Kuigi sotsiaalminister Signe Riisalo on öelnud, et peale samasooliste abielu lubava seadusemuudatuse vastuvõtmist tuleb järgmisena lahendada soolise enesemääramise küsimus ehk õigus sooandmete muutmisele peaks põhinema inimese enesemääratlusel, mitte arstide otsusel, siis riigi tasemel selles osas konkreetseid samme ette võetud veel pole.

"Praegu on Eestis soo tunnustamine bürokraatlik protsess, kus on erinevad etapid, komisjonid ja ministri otsus – küsimus on, kas ta peaks nii olema ka edaspidi. Koalitsiooniläbirääkimistel me seda ei arutanud – kokkulepet ei ole," ütles terviseminister Riina Sikkut ERR-ile.

Sikkut kinnitas, et kui riik ka plaanib midagi muuta vähembürokraatlikuks, siis see saab olema täiesti tavaline eelnõu menetlemise protsess ja midagi ei tehta kiirustades. "Toimub kaasamine – kõik saavad oma seisukohti avaldada," sõnas Sikkut ja rõhutas, et praegu on veel keeruline kommenteerida, kas midagi muutub ja mis muutub.

"Praegu oleme eelnõuga nullpunktis, kuigi mina mäletan neid arutelusid juba viie aasta eest. See küsimus oleks rahvatervishoiuseaduse määrata, ja see on mahukas seadus," sõnas Sikkut. Ta lisas, et kõige varem saaks koalitsioon küsimust arutada sügisel.

Sooandmete muutmine on inimese enda otsustada paljudes Euroopa riikides, nagu näiteks Island, Norra, Taani, Belgia, Malta, Iirimaa, Šveits, Kreeka, Hispaania ja Portugal. Tänavu veebruaris võttis soolist enesemääramist lubava seaduse vastu Soome parlament 113 poolt- ja 69 vastuhäälega. Tahteavaldusepõhist sooandmete muutmist toetas ka Soome kirikuvalitsus.

Eesti transinimestele on soo tunnustamise bürokraatlikkus mureks olnud juba mõnda aega.

"Praegu on üks suurimaid probleeme, et sooandmete juriidiline muutmine ja soolist üleminekut toetavad tervishoiuteenused on seadusandluses raamistatud raskesti mõistetava, keeruliselt ligipääsetava ja diagnoosikeskse protsessina. Mõlemad põhinevad psühhiaatri ja arstliku ekspertiisikomisjoni kaalutlusel ja otsusel," ütles Mel Zelmin Eesti transinimeste ühingust.

Zelmin tõi ka välja, et hetkeseisuga ei ole Eestis seadust, mis reguleeriks soo tunnustamist, vaid ainult sotsiaalministri määrus aastast 1999. 

"See määrus on aegunud ning ei vasta hetkel enam transinimeste vajadusele. Eriti mõjutab see negatiivselt mittebinaarseid inimesi, sest neil ei ole mingitki õiguslikku kaitset seoses soo tunnustamisega, sest Eestis on soomarkerit võimalik muuta ainult ainult "meheks" või "naiseks". Samuti pole mittebinaarsetel inimestel ligipääsu soolise üleminekuga seotud teenustele," rääkis Zelmin.

Eesti transinimestega on isikukoodi üle ise otsustamise küsimuses ühel nõul ka sotsiaalministeeriumi all tegutsevat soovahetuse arstlikku ekspertkomisjoni juhtiv dr Kai Haldre.

"Mis puutub isikukoodi ja sooandmete muutmist dokumentatsioonis, siis see ei peaks olema arstlik otsus, see kuulub pigem juristide ja ametnike kompetentsi. Siin ei ole arstil enam midagi rääkida. See, mis soost on inimene, on tema otsus. Oma identiteedi üle otsustamine on üks inimõigustest," sõnas Haldre.

"Mu mitmed kolleegid on ka sama meelt, see vabastaks palju ressurssi, et aidata neid, kes vajavad ravi," lisas ta.  

Sarnaselt transinimestega leiab Haldre ka seda, et ka mittebinaarsetel ja teiste sooliste kuuluvustega inimestel olema võimalik märkida dokumentidel oma sugu, näiteks tähisega "muu". "Nendes riikides, kus on seda teed mindud, ei ole midagi dramaatilist juhtunud. Kõik inimesed ei vaja arstiabi," sõnas Haldre.

Haldre: ravi peab otsustama siiski arstlik konsiilium

Küll aga on transinimeste ühendusel ja ekspertkomisjonil arvamuste lahknevus selles osas, mis puutub arstlikke protseduure. Kui transinimeste ühenduse sõnul peaks üleminekut toetavate tervishoiuteenuste osutamine "põhinema inimese ja eriarsti (endokrinoloogi) koostööl, mitte psühhiaatrilisel diagnoosil, hindamisel ja kontrollil", siis Haldre leiab, et kui inimene soovib arstlikku sekkumist - hormoonravi ja/või kirurgilist lähenemist - "siis tulenevalt nii praktilisest vajadusest, arsti eetikast kui ka rahvusvahelisest käsitlusjuhisest on vajalik eelnev olukorra kaardistamine, sealhulgas vestlus vaimse tervise spetsialistiga".

"Vaimse tervise spetsialistiga kohtumiste ning konsiiliumi tegevuse eesmärgiks on leida konkreetsele inimesele tema unikaalseid vajadusi arvestav parim lahendus," ütles Haldre ERR-ile.

"Praktikuna rõhutan, et iga transinimene on erakordne oma muude terviseprobleemide, identiteedi, vajaduste, hariduse, küpsuse, vanuse ja sisemiste ning välimiste ressurssidega. Ravi alustamine ei peaks olema reguleeritud sotsiaalministri käskkirjaga, sest enamasti puudub ministril vastav pädevus, ja see on vaid ressurssi kulutav formaalsus. Hetkel on soovahetuse arstlik ekspertiisikomisjon nii ametiisiku kui ka raviotsust tegeva professionaali rollis. Edaspidi võiks jääda vaid see viimane roll," sõnas Haldre.

Soovahetuse arstlik ekspertiisikomisjon töötab praeguses koosseisus alates 2022. aasta algusest ning on kohtunud umbes sajakonna pöördujaga.