Kui Toompea mäelt vaadata, siis elavad Munamäel ühed jonnakad täitmatud hinged: teed head, kuidas oskad, aga nemad pole kunagi rahul. Munamäelt Toompea mäele vaadates paistavad aga vastu privileegipimedad, empaatiavõimetud aktivistid, kes oma piiratud tarkuses üha teiste elu segama kipuvad.

Institutsioonide ja kogukondade vahelised suhted näivad väga sarnased isikute vahelistele suhetele. Ka kollektiivselt reageerime me vastuolulistes olukordades ennast kaitstes või teist rünnates.

Riigivalitsemise protsessides mõeldi selliste olukordade ennetamisele Eestis juba enam kui kümme aastat tagasi, mil võeti vastu kaasamise hea tava. Siiski näib, et keerulised ajad on selle dokumendi aktuaalsust küll aina vähendamas.

Näib, et riik jõuab üha sagedamini kaasamiseni alles siis, kui vastus on juba valmis või protsess juba läbimõeldud. Siis jõutakse informeerimiseni. Ent mida keerukam on otsus ning mida suuremaid mõjusid see kogukondadele kaasa toob, seda olulisem on tegelikult läbi viia ka sisuline konsulteerimine. Seda otsuse kujundamise kõigis etappides. Küsides ja kuulates.

Mis seal salata, vähese kaasamise ämbrit kolistasime ka ise Rõuge vallas, kus erinevad põhjused – sh aja- ja rahapuudus, haldusmenetluse pikkus jm – surus haridusvõrgu ümberkujundamisel kaasamisperioodi olematuks. Tulemuseks oli elanike mõistmatus, vastasseis, pahameel. Nähes, et kiirustades oleme käivitanud kogukonnas hoopis kahjulikumad protsessid, tõmbasime käsipidurit ja alustasime otsast peale ja lausa päris algusest.

Võib-olla tõesti ei olegi keerulistele probleemidele teisi lahendusi kui need, mis me oma meeskonnas valmis oleme küpsetanud. Aga võib-olla on? Kuidas me saame olla veendunud niigi keerulise otsuse ainuõigsuses, kui kõik asjaga seotud osapooled pole saanud öelda oma sõna ja kuulata, mida teistel asjast arvata on.

Eks see tõsi ole, et väikeses kogukonnas on sisukat kaasamist kergem praktiseerida, ent mõjutatud inimeste ringi suurus peaks otsustajaid sundima veelgi hoolikamalt läbi mõeldud kaasamisprotsessile, mitte vastupidiselt sellest loobumisele.

Riik tahab head, kohalik omavalitsus tahab head, ametnikud tahavad head ja ka kohalikud elanikud tahavad head. Aga see "hea" on igaühe jaoks veidike isemoodi. Ühe "hea" pole a priori teise heast parem, kui ei ole toimunud sisulist kaalumist ja kompromisside otsimist.

Kagu-Eestis räägime viimasel ajal väga palju usalduse kaotusest riigi vastu. Mõnel on see täiesti läinud, teisel aga õige pisut kõikuma löönud. Ent kuidas saakski hea pilguga vaadata partneri otsa, kes sind üha uuesti üllatab ignorantsusega sinu huvide ja vajaduste vastu ning kes algusest peale on võtnud plaani sind ära rääkida, mitte sind ära kuulata?

Näiteks 26. mail anti Rõuge vallale teada, et 1. juunil läheb kolmeks kuuks remondi tarvis sulgemisele Pärlijõe sild. Alternatiivset ületuskohta ei pakuta. Täpselt kuus päeva anti aega vallale teenuste ümberkorraldamiseks ja elanike teavitamiseks, kohalikele elanikele oma elukorralduse muutmiseks. Kui Krabikandi elanik peab näiteks last hommikul Rõugesse lasteaeda sõidutama ning õhtul tagasi, pikeneb tema igakuine läbisõit ca 1200 km võrra.

Või siis kurikuulus Nursipalu. Rõuge vald on Nursipalu protsessis palunud mõjude hindamisi ja alles seejärel leevendusmeetmete väljatöötamist. Nüüd on kohalikele omavalitsustele eraldatud vahendid mõjude leevendamiseks, ent mõjudki pole teada.

Lisaks on läbi rääkimata ja kokku leppimata sajad sisulised ja korralduslikud küsimused, nende hulgas ka küsimus, et kuivõrd jääb riik peale polügooni laiendust kohapeale, et pikaajaliste mõjude nt elanike väljarände osas piirkonda pikaajaliselt toetada. Või astub ta mängust peale laienduse valmimist välja, jättes niigi ääremaalisest asukohast tingituna nõrgemas positsioonis olevad omavalitsused ja kogukonnad ise riigi poolt tekitatud muredele lahendusi otsima.

Minu unistus on see, et ühel päeval istuvad ühe laua taga riik, kohalik omavalitsus ja kogukond. Kõlab nagu anekdoot? Laual on probleem ja ühine küsimus: kuidas seda lahendada? Ma unistan, et kõigi osapoolte nägemused heast lahendusest liidetakse, et jõuda tõeliselt hea lahenduseni.