Baltic Pride'i nädalal avasime TÜ etnoloogia ja Vabamu koostöös heliteekonna ""Niisugustest" LGBT-aktivismini. 20. sajandi lood seksuaal- ja soovähemustest Eestis", millega lisasime püsinäitusele kaheksa lugu ja neli eset.

Ajalooekspositsioonide kväärimine ehk seksuaal- ja soovähemuste perspektiivide lisamine n-ö suurde ajalukku on viimasel kümnendil olnud üsna tavaline muuseumides üle maailma. Eestis on minevikku kvääritud peamiselt kunstiteostes, kõige silmapaistavamalt on seda teinud kunstnik Jaanus Samma.

Aga miks on omandanud just seksuaalvähemuste rühm avalikkuses nii suure kõlapinna, kuigi marginaliseeritud rühmi on rohkem ja suuremaidki? Püüan vastata sellele küsimusele lähtuvalt oma uurimistööst doktorandina, ent see vastus pole ammendav.

"Mida sul üldse uurida on?"

Kui hakkasin uurima Eesti seksuaalsuse normidest väljajäävate inimeste ajalugu, küsiti minult korduvalt: "Mida sul üldse uurida on? Nõukogude ajal ju selliseid inimesi ei olnud! Vaevalt siis, et sõdadevahelises Eestis neid hoopiski oli."

Varsti oskasin öelda, et sõdadevahelises Eestis, mis oli tugevalt mõjutatud saksakeelsest kultuurist, räägiti homoseksuaalsetest ja trans-inimestest üsna avatult ja kõigis ajalehtedes, teema käis läbi ilukirjandusest ja oli tavaline kinolinal.

Selgub, et Nõukogude võim on mälestused soolisest ja seksuaalsest mitmekesisusest avalikust mälust kustutanud. Teisalt, need samad minuga rääkinud Nõukogude ajal elanud inimesed enamasti teavad kedagi "niisugust".

Mõned mäletavad midagi väga juhuslikku, nagu suudlevad naised pargis, teised pidasid koos elavat samast soost paari üsna tavaliseks, kolmandatel on meeles mõni hirmulugu, kus töökollektiiv läks samast soost inimeste paari kodu ukse taha neid piirama, neljandad väljendavad jälestust. Ja jälle küsitakse minult, mis "sellistes" nii erilist uurida on?

Mõnes mõttes võib öelda, et tänapäeva mõistes LGBT-inimesi Nõukogude ajal ei olnud, sest toona transsoolisusest avalikult ei räägitud ja homoseksuaalsust käsitleti kriminaalkoodeksi paragrahvi kaudu meeste pedofiiliana ja vägistamistega vanglates.

Nõukogude sooline norm jättis kõrvale põhimõtte, et seksuaalsuhted põhinevad kahe võrdse inimese vastastikkusel poolehoiul ja soovil koos olla, nagu kirjeldame homo(ja hetero)seksuaalsust praegu. Niivõrd repressiivses kontekstis nagu seda oli Nõukogude Liit, oli eriline julgustükk meestel armastada mehi ja naistel naisi või kanda teise soo riideid, soengut, meiki. Ajalugu on ellujääjate ja võitlejate päralt ning juba sellepärast sobivad seksuaal- ja soovähemused hästi mineviku uurimuse aineseks.

Abielu tähenduse muutumine

Vabamu LGBT lugude näituse keskseks teemaks kujunes abielu. Homoseksuaalsed mehed abiellusid tihti naistega eelkõige kattevarjuks, et nende n-ö pahe välja ei tuleks, et neid peetaks normaalseks. Mida selline abielu üldse tähendab?

Näitusel räägime ühe naise loo, kes sõlmis kokkuleppeabielu homoseksuaalse mehega, sest ta tahtis elada kõigi mugavustega linnakorteris. Naine ei tahtnud olla nõukogude ideaalinimene ehk töötav ema: tema unistuseks oli koduse ema roll. Kui paljud naised abiellusid oma seksuaalsuse kattevarjuks, pole teada, ning ei maksa arvata, et neis lehvik- ehk fiktiivabieludes armastust polnud, kuid võib väita, et Nõukogude ajal oli abielu esiteks sotsiaalmajandusliku kitsikusega hakkama saamise vahend, mille alternatiiviks võis olla virelemine.

Nõukogude aeg muutis abielu sageli praktiliselt kohustuslikuks institutsiooniks, millest vähemalt korra elus tuli igaühel läbi käia. Abielu kaudu kujundati nõukogude naiste ja meeste ühiskondlikku rolli ja välimust. Nõukogudeaegne abielu ei tegelenud aga mingisuguste pereväärtustega nagu näiteks, kuidas omavahel hästi läbi saada ja toeks olla, armastus ja austus olid boonuseks.

Naise asi oli sünnitada ja tööl käia, meeste asi oli vaid käia tööl, aga kodus nõukogude meestele kandvat rolli ette ei nähtud. Soorollide ümber tekkis 1960. aastateks suurem kriis, nii et hilisemal Nõukogude perioodil hakati otsima, kuidas tööl käivat naist ikkagi mehele paremini allutada ja kuidas anda meestele tugevam positsioon. See soolisuse kriisiga toimetulek muutus omakorda vastupanuks Nõukogude ideoloogiale, mis kuulutas sisutühjalt sugude võrdsust.

Abieluvõrdsus

21. sajandil räägime abieluvõrdsusest, mille printsiibi sõnastas 1993. aastal Eesti siseminister ja oma põhimõtete eest Nõukogude vangilaagris olnud dissident Lagle Parek: "Seadus tehakse reaalse elu järgi ja reaaliselt nii ju elatakse. Ka sellistes abieludes tekivad majanduslikud suhted, lahutused. Ainuüksi sellepärast on juba seadust vaja. Mitte mingil juhul ei tohi me mängida jaanalinnumängu. See oleks nõukogude süsteemi jätk, et narkomaaniat ei olnud, seksuaalvähemusi ei olnud, midagi halba ei olnud, aga tegelikkuses kõik eksisteeris."

Abieluvõrdsuse eesmärk on paarisuhtes elavate inimeste võrdne kohtlemine, mis puutub nende vastastikuseid kohustusi, varasuhteid ja lapsi. Loomulikult on abielul ka sümboolne väärtus, sest umbkaudu 300 Eestis koosellunud paari teavad, et ilma rakendusaktideta on nende pere õiguskaitse puudulik, aga vähemalt saavad lastega pered teineteise lapsi lapsendada.

Kui 40 aastat tagasi oli abiellumata jätmine mitte lihtsalt ebatavaline, vaid lausa kahtlustäratav ja seega takistuseks parema elu saavutamisel, siis tänapäeval on inimeste ees teistsugused valikud. Vaba eneseväljendus, mis lähtub isiklikest soovidest ja tundmustest, ei mahu kitsalt piiritletud raamidesse.

Sellepärast paistavad nüüd LGBT+ inimesed nõukogudelikku mentaliteeti evivale inimrühmale kohutavana. Teadmatus vabaduse ees tekitab segadust enda positsioonis, nõuab pingutamist olla avatud.

Seepärast on Vabamu uue näituse eesmärk reflekteerida Nõukogude režiimi alla surumise õudusele Eestis seni üsna vähe uuritud vaatenurgast: kuidas kontrolliti ja kujundati nõukogude inimeste intiimelu. Teekond räägib seksuaalvähemuste elu kujundanud seadustest üheksakümne aasta jooksul, trans-inimestest sõdadevahelises Eestis, välis-Eesti suhetest kodu-Eestiga, aidsi jõudmisest Nõukogude Liitu ja Eesti LGBT liikumise algusest taasiseseisvumise tuules.

Nõukogude ajal rõhuti kõigi vabadusi ning see, kuidas piirati seksuaal- ja soovähemuste õigust privaatsusele ja vabale valikule intiimsuhteid luua ja iseolemisele, paljastab kontrollimehhanismi, millega pidid arvestama kõik Nõukogude Liidu elanikud.

Minu arvates on muuseum sobiv koht selliste teemade üle mõtlemiseks ja mõtestamiseks ning avab meile võimaluse mõista minevikku mitmekesisemalt, seda enam, et uus heliteekond on punutud Vabamu peanäituse "Meie vabaduse loo" vahele.