Murepilved Eesti majanduse kohal sunnivad küsima, kuidas taastada Eesti majanduskasv ja Eesti ettevõtete konkurentsivõime. Toomas Luman, palju õnne, teid valiti täna taas kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimeheks.

Nojah, ma ei tea, kas see on suur õnn, aga paraku nii see juhtus tõesti järjekordselt.

Muuseas, ma küsiks alustuseks, kas te teate, mis asi on stagnatsioon?

Ma tean, mis ta on, aga ma nüüd päris hästi ei usu, et kaubanduskoda on parasjagu stagneerunud.

Mõned ütlevad, et see on selline ere näide seisvast veest.

Kahtlen, ma arvan, seda võivad öelda inimesed, kes väga palju kaubanduskojast ei tea tegelikult.

Aga miks see ikkagi nii paljudele inimestele korda läheb, et juba aasta tagasi Eesti Ekspress hakkas pihta, et Lumanil õnnestub taas ja taas saada kaubandus-tööstuskoja juhiks?

Ega ma ei ole tähele pannud, et seal ukse taga oleks väga tugevat järjekorda. Miks Ekspressile muret teeb, ei oska öelda, seda peab ilmselt Hans Luige käest küsima. Ja noh, muidugi ega inimesed vihkavad sel teemal nalja ikka, et mu käest on ka küsitud, kumb läheb enne, kas Luman või  Lukašenka, aga ma olen ikkagi Lukašenkaga võrreldes vaatamata oma kõrgele eale ikkagi noormees veel.

Teid kuulates ma saan aru, et teie sellest kohast kümne küünega kinni hoia, et läheks küll, oleks ainult noor ja tugev mees, kes vaataks ringi veski sees.

No tegelikult oli see plaan juba nüüd ja kahjuks viimane usutav ja tõsiseltvõetav kandidaat kaks nädalat enne kandidaatide ülesseadmist ütles, et ta ikkagi enne sügist ta mingeid otsuseid ei tee.

Kellest jutt käib?

Seda ma ei saa öelda. Ta peab ise ütlema.

Mis kaubandus-tööstuskoja kaal ühiskonnas üldse on?

Ma ei oska öelda. Kui arvamusliidrid või kui majanduse katusorganisatsiooni, siis see on ilmselt õige kaalukas, kui me vaatame juriidilist staatust, siis inimesed ilmselt väga ei teagi, et tegelikult me oleme samamoodi nagu korteriühistu või spordiklubi, oleme täiesti tavapärane MTÜ ja tegutsemegi nagu MTÜna.

Kui ma mõtlen sellise suvalise Annelinna korteriühistu peale, ega nad Eesti elu väga mõjutada ei suuda, aga kas teie suudate?

Kindlasti suudame, jah, aga ma ei ole kindel, kas me seda 28 aastat või 30 aastat tagasi suutsime.

Et eks see on tegelikult ikkagi kaubanduskoja aparaadi, tema mitme peadirektori juhatuse või ilmselt ka juhatuse esimehe mingil määral aastatepikkuse tegevuse tulemus, et oleme nii mõjukas ja  arvamusliider ettevõtlusvaldkonnas.

Kui tihti te poliitikutele helistate?

No ikka tihti.

Kas nad võtavad toru vastu või helistavad vahepeal ise ka?

No kes võtab ja kes ei võta.

Aga praegu, kas on võimalik, et helistajate peaministrile näiteks, ütlete, et kuulge, kogu see maksupakett või see olukord praegu majanduse huvides pole. Kas kuulatakse teid?

Me ei ole peaministrile nüüd üritanud helistada parasjagu, kaubanduskoja peadirektor Mait Palts on kaks kuud üritanud kokku leppida kohtumist rahandusministriga, oleme selles operatsioonis totaalselt ebaõnnestunud, nii nagu ka praegu kaubanduskoja juhatuse esimehe vahetamises ebaõnnestusime.

Kuidas nii - alles mõne päeva eest Mart Võrklaev siin rääkis, kuidas ta on kaasamise maailmameister ja kuidas kõik on ära kuulatud ja nüüd selgub, et teid ei ole kuulatud.

Ma ei taha sugugi öelda, et Mart Võrklaev ei ole kedagi kuulanud, küllap ta kedagi ongi kuulanud, meil lihtsalt ei ole teada, keda ta on kuulanud, aga kindlalt ei ole ta kaubanduskoda kuulanud.

Mis aeg praegu majanduses on?

Klassikalised ütlused ütlevad selle kohta, et ükski olukord ei ole nii hull, et enam hullemaks minna ei saa, saab ikka. Kunagi, ühe teise kriisi ajal, käis tööandjate kongressil toonane peaminister Andrus Ansip ja siis tööandjate keskliidu esimehel Jüri Käol oli kaks uudist kuulajatele, et esimene uudis oli see, et oli hea uudis, et meil käis külas peaminister, ja mitte nii hea uudis oli see, et peaminister oli ilmselt mitte selle riigi peaminister, kus ettevõtjad elasid. Mina olen diplomaatiline ja mitte otseütleja. Meil käis ka täna peaminister külas ja ma oleksin meie kohtumise võtnud kokku nõndaviisi, et vaata kui huvitavalt erinevad inimesed ühte ja sama situatsiooni võivad täiesti erinevalt näha ja tunnetada.

Kas tal oli teile ka häid uudiseid?

Peaminister ütles, et meil järgmine aasta tuleb majandustõus.

Mida teie märgid näitavad?

Kunagi järgmisel aastal ilmselt mingisugune tõus kindlasti tuleb, nüüd küsimus on selles, et kui sügavale enne jõuame kukkuda.

Neljandat kvartalit järjest Eesti majandus kukub ja põhimõtteliselt ühed ütlevad, põhi on käes. Kas teie olete nende inimeste seas, kes jagavad seda seisukohta, et siit tegelikult juba hakkabki tõus pihta?

Selles ma natukene kahtlen, sest mõningaid indikatiivseid näitajaid tuleks veel vaadata, mitte ainult majanduskasvu või – langemist võrreldes eelmise kvartaliga. Mis on kummaline, et 2023. aasta esimeses kvartalis oli kõige suurem langus 20 aasta jooksul investeeringute langus põhivarasse.

Miks ettevõtjad praegu ei investeeri?

Selleks on mitmed põhjused, esiteks on muidugi totaalne ebakindlus, kui me vaatame näiteks Eesti majandususalduse indikaatorit, siis maikuus oli see 82 ja pool protsenti ajaloolisest keskmisest, mida loetakse sajaks. Aga samal ajal näiteks Euroopas tervikuna on 95,2 ehk me oleme 13 protsenti madalamal kindlustundega ja meie peamistel turgudel Soomes, Rootsis on see määr 86-87-88, seal vahemikus. Meile mõjuvad ilmselt kõik asjad, intressitõusud, välisnõudluse langus, sisenõudluse langus, inflatsioon, sõda. See, mida võib-olla poliitikud ka suure pildi vaatamisel ei pane tähele, on see, et väga pikka aega, Baltikum oli ju tegelikult kultuurne aken ühele kuuendiku maailmast. Kui Euroopa investor tuli, tal oli mõistlik siin investeerida, siin midagi teha, tootmine käima panna, üritada kaupasid müüa suurel, lõpmatul, põhjatul küll aga metsikul Vene turul.

Aga täna siin on raudne eesriie. Kui me täna vaatame meie Euroopa kaarti, siis kui me peaksime tõmbama diagonaali vasakult ülevalt alla paremale ja voltima kaardi kokku, siis Eesti satub piltlikult öeldes Portugali kohale. Ja see ongi see vastus. Ega Portugal ju on Vana-Euroopa riikidest sisuliselt kõige väiksema elatusstandardi tasemega riik. Portugalis ei ole ju midagi häda kliimal, seal on kümme miljonit inimest, meiega võrreldes väga suur riik. Turism on, kõik asjad on olemas, aga miks siis see on nii? Aga see on väga lihtne, sellepärast et kui vanasti maailma kaubanduses oli Portugal nii-öelda Euroopa nurk, et kui laevad olid puust ja mehed olid rauast, siis sai esimese kalju külge köie panna, kui kaubaga tulid, aga nüüd lähevad raudlaevad siuh ja on Rotterdamis. Ja Portugal on vahelt välja jäänud.

Räägite suhteliselt mustades toonides, kuigi ütlesin, et olete optimist. Kui te kaubandus-tööstuskoja üldkoosolekul rääkisite teiste ettevõtjatega, siis kui murelikud on nemad?

No ikka väga murelikud. Ma ei ole optimist ega pessimist, ma olen üritanud olla ja ilmselt ka olen olnud suhteliselt otsekohene realist kogu oma elu jooksul. Ega muidugi mingisugune nutmine ja ahastamine ja halamine meid ei aita. Aga kui me oma otsuste tegemisel ei vaata pilti realistlikult, siis me teeme ilmselt valed otsused.

Kui suur probleem praegu ettevõtluses on ringvõlgnevus, et mina jään teile võlgu, teenijad kellelegi teisele võlgu, kas juba hakkab see olukord tekkima?

See on ilmselt juba täitsa suur probleem, aga kui me ju ajaleheski loeme, siis üks ja teine ehitaja on ära lõpetanud tegevused ja kindlasti see on probleem. Kahjuks on ta ilmselt praegusel hetkel süvenev probleem. Mina ei ole küll suurt pilti vaadates päris kindel, kas Euroopa keskpanga uljas intressitõstmine on mõistlik lahendus, sest üldiselt majandusteooria järgi ju intressi tõstmisega saab lahendada seda inflatsiooni, mis on suurest raha pakkumisest tingitud, aga praegu näiteks sisendhindade, toormehindade, energiakandjate hindade tõus ei ole ju otseselt tingitud ülemäärase raha pakkumist, vaid hoopis muudest teistest komponentidest ja nende komponentide nii-öelda ravimist intressitõusuga ma väga hästi ette ei kujuta.

Televaatajad on enamasti palgatöölised, et ehk siis keskne küsimus ikka ja jälle see, kas tööd ja leiba on. Kui te tööandjana ja tööandjate esindajana praegu vaatate kogu seda olukorda, siis kas ilusale suvele järgneb natuke karm sügis?

Siin on kaks poolt, üks on tööpuuduse võimalik tõus, mida ma küll ka praegu ei oska öelda, et see hirmus suure hooga ja hirmus järsu nurgaga tõusma peaks hakkama, aga siiski võib oletada, et aasta teises pooles tööpuudus suureneb. Mitte kindlasti muidugi dramaatiliselt, aga teine pool on alati inimeste netoostujõud ja siin ma nüüd küll kiiret tõusu inimestele ennustada ei oska.

Kui paljud ettevõtted koondamismõtet hauvad? Kui vaadata tööstustoodangu kukkumist, siis see tähendab ju tõenäoliselt seda, et toodame vähem ...

Toodame vähem, järelikult koondame. Tänagi oli ju lehes uudis, et üks saeveski läheb Rakvere lähedal kinni. Küll neid uudiseid tuleb veel.

On see trend või üksikjuhtum?

Ta iseenesest on ju üksikjuhtum, aga ta on kindlasti ühe trendi osa, sellepärast et kui me vaatame praegu puidusektori olukorda, siis lisaks väga paljudele muudele hädadele on on puidusektoril, kes on ju ka puitmajatootjate toorme tarnija, üks suur probleem ja see on nimelt rahvusvaluutade kursid. Meie suurtel turgudel, mis on olnud meie tootjatele, Rootsi ja Norra näiteks, kui me vaatame viimast kolme aastat, siis mõlema rahvusvaluuta väärtus euro suhtes on langenud umbes kümme protsenti. Aga kui me vaatame kümneaastast perioodi, siis on Norra krooni väärtus kukkunud lausa kolmandiku võrra ja Rootsi krooni väärtus umbes 25 protsenti. Ega midagi teha ei ole, kui me oleme eurotsoonis, meie kulud on eurodes siis müüja Norra kroonides või Rootsi kroonides. Siin see kursivahe on äärmiselt tugev meie konkurentsivõimet hävitav komponent.

Mis siis teha, et meie palkmajatootjad suudaks taas olla konkurentsivõimelised, kes selle probleemiga üldse tegelema peab?

Eks kõigepealt peavad muidugi tegelema ikka ettevõtjad ise, aga siin ilmselt riik peaks ka siiski mõtlema, kas meil on mingeid võimalused aidata eksportijaid  ja võib-olla ka siis üritada leida uusi turge koos. Ega ei saa öelda, et ainult ettevõtja lahendab kõik maailma probleemid.

Kus need uued turud võiks olla?

Arvestades, et puitmaja elemendid on ikkagi mahu elemendid ja kaaluvad palju, siis suure tõenäosusega realistlik on see ikkagi Euroopa piires. Kaugemale vedades ilmselt läheb transport juba nii kalliks. Ei ole välistatud muidugi kaugemale vedamine teatavates küsimustes. Kui on mingi katastroof, kus rahastamine tuleb kuskilt mujalt, kui sellest õnnetust riigist endast. Näiteks Türgi maavärina puhul, kui Euroopa Liit oleks otsustanud rahastada ülesehitust, siis kannatab muidugi ka Türki vedada.

Jõuame otsapidi poliitika juurde, küsin otse, mis te praegusest valitsusest arvate?

Ma hakkaks natuke võib-olla üldse kaugemalt pihta. Majanduspoliitiliselt me praegu peaks vaatama suuremat pilti. Ma ise olen ka konservatiivne inimene ja pooldan eelarve tasakaalu ja mõistlikke kulutusi ja ei arva, et riik võiks võtta laenu näiteks jooksvate kulutuste katteks. Aga samal ajal kui me vaatame, mis Euroopa suurtes riikides toimub ja, ja vaatame oma siis seda eelarvepoliitikat ja suundumist, siis meil on täna riigivõlg umbes 19 protsenti SKP-st, eurotsooni keskmine on juba 90.  Saksamaa aitab neid praegu selle 90 peale oma 64 protsendiga, eks ole, aga Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, suured lõunapoolsed riigid ... Prantslastel on see juba kuskil 112 protsenti. Euroopa Liidu stabiilsuspakt ütleb, et üle 60 protsendi ei tohi olla, aga oleme realistid, need suured riigid ei jõua mitte kunagi enam selle 60 protsendi tasemele tagasi, see ei ole realistlik. Järelikult nemad ei suundu selles suunas, ja siis tekibki küsimus, et kas meil on mõistlik hoida küüntega kinni sellest 19-st protsendist. Kui me vaatame eelarve defitsiidi ennustusi, OSCD numbreid näiteks 2024. aastaks, siis nad ennustavad Eestile protsentides poole väiksemat defitsiiti kui eurotsooni keskmine. Kui me vaatame näiteks Prantsusmaa oma, siis see on veel peaaegu kaks korda suurem kui eurotsooni keskmine, mida ennustatakse 2024. aastaks.

President Macron küll ütleb väga tähtsa näoga telepurgis, et nad on teel selle vähendamise suunas. Eksperdid ja tabeleid seda ei näita, et nad selles suunas teel on. Mis tähendab seda, et me peaksime siiski oluliselt mõtlema, kas me selles majanduskriisis ja olukorras ei peaks mitte riigina natuke rohkem laskma eelarvel olla miinuses, võtma laenu investeeringuteks. Sest kui me vaatame täna näiteks transpordiametil on Eesti kruusateede mustkatte alla viimiseks raha 18 jooksva kilomeetri jaoks. Meil on 15 maakonda, see tähendab, et igasse maakonda saame see aasta teha rahvale terve kilomeetri ja kolm tublimat maakonda saavad siis kandideerida veel ühele täiendavale kilomeetrile. See ei ole ju tõsiseltvõetav lugu.

Teid kuulates ma saan aru, et inflatsioon eurotsoonis jääb kõrgeks pikaks ajaks sest muul moel lihtsalt need suured võlgades riigid ots-otsaga kokku ei tule.

Ma ei ole ennast kunagi makroökonoomika professoriks pidanud, aga ma tõepoolest ei kujuta ette, kuidas need suured Lõuna-Euroopa riigid oma riigivõlga ja neid intresse maksma hakkavad, kui inflatsioon ei ole.

Mis teil selle vastu on, kui me saame korras riigieelarve ja siis kaitstud riigi?

Selle vastu ei ole kellelgi mitte midagi ega kedagi ja kui te olete pannud tähele, siis ega ettevõtluskatusorganisatsioonid ei ole ka väga palju protestinud käibemaksu tõusu kui sellise vastu. See, mille vastu on kõvasti protestitud, on ikkagi olnud teatavad läbimõtlematud otsused teatavates sektorites, et võtame kasvõi majutusasutuste käibemaksu. Enam inimesed ei mäleta, ja ilmselt ka poliitikud ei mäleta, miks see on üheksa protsenti Eesti vabariigis.

See tuleneb sellest, et käibemaksu loogika on ju nõnda, et see on sisetarbimise maksustamine. Kui ekspordite, siis teil on käibemaksumäär null. Turismisektor teenindab ju suures hulgas välisturiste. Varemalt oligi võimalik nendele kirjutada välisturistidele nullmääraga arved ja siseinimestele siis 18 protsendiga. Aga seda on võimatu kontrollida. Siis pikkade läbirääkimiste ja võitlemiste tulemusena lepiti kokku, et teeme kiriku keset küla, kui pool on eksportija pool ei ole eksport, siis on määr üheksa ja seda on lihtne kontrollida. Kõikidele arvetele läheb üheksa ja nii ta tekkis. Nüüd, kui tõstame 22-le, oleks loogiline 11, aga öeldakse, et on 13. Mitmelt poliitikult olen küsinud, kust tuleb see 13, millise analüüsi tulemusel, ja kõige teravam mees ütles, et see on kaks protsenti vähem kui 15. Mul ei jäänud muud selle kohta öelda, kui et vastab tõele, et see on kolm protsenti rohkem kui 10.

Mina kuulsin jällegi poliitikute käest, et see on vastutulek.

Siis on korras. See on selles mõttes huvitav, et ärme hakka nüüd ajaloos Jossif Stalini asju arutama, eks ole, aga see on huvitav mõiste – vastutulek. Kõigepealt võtame kõik ära, siis anname pool tagasi ja see ongi vastutulek, et ärge nurisege.

Aga kui teile oleks helistatud koalitsiooniläbirääkimistel, Lauri Hussar, Kaja Kallas või Lauri Läänemets, kas oleksite neile selle loogika ära selgitanud? Ma saan aru, et teile ei helistatud?

Ei, loomulikult mitte. Paraku nii see on jah, et keegi ei tahtnud kuulata. Ma muidugi panen poliitikute ennastsalgavust imeks. Mitte et ma nüüd tunneks hirmsasti ajakirjandusmaailmale kaasa, aga ma ei saa nagu sellest loogikast aru. Kui oli mingisugune kokkulepe, milles oli alusloogika, nagu ma praegu ajalehest loen, ja siis me lähme ja muudame selle kõik ära.

Eelnevalt räägime, et meil on puudu miljard. Ja siis tuleb telepurki rahandusminister, kes ütleb, et siit me saame kolm miljonit. Ma ütlen ausalt, et ma ei saa enam üldse mitte millestki aru. Sest ma ei oska vahet näha, kas puudu on miljard või 997 miljonit. Kui minul oleks miljard puudu ja mul oleks järgmisel päeval süda kerge, et nüüd on puudu ainult 997 miljonit, siis ma arvan, et mul ikka miljard puudu. Ja minna nüüd nagu vastuollu kogu ajakirjandusmaailmaga ja massimeediaga kolme miljoni euro pärast? Ausalt, maksuteooriast ma ei saa aru siin, aga ma ei saa ka aru poliitilisest loogikast. See ei anna ja mitte midagi ei riigikassale, ei riigile, ei valitsusele, välja arvatud ühe suure tüli väga mõjuka seltskonnaga, avaliku arvamuse kujundajatega. Ja siis paneme ühel päeval imeks, et reitingud on langenud.

Mis selles maksupaketis teie jaoks kõige halvem on?

Ma arvan, et see ongi see halvem, et kui teeme selliseid otsuseid mingisuguste sektorite osas ilma täiesti analüüsita. Võime öelda, et see 13 protsenti käibemaksu majutusasutustele ei ole väga palju kõrgem kui Soomes või väga palju kõrgem kui Läti 12. Aga kogu see arutelu on läinud ju meie sihtturgudele ka. Turismifirmad ütlevad, et kõik küsivad, mis maksudest saab, kas me sõlmime lepinguid, ei tee lepinguid, imagoloogiline kahju on juba sündinud.

Veelkord ütlen, et ma ikkagi aru ei saa, miks seda vaja teha.

Eesti saab lõpuks ka automaksu, kas teie olete aru saanud, kas see teeb lõpu sellele Tšehhi autode probleemile? Väga paljud luksusautod Eestis kannavad Tšehhi numbrimärki või tulevikus ka kõikidel autodel on Tšehhi numbrimärk.

Segadus on vahva, ma olen küll maksuameti peadirektorile öelnud, et mina ei kahtlusta, et siin on mingisugune maksuvärk, ilmselt on hästi palju Tsehhi turiste meile külla tulnud, ja mis kõige imepärasem, on see, et nad on omandanud perfektselt eesti keele. Nagu te teate, meil on vene emakeelega elanikkonna integreerimisega probleeme ja ma olen teinud ettepaneku, et tuleks selgitada, mis meetodiga nendele tšehhidel on eesti keel nii kiirelt ja nii sulaselgelt ära õpetatud. Võiks hakata vene rahvusest inimesi õpetama sama metodoloogiaga. Ma ei näe küll, mismoodi automaksu tulemine võiks selle probleemile likvideerivad mõjuda. Minu arvates selle probleemi likvideerimiseks on puudunud kogu aeg poliitiline tahe.

Aga teisest küljest, kui inimestele välja öelda, et hea küll, tuleb uus maks, sellest hakkame ehitama ja remontima teesid. Siis kas see võiks olla selline asi, et ka teie ettevõtjana, Eesti kodanikuna ütleksite, et hea küll.

Eestis on see kõik juba olnud. Vedelkütuseaktsiisimaksust 75 protsenti pidi minema teedeehitusele. Ühel hetkel, kui hakati saama ka Euroopa raha, siis seoti see lahti. Ja nii ta jäigi.

Mis see kartus oli, et muidu saavad teed korda?

Vaat seda ma ei tea, seda peab jälle nende poliitikute käest küsima, eks ole, aga aga nii ta lahti seoti ja nii see raha on mujale ära kulunud. Ja nüüd auverd, isand Sauk omab täpselt 18 kilomeetrit, nagu ma ütlesin, vähemalt kolm, saab ta auhindadele välja loosida.

Väga populaarne on praegu rääkida kärbetest. Ka neljapäeval valitsuse pressikonverentsil öeldi, et kärped tulevad. No ennetame siis poliitikuid, et kustkohast kärpida saab? Kust ettevõtjad võtaks?

Niimoodi muidugi üldse kärpida ei õnnestu, et altpoolt tulevad ettepanekud, kuidas kärpida. Ma ei ole kunagi kuulnud, et üheski ettevõttes oleks niimoodi õnnestunud, et ütled alla, et teie vaadake, kuidas te ise ennast kokku tõmbate. see on ikkagi võimalik nii, et ülevalt antakse väga selge suunis, kas on vaja vähendada täpselt nii palju kulusid ja millise osa kulusid või on vaja siis nii palju inimesi vähendada koosseisu. Kui te loete ka suurte kontsernide uudiseid, et näiteks seal multinatsionaalne pank on otsustanud, et vähendatakse 1000 inimese võrra ja siis hakatakse vaatama, et mis funktsioonid tuleb ära kaotada, kes neid funktsioone täitma hakkab ja kuidas me neid täidame väiksema hulga inimestega.

Me oleme ju näinud Eestis selliseid solidaarsuskärpeid, et vähem palja saavad ka õpetajad, päästjad, politseinikud, kuhu tõenäoliselt ka teie ütlete, et raha oleks vaja juurde anda. Sest ma ei tea Eestis inimest, kes ütleb, et politseiniku palk on liiga kõrge.

Loomulikult mina ei tea, et meie kontsernis oleks palku kunagi niimoodi vähendatud, et näiteks nõukogu esimehe tasu ei ole vähendanud. Aga kui vähendataks, vähendas ikka kõigil.

Kas Eesti saaks koondada politseinikke?

Ei, ärme aja segi kahte asja. Tõsi, poliitikud armastavad neid just nimelt ühte patta panna. Avalikus teenistuses on kaks poolt, on avalik teenus, see on politseinikud, piirivalvurid, päästjad, kaitseväelased ja siis on poliitika kujundamise aparaat, see on ministeeriumid, keskasutused, munitsipaalomavalitsuste vallavalitsused ja nii edasi.

Ettevõtlusmaailm on rääkinud kogu aeg, et me peame kõigepealt alustama poliitika kujundamise aparaadi jõulisest vähendamisest. See on tarvilik sellepärast, et inimestel, kes alles jäävad, neil oleks kõigil sisuline töö, sest kui inimesel ei ole sisulist tööd, siis ta hakkab endale ise tööd välja mõtlema. Praegu on tore lugeda ja see on mul täiesti meeltülendav, et Liisa Pakosta on nüüd võtnud ette selle temaatika, et Eesti seadustes on nii-öelda eurodirektiivide ülevõtmise sildi all tohutult palju täiendavaid kohustusi tulnud Eesti elanikele ja Eesti ettevõtetele, mida nendes direktiivides ei ole olnud.

Me oleme kogu aeg seda rääkinud, et nii palju kui meie juristid oskavad lugeda, siis neid asju seal sees ei ole. Meile öeldakse, et on küll, lugegu hoolikamalt. Ja me loeme uuesti, aga me ikka ei leia. Nüüd õnneks Liisa Pakosta on ka lugenud, tema ka ei ole leidnud. Ega seda teistmoodi ei ole võimalik lahendada, seal tulebki võtta. Poliitika kujundamise aparaadi töötajate koosseisu tuleb vähendada 20 protsenti.

Kuidas meil hästi hakkab minema, kuidas majanduse kasvule saaks ja kuidas meie ettevõted oleks taas heas konkurentsiolukorras?

Esimene asi ongi see, nagu ma ütlesin, et me peaksime ikka natuke mõtlema, et kas me selle eelarvefilosoofiaga ei ole üksi, nagu noor Ivan Sussanin kedagi sohu vedamas, sellepärast et kui me vaatame, et kogu eurotsoon ja teised Euroopa riigid ei ole samale poole teel.