Austria on tuntud eriliste suhete poolest Venemaaga. On palju ärisuhteid, heldeid kokkuleppeid, paljud Austria poliitikud on lõpetanud Venemaa ettevõtete juhtorganites ja on olnud mitmeid spiooniskandaale. Kui täiemahuline sõda algas, siis Saksamaa kantsler rääkis pöördepunktist (Zeitenwende). Kas Austrias on ka olnud selline pöördepunkt?

Te rääkisite paljudest Austria poliitikutest. Ma ei tea, kas kaks on palju, me oleme väike riik, nii et võib-olla kaks on palju, aga minu jaoks ei ole seda palju. Tõsi, meil on neid olnud. Aga mitte üksnes meil. Te nimetasite Saksamaad.

Nagu te teate, siis Austria oli venelaste poolt okupeeritud 1945. aastast kuni 1955. aastani. Nende kümne aasta jooksul pingutasime me kõvasti, et jõuda täieliku suveräänsuseni. Meil oli võimalus see saavutada. Aga sellel oli hind. Sellel ajal ei olnud näiteks minu partei liikmete soov, et Austria oleks neutraalne riik, aga me aktsepteerisime seda ja alates 1955. aastast oleme me neutraalne riik.

Neutraalne tähendab meie jaoks sõjaliselt neutraalne, aga see ei ole kunagi tähendanud poliitilist neutraalsust. Me alustasime 1956. aastal, kui endine Nõukogude Liit tungis Ungarisse, võitlust kommunismi vastu. Seda tuleb arvesse võtta.

Teisalt, nagu te ütlesite, on meil olnud palju ärisuhteid Venemaaga. See vastab tõele. Eriti kui me räägime energiast. Siin me olime võib-olla naiivsed. Venemaalt gaasi saada oli lihtne ja see oli odav. Nüüd me teeme kõik, et kõigepealt muuta meie energiavarustust. Me oleme keskendunud taastuvenergeetikale, aga see võtab aega. Me oleme tuumaenergia kasutamise vastu. Meil oli referendum. Kõigepealt me ehitasime tuumajaama, siis meil oli referendum, me kaotasime palju raha, aga alates 1979. aastast on 90 protsenti Austria inimestest tuumaenergia kasutamise vastu.

Loomulikult on meie suhted Venemaaga muutunud võrreldes sõjaeelse ajaga, eriti kultuurisfääris. Meil olid regulaarsed kohtumised ja niinimetatud Sotši dialoog, see kõik lõppes. Austria on täielikult toetanud kõiki ühtteist sanktsioonide paketti. Me oleme alates 1995. aastast Euroopa Liidu liige ja ma arvan, et me oleme Euroopa Liidu usaldusväärne liige.

Te mainisite energiat. Euroopa riigid on energiaoste Venemaalt drastiliselt kärpinud, Austria mitte nii väga. Miks see on nii kaua aega võtnud?

Praegu teavad kõik, et oli suur viga allkirjastada leping Venemaaga, nagu me tegime enne sõda, see on väga pikaajaline leping, mille raames 100-protsendiline Vene gaasi impordi lõpetamine toob kaasa palju probleeme. Selline on olukord. Me teame seda, me teeme kõik mis võimalik, et oma varustussüsteemi muuta, me oleme sõlminud uusi lepinguid teiste riikidega, aga ma pean mainima, et enamus neist riikidest ei ole demokraatiad.

Venemaa on rikkunud kõikvõimalike rahvusvahelisi reegleid ja seadusi. Lepingu lõpetamine teie poolt ei oleks selles olukorras kõige hullem.

Jah, aga meie jaoks on väga oluline põhimõte, mis ladina keeles kõlab pacta sunt servanda ehk seadusest tuleb kinni pidada, isegi kui tegemist on diktaatoritega nagu Putin on ja mida me iga päev näeme. Venemaal valitseb diktatuur. Aga see on avatud küsimus, teil on õigus, me teeme kõik, mis võimalik, aga me ei ole siiani lahendust leidnud.

Kuidas peaksid lääs ja Austria praegu Ukrainat toetama?

Nagu ma juba ütlesin, oleme me neutraalsed, nii ei saa me Ukrainat aidata selles, milles nad vajavad palju abi, see tähendab sõjalist abi. Nad vajavad relvi. Sellega me ei saa neid aidata, sest me oleme sõjaliselt neutraalne riik.

Aga kõiki teisi abimeetmeid vaadates on Austria abiandjana rahvusvahelises võrdluses tipus, kui me räägime inimestest, kes siia on jäänud ja rahalisest abist Ukrainale. Ma arvan, et see on Euroopa teema ja me oleme Euroopa Liidus netomaksja, nii et meie toetus iga austrialase kohta on isegi suurem kui teistes riikides.

Te rääkisite ajaloost ja sellest, kuidas neutraalsuse põhimõte tekkis ja et see ei olnud toona austerlaste soov. Võib-olla on see põhimõte iganenud ajal kui genotsiidne sõda käib meie naabruses? Soome ja Rootsi on sellest näiteks loobunud.

Soome ja Rootsi ajalugu ning geograafiline asukoht on üsna erinevad. Soomlastel on vist 1700 kilomeetrit piiri Venemaaga. Siin on olukord teistsugune ja me ei saa teha samamoodi nagu soomlased tegid ja Rootsi püüab teha. Me peame küsima oma inimestelt, sest neutraalsuse kontseptsioonist loobumine tähendaks täispööret meie põhiseaduses.

Arvamusküsitlustes me näeme, et üle 90 protsendi austerlastest on tuumaenergia kasutamise vastu ja 90 protsenti austerlastest on NATO-sse astumise vastu.

Meil on ka üks naaber, kes on neutraalne, see on Šveits. Alguses me ütlesime, et meie neutraalsus on samasugune nagu Šveitsis. Enamus meie inimestest on endiselt arvamusel, et isegi nii polariseerunud maailmas on vaja mõningaid neutraalseid riike ja nad saavad teha palju, et oleks olemas võimalus tulla tagasi olukorra juurde, kus ei ole üksnes sõda ja sõda, relvad ja relvad ning palju noori inimesi, kes peavad surema – enamus sõjas tapetud inimesi on noored – vaid saab naasta diplomaatia ja poliitilise dialoogi juurde, et töötada rahumeelse naabruskonna nimel. Nii nagu see oli 1989. aastast 2014. aastani, mil Venemaa okupeeris Krimmi.

Meil oli kolm kümnendit, kui mitte rääkida Gruusiast ja Transnistriast... Võib-olla mõtlesime me liiga positiivselt, me ei näinud kõiki neid ohte, mis Venemaalt tulevad. Nüüd me näeme. Me arutame nüüd oma julgeolekukontseptsiooni üle. Aga suur enamus Austria inimestest, ja lõpuks on see inimeste otsus, pooldab neutraalsuse kontseptsiooni. Ma ei näe lähiaastatel muutust, aga kes teab, kui Euroopa Liit areneb ühise kaitse- ja julgeolekupoliitika suunas, siis võib-olla me oleme sunnitud muutma oma positsiooni.

Miks lubada sanktsioonide all olevaid Venemaa poliitikuid Viini OSCE istungitele?

Ma rääkisin pacta sunt servanda põhimõttest. Meil on rahvusvahelised lepped ja üks neist puudutab OSCE-d. Nagu te teate, siis Viin on ka ÜRO linn. Kui rahvusvaheline organisatsioon kutsub kedagi, olgu see OSCE, OPEC või Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur, siis meil on kohustus anda neile viisa. Pacta sunt servanda. Õigusriik. See ei olnud meie otsus, meie ei kutsunud kedagi Venemaa poliitikutest, see oli OSCE kutse. Ja keegi ei küsi ameeriklastelt kui Lavrov kõneleb ÜRO-s New Yorgis. Tuleks olla õiglane. Me oleme väike riik, me ei ole USA, aga me hoiame au sees õigusriiki.

Teil on oluline roll OSCE-s. Te olete seal Venemaa ja Ukraina vahelise dialoogi eriesindaja. Kas sellisel protsessil on mingisugustki mõtet, kui niikuinii kõik otsustatakse lahinguväljal?

Teil on täiesti õigus. Seda ma küsin ise ka OSCE-s, et te määrasite mind ametisse, aga ma ei näe mingit arengut. Aga eelmise aasta märtsis palus ÜRO OSCE-l teha kõik mis võimalik et lahinguvälja kõrval taaskäivitada mingisugune dialoog. Ja ÜRO on endiselt samal positsioonil. Nad ütlevad endiselt, et me peame tegema kõik, et jõuda olukorrani, kus läbirääkimised saavad aset leida. Jah, täna ja homme on teil täielik õigus, ma tunnen selle protsessi mõttetust, aga me peame lootma, et see päev tuleb kiiremini kui me arvame, mil lahinguväli pole ainus koht, kus venelased ja ukrainlased kohtuvad. Ja kui Ukraina tuleb taas üles ehitada, siis võib-olla mängib OSCE selles suuremat rolli kui varem. Nii näen seda mina. Aga hetkel on teil õigus, mitte keegi ei vaja seda dialoogi.

Vene oligarhid peidavad Austrias oma vara. Austria ajakirjanikega rääkides ütlevad nad, et riik ei otsi väga aktiivselt sanktsioonide all olevate inimeste vara. Hiljuti ilmus lugu Putini tütre käsutuses olnud villast, mis oli oligarhi nimel. Kuidas teie seda olukorda näete, kas küsimus on ressurssides või tahtes?

Ma ei näe seda nii. Meil on sellest parlamendis sageli juttu olnud, sest opositsioon ütleb, et me peaksime tegema enam. Ma usun meie ministreid, kes ütlevad, et nad teevad kõik mis võimalik. Ja meid ei ole ametlikult kritiseeritud näiteks Euroopa Liidu poolt, nagu me oleksime selles laisad. Ei. Aga sellised arutelud on ja vahel inimesed ütlevad, et see oligarh peidab seda või toda ja kui siis püütakse seda tõendada, siis vahel ei ole see lihtne kõigi nende konstruktsioonide tõttu kompaniidega ja nii edasi, aga ma arvan, et meie valitsus teeb oma tööd nii nagu seda tehakse ka teistes Euroopa riikides.

Miks Raiffeisen pank on endiselt tegev Venemaal?

Meil ei ole riigi juhitud majandust, meil on erafirmad. Pärast 1989. aastat olime me rõõmsad selle üle, et Austria ettevõtted otsisid võimalusi naaberriikides. Kaks sektorit olid eriti edukad – pangandus ja kindlustus. Raiffeisen oli edukas Venemaal ja ka Ukrainas. Nüüd nad püüavad oma tegevust seal lõpetada, aga see võtab aega, nad on muidugi seda oluliselt vähendanud, aga jah nad on endiselt seal. Aga see ei ole ühegi sanktsiooni ega kohustuse vastu.

Vabaduspartei on üsna venemeelne partei Austrias. Ma vaatasin avaliku arvamuse küsitlusi, nad on praegu kõige populaarsem partei. Miks see nii on ja võib-olla tuleb järgmine kantsler juba nende ridadest?

Kõigepealt muidugi küsime me oma hääletajatelt ja võib-olla tuleb Vabaduspartei esimeseks, aga see ei tähenda, et Vabaduspartei juhib järgmist valitsust. Ei. Austrias on enamasti võimul olnud koalitsioonivalitsused. Minu partei on olnud kõige pikema aja võimul koos sotsiaaldemokraatidega, seejärel Vabadusparteiga. Meie ei olnud muuseas esimesed, kes Vabadusparteiga koalitsiooni tegid, sotsiaaldemokraadid olid esimesed. Nüüd me oleme koalitsioonis rohelistega.

Meie partei on kõige rohkem valitsuses olnud partei kogu Euroopa Liidus, mis näitab kui stabiilne süsteem on. Me püüame teha kõik mis võimalik, et ka tulevikus oleks kantsler minu partei esimees. Jah, Vabaduspartei on paremal positsioonil kui mõned aastad tagasi, neil olid suured skandaalid. Nad kasutasid ära meie jaoks uut olukorda koroonaajal. Austria inimesed hindavad oma isiklikku vabadust. Me pidime langetama palju selliseid otsuseid, mida paljud inimesed nägid valitsuse võimu kuritarvitamisena, kus tavainimesed pandi olukorda, kus nad tundsid end justkui vangis.

Nüüd kui isegi Maailma Terviseorganisatsioon ütleb, et pandeemia on läbi, siis võib öelda, et võib-olla olid mõned meie meetmed liiga karmid. Vabaduspartei kasutab kõike seda ära. Nad olid täielikult vaktsineerimise vastu, meie olime täiel määral selle poolt.

Ka minu parteis on inimesi, kes on siiamaani vihased ja kes ütlevad, et see on minu keha ja minu tervis. Mispeale tuleb öelda, et kaitsta tuleb ka sinu naabri tervist. Aga nad olid täielikult vaktsineerimise vastu. Selle üle käis sel ajal suur arutelu. Vabaduspartei kogub endiselt selle tõttu hääli.

Ja nüüd on meil kõrge inflatsioon, nemad on opositsioonipartei ja nad on ka täiesti sanktsioonide vastu ja nad ütlevad, et sanktsioonide tõttu on meil inflatsioon ja nii edasi. Nii et olukord ei ole valitsusparteile lihtne.

Nii et austerlased ei ole niivõrd venemeelsed kui lihtsalt protestivad sel moel mitmete asjade vastu?

Jah, ma arvan, et see ei ole peamine põhjus. Aga on tõsi, et Vabadusparteil oli ka sõpruslepe Ühtse Venemaaga ehk Putini parteiga. See mõjutab seda.

Kuidas te nimetaksite seda muutust Austrias, mis pärast täiemahulise sõja algust on aset leidnud? Te ütlesite korduval, et te olite naiivsed ja oli viga sel määral Venemaast sõltuda, milline muutus on aset leidnud praeguseks?

Ma arvan, et Euroopa Liit tervikuna on muutunud tugevamaks. Teiseks, me kulutame rohkem riigikaitsele. Ja kolmandaks oleme me muutnud oma energiavarustust, siin olime me tõepoolest väga lähedased Venemaaga. Muutunud on palju. Ma püüan selle panna ühte lausesse. Enne sõda olime me rohkem keskendunud võimalustele oma majandusele, turismile, noortevahetusele ja nii edasi Venemaaga, nüüd me näeme rohkem ohte kui võimalusi.