Värske valitsuskoalitsiooni samasooliste abielu kehtestamise kavaga on kaasnenud ka mõned abieluvõrdsuse vastased avaldused, mida ühismeedias on jõutud ka homofoobia, eesti keeles homopelu ilminguteks nimetada.

Märkimisväärsemad neist avalikest eriarvamustest kuuluvad kirikuisadele, haritlastele ja kunagise ülemnõukogu raugastunud liikmetele. Enamasti on abieluvõrdsuse vastaste puhul tegemist vanema põlvkonna inimestega ja nagu uuringud näitavad, ongi noored ses küsimuses märksa vähem ärevad kui vanad.

Vanema põlvkonna ärevust tuleks aga võtta rahulikult. Esiteks on hirm tundmatu ees täiesti loomulik nähtus ja vanemas eas kipub inimeste muutuste sallivus vähenema. Muutus ise hirmutab ja käivitab sageli rohkem kui selle muutuse tulemus. Mõistetav on seegi, et inimene on kiindunud sellesse kultuurilisse konteksti, milles ta on üles kasvanud. Avalduse teinud ülemnõukogu endised liikmed kasvasid üles riigis, kus homoseksuaalsus oli kriminaalkorras karistatav.

On ka üsna ootuspärane, et religioossed inimesed ei soovi aktsepteerida ega toetada praktikaid, mida nende koguduse juhid laidavad. Samuti on mõistetav, miks 59 haritlast hiljuti samuti abieluvõrdsuse vastaste leeriga liitusid: homopelg ongi usuliselt ja kultuuriliselt kultiveeritud ja õhutatud nähtus. Ent nagu iga kultuurinähtus, nii on ka homopelukultuur täis vasturääkivusi. Võiks isegi väita, et homopelu ajalooline ja kultuuriline pärand on suhteliselt naljakas.

Esmalt tuleks seada küsimuse alla kristluse homopelglikkus. Uuest Testamendist ei selgu nimelt Jeesuse seksuaalset orientatsiooni. Naist tal ei olnud, perekonda samuti mitte. Mees liikus ringi peamiselt temaga samast soost jüngrite seltsis. Jeesuse perekonna käsitus on radikaalne: kui oli valida usuvenna ja pereliikme vahel, tuli valida esimene.

Uue Testamendi ainsad otseselt homokriitilised read pärinevad apostel Pauluse kirjast roomlastele. Et Paulus nii lesbilisi kui ka meestevahelisi lähisuhteid ainult kirjas roomlastele mainib, võis ühe uurija väitel olla seotud Pauluse poliitiliste taotlustega. Rooma vastne kristlaskond, kellele Paulus kirjutas, kujunes suuresti välja uuspütaagorlaste liikumise baasil. Uuspütaagorlased aga olidki varjamatult homovaenulikud.

Püha Paulus võis seega homosuhted taktikalistel kaalutlustel hukka mõista homoskeptilise koguduse soosingu võitmiseks ajal, mil Roomas kristlaste olukord niigi keeruline oli. Homopelu väljendamine oli Pauluse tasu roomlastele poliitilise lojaalsuse eest. Sallimatus poliitilise kapitalina on ilmselt sama vana kui poliitika ise.

Aga ka selles nimetatud Uue Testamendi kirjakohas ei kirjelda Paulus homoseksuaalseid suhteid kui pattu, vaid kui karistust inimkonna süü eest. Kui võrrelda Pauluse leebet viidet homosuhetele nõudliku ja range keelega, mida apostel kasutab naiste n-ö paika panemiseks (naistelt nõutakse pea igas Pauluse kirjas vaikset alistumist), siis on Pauluse hurjutus homoseksuaalide suunal Uues Testamendis suisa kahtlaselt leebe.

On uurijaid, kes peavad võimalikuks, et püha Paulus oli homo. Iga kristlane võiks endalt küsida, kas tema kristlus oleks teistsugune, kui selguks, et Jeesus või Paulus olid homod? Arvestades, kui vähe on kristlastele läinud korda Kristuse kiindumus prostituut Maarja Magdaleenasse, ei tohiks selline paljastus suurt erilist maavärinat põhjustada.

Prominentsete kristlaste tõredus homoseksuaalide suhtes tundub üldse olevat veidi eksitav, sest läbi aegade on kristlik kirik olnud üks homode suurimaid edutajaid. Seda eriti 15. ja 16. sajandil, mil homoseksuaalsusest kas avalikult või selja taga kõneldi vähemalt nelja paavsti – Julius II, Julius III, Sixtus IV ja Leo X – puhul. On põhjust arvata, et kristlik kirik oligi keskajal geikultuuri üks kindlamaid kantse ja seda homovaenulikust retoorikast hoolimata. Kiriku tõrjuv kõneviis varjas keskajal kirikute ja kloostritesisest homoilma.

Varjab tõenäoliselt praegugi, või siis väga hästi enam ei varja ka, pärast seda, kui ka Eestis geikristlased avalikkuses sõna võtma hakkasid. Võib vist öelda, et mõni aasta tagasi rahvusringhäälingu eestvõttel toimunud geikristluse debatiga olid geikristlased ülejäänud geidest isegi mõne aasta ees. Ka debatt geikristlaste ja heterokristlaste vahel on olnud märksa huvitavam ja nüansseeritum kui see, mis praegu käib.

Kristlus päris oma homoskepsise suuresti stoitsimilt, mille esindaja, kuulus oraator Seneca pidas homoseksualismi kombelõtvuse märgiks. Iroonilisel kombel oli heteropropagandist Seneca kasvatajaks ajaloo ühele suurimale degenerandile, keiser Nerole. Kuigi Vana-Kreekat peetakse homoseksuaalsete suhete õigustamise hälliks, kõikusid sealgi arvamused seinast seina, teinekord võis vastandlikke arvamusavaldusi lugeda ka ühe ja sama inimese sulest. Näiteks on Platoni "Pidusöök" homoseksuaalsust soosiv, aga hilisem "Seadused" mõistab selle üsna üheselt hukka.

Ka valgustusajastu humaniste võis pidada nüüdses mõistes homofoobseks. Nii oli suure humanisti Voltaire'i suhtumine homoseksuaalsusesse üsna omane tervele valgustusliikumisele: homoseksuaalsus kui eluline fakt kuulus filosoofide uurimisalasse, aga homoseksuaale peeti põlgust väärivateks nõrkadeks inimesteks, kes küll ei väärivat kriminaalkorras karistamist.

Sugugi lihtsamaks ei teinud homopelgurite elu ka psühhoanalüüsi alusepanija Sigmund Freud. Ta pidas inimesi enne täiskasvanuiga loomuldasa biseksuaalseks. Tema levitatud arusaam inimese seksuaalse enesetaju voolavusest on kummitamas ilmselt nii mõndagi praegust abieluvõrdsuse vastast. On ju vastumeelsust abieluvõrdsusele muuhulgas põhjendatud kujunemiseas noortele avaldatava välise suunava survega.

Freudi sublimatsiooniteooriast lähtudes võiks ühiskonna seatud piirangud seksuaalsuse avaldumisele hoopis kasulikuks pidada, sest allasurutud tungid avalduvad mingil kasulikul moel kunstis või muu ühiskondliku hüvena. Tundub, et seda homodelt sageli eeldataksegi, et nad oma "ebaloomulikke" tunge mingi muu ühiskondliku kasulikkusega hüvitaks. Nad oleksid ülejäänud ühiskonnale justkui midagi võlgu. Mis see on, seda aga nimetada ei osata.

Kristlik moralist Arthur Schopenhauer pidas homoseksuaalsust ebamoraalseks, aga samal ajal loomulikuks nähtuseks. Sarnaselt Aristotelesega arvas ta, et homoseksualism on looduse kaval viis suunata nõrkade vanameeste seeme naiste üskade asemel noormeeste tagumikesse.

Nimekate homopelgurite loetellu võiks lisada ka Rootsi näitekirjaniku August Strindbergi, kes süüdistas mitmeid oma meestuttavaid lähenemiskatsetes ning postuumselt avaldatud essees "Perverdid" ka oma naist lesbismis. Samuti helilooja Richard Wagneri, kes jälestas filosoof Friedrich Nietzsche homoseksuaalsust ega hoidnud tagasi selle kohta kuulduste levitamisest. Nietzsche leidis pelgupaiga Capri saarelt, mis oli 19. sajandil homoseksuaalsete meeste pelgupaik. Sealt otsisid peavarju ja vabadust ka Hans Christian Andersen ja prantsuse kirjanik André Gide. 

Ilmselt on ka tugeva homopelu käes kannatavad inimesed pahaaimamatult ülistanud Araabia Lawrence'i ja Aleksander Suure vaprust, nautinud Leonardo da Vinci "Mona Lisa" naeratust või Nikolai Gogoli jutustusi, samuti õhanud Caravaggio või Michelangelo teoseid vaadates.

Homopelu mõttelugu ja ajalooline pärand on mõningasest humoorikusest hoolimata olnud mõnevõrra igavam "hirmutavate" homode ajaloolistest tegudest ja loomingust.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.