Samasooliste abielu on Eesti ühiskonnas muutunud taas aktuaalseks teemaks. Kui veel mõned aastad tagasi oli see aktuaalsus seotud tollase valitsuskoalitsiooni plaanitava abielureferendumiga, mis oleks kinnistanud abielu selgemalt kui ühe mehe ja naise vahelist liitu, siis praegune valitsuskoalitsioon soovib liikuda hoopis vastupidises suunas ja legaliseerida samasooliste abielu. 

Tundub, et sel teemal käib Eesti poliitiline elu justkui Ameerika mägedel, kord üleval kõrgustes ja siis jälle all. Seda eri osapoolte jaoks. Paratamatult tekitab see küsimus eestlaste seas vastakaid arvamusi ja tuliseid vaidlusi. See on nii olnud igal pool maailmas, kus abielu küsimus on tulnud teemaks, mitte ainult Eestis.

Mil määral austab riik minu veendumusi?

Ühe argumendina samasooliste abielu toetuseks Eestis olen viimasel ajal kuulnud väidet, et see ei võta ju kelleltki midagi ära ja pärast selle legaliseerimist paistab päike ikka samamoodi ja elu läheb edasi.

Huvitaval kombel esitavad seda argumenti need, kes ise pooldavad samasooliste abielu. Olen küllaltki kindel, et nende jaoks ei võta see tõesti midagi ära. Kas nad aga mõistavad täielikult nende perspektiivi, kes peavad abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks? Kas jõupositsioonil olev inimene, kes võtab teiselt midagi ära, on ikka päris õige inimene kannatajale ütlema, et tegelikult ei võta ma sinult midagi ära ja sa saad hoopis kõigest sellest kasu pikas perspektiivis, ehkki sa ise sellest aru ei saa?

Minu arvates on see väide kohatu, sellest kumab läbi arusaam, et traditsioonilise abielu eest seisjad on eelarvamuste ja rumaluse küüsis ning ei saa aru, mis on neile ja ühiskonnale hea. On igati loomulik, et inimesed on erineval arvamusel, kuid igal juhul tuleks austada teise poole seisukohta ja perspektiivi. Kui on soov teada, mida võtab samasooliste abielu osalt ühiskonnalt ära, siis tuleks seda küsida nende käest, kes nii arvavad.

Mina olen üks neist, kelle jaoks abielu on ja jääb mehe ja naise vaheliseks liiduks, olenemata sellest, mida otsustab Eesti valitsus lähikuude või aastate jooksul. Kindlasti on ajalooliselt ja ka tänapäeval olemas ühiskonnas erinevaid kooseluvorme, kuid abielu kui mehe ja naise vastastikusel armastusel ja omavahelisel seotusel põhinev liit, millest reeglina sünnivad ka lapsed, vajab minu arvates erilist hoolt ja kaitset. See on minu veendumus.

Kui ühel hetkel Eesti riigis on võimalik nimetada ka kahe samast soost isiku suhet seaduse silmis abieluks, siis de facto ma muidugi tunnustan seda, kuid de jure ei ole see minu silmis abielu. Minu jaoks on see teema seotud teatud baasveendumustega, mis ei ole valiku küsimused. Tänu nendele olen ma, kes ma olen. Ja meie riigi põhiseadus kaitseb minu õigust elada vastavalt oma tõekspidamistele.

Selliseid inimesi, kes mõtlevad nagu mina, on meie ühiskonnas omajagu. Põhjuseid, miks ollakse samasooliste abielu vastu, võib olla mitmeid, need võivad olla religioosset või filosoofilist-eetilist laadi.

Abielu kui mehe ja naise vahelise liidu pooldajad on olemas kõikides maailma riikides, ka neis, kus samasooliste abielu on legaliseeritud. Nüüd oleks vale öelda, et samasooliste abielu ei võta minusugustelt inimestelt midagi ära. Abielu ümberdefineerimine teeb ühiskonna minu jaoks vähem turvalisemaks ja toetavamaks.

Varem on olnud ja ka veel praegu on minu ja Eesti riigi arusaam abielust samasugune. Abielu ümber defineerides satun ma olukorda, kus see enam nii ei ole. Nüüd tekib õigustatud küsimus, kuivõrd ja mil määral riik austab minu veendumusi ja lubab mul neid praktiseerida.

Samasooliste abielu legaliseerimine kujutab traditsioonilise abielu pooldajate jaoks otsest ohtu sõna-, usu,- ja südametunnistuse vabadusele. Tekivad paratamatud pinged, kus ühel pool seisavad eelmainitud vabadused ja teisel pool võrdsed õigused.

Ei pääse me ka Eestiski konkreetsetest juhtumitest, kus küsimuse all on, mil määral ja viisil võivad traditsioonilise abielu pooldajad oma seisukohti avalikkuses esitada ilma, et need muutuksid vaenukõneks.

Kas religioossed kogukonnad, kes pakuvad avalikku majutusteenust, võivad keelduda pakkumast oma ruume samast soost inimeste abielutseremooniaks? Kas religioossed õppeasutused võivad edasi anda õpilastele oma käsitlust abielust, mis erineb riiklikust?

Need on kõigest mõned näited küsimustest, mis kerkivad esile ja toovad palju valu ja lõhesid eri osapoolte vahele.

Ja nii võibki tunduda, et minusugused ja LGBTQ+ aktivistid on määratud võitlema kuni viimse hingetõmbeni. Ma loodan, et see tegelikult nii ei ole. Usun, et vähemalt osaliselt on võimalik ka selles küsimuses leida mingi kompromiss, sest see oleks vajalik, et lõpetada asjatu lõhestamine ja liikuda ühiskonnana edasi.

Minu arvates oli heaks näiteks mingisugusestki kompromissist eelmisel aastal USA-s vastuvõetud Respect for Marriage Act. Antud seadust toetasid lisaks demokraatidele ka mitmed konservatiivsemad vabariiklased. Respect for Marriage Act tunnustas föderaalsel tasandil samasooliste abielu kehtivust ja õigust, kuid tunnustas ka nende vaateid, kes pidasid abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks. Religioossetele organisatsioonidele anti õigus keelduda pakkumast oma tooteid, teenust, asutusi ja muud sellist kahe samast soost inimese abielutseremoonia pühitsemiseks.

Muidugi leidsid nii palju konservatiivid kui ka liberaalid, et seadus ei ole piisav, et kaitsta ja tagada teatud neile olulisi õigusi. Samal ajal oli see minu arvates oluline samm kompromissi suunas. Väga hästi sõnastatud oli kõnesoleva seaduse esimeses pooles asuv lause, mis minu tõlkes kõlab nii:

"Meie riigis elavad erinevad inimesed, kes omavad erinevaid vaateid ja nägemust soorollidest abielus. Nende inimeste vaated rajanevad mõistlikel ja austust väärt religioossetel ja filosoofilistel arusaamadel. USA Kongress kinnitab, et need inimesed ja nende eri vaated on väärt tõsist lugupidamist."

Milline võiks olla Eestis kompromiss abielu küsimuses?

Olgu öeldud, et USA-s pooldab eri küsitluste järgi kusagil üle kahe kolmandiku inimestest samast soost isikute õigust abielluda. Eestis ilmselgelt sellist toetust ei ole. Praegune viis, kuidas samasooliste abielu Eestis üritatakse seadustada, ei ole minu arvates demokraatiale kohane.

Valimised võitnud Reformierakond ei lubanud oma valijatele paljude muude asjade kõrval, mida nüüd hakatakse täide viima, samasooliste abielu seadustamist. Laiapõhjalise ühiskondliku arutelu asemel kõneldakse, et samasooliste abielu tuleks ruttu seadustada, sest jõupositsioon on praegu toetajate poolel ja sellist võimalust ei pruugi varsti enam tulla.

Veel mõned aastad tagasi kõnelesid praegused abielu ümberdefineerijad, et tollane kavandatav abielureferendum lõhestab ühiskonda ning kellelegi ei ole plaanis abielu tähendust muuta. Kas praegu loodetakse siiralt, et samasooliste abielu läbisurumine ei lõhesta ühiskonda?

Öelda, et vastased neelaku alla ja harjugu ära, ei ole kuidagi solvav? Isegi kui niinimetatud abieluvõrdsus saavutatakse, tekitab juba selle saavutamise viis suuri pingeid ja usaldamatust veel paljudeks aastateks.

Minu arvates on rahvahääletus või küsitlus kõige parem viis demokraatlikus ühiskonnas abielu defineerimise küsimusega tegeleda. Kuivõrd tegemist on olulise kultuurilise fenomeniga, siis peaks rahvas saama otse sel teemal kaasa rääkida. Hirm rahvahääletuse ees selle küsimuse puhul näitab Eesti demokraatia nõrkust.

Kui kõlab väide, et selline hääletus on ebademokraatlik ja inimõiguste vastane, siis tasub meelde tuletada, et samasooliste abielu legaliseeriti just rahvahääletuse abil sellistes Euroopa riikides, nagu Iirimaa ja Šveits. Minu silmis on sealsed otsused igal juhul rohkem legitiimsemad ja demokraatia olukord tugevam.

Ma ei oska öelda, millal Eestis legaliseeritakse samasooliste abielu ja kuidas seda tehakse, kuid päev, mil see sünnib, on osale inimestele kindlasti rõõmupäevaks ja osale kurvaks päevaks. Kui ühed inimesed tunnevad, et nad saavad õigusi juurde, siis teiste kindlustunne ja usaldus riigi vastu väheneb. Ma ei ole kindel, kas viimaste ignoreerimine, sildistamine ja allasurumine on kõige mõistlikum viis, et suurendada ühiskondlikku sidusust ja turvalisust.

Eesti vajab igal juhul mingit kompromissi abieluküsimuses. Mina loodan siiralt lõpuni, et see kompromiss võiks seisneda selles, et abielu tähendust ei muudeta, kuid üritatakse leida lahendusi teise poole teatud probleemide lahendamiseks. Kui aga abielu tähendust muudetakse, siis on igal juhul vajalik arutelu selle üle, kuidas ja mil viisil võivad traditsioonilise abielu pooldajad elada vastavalt oma tõekspidamistele uues olukorras.