Reede õhtul kinnitas Keskerakonna esimees Jüri Ratas, et augustis võiks erakond korraldada erakorralise kongressi ja kui erakonna volikogu niimoodi otsustab, siis tema seal esimeheks ei kandideeri. Küll aga toetab nii tema kui toetavad Jaak Aab ja Kadri Simson esimehe kandidaadina Tanel Kiike. Millal te tabasite end esimest korda mõttelt, et Keskerakonna esimehe amet oleks see, mille te välja kannate ja mida te kanda soovite?

No eks sellised otsused küpsevad ikka samm-sammult. Olen olnud nüüd juba teist koosseisu järjest erakonna aseesimees, olen töötanud kahes erinevas valitsuses ministrina, varem juhtinud peaministri bürood, panustanud erakonna tegemistesse, kampaaniatesse ligemale 15 aasta jooksul.
Nii nagu ka muude ametikohtadega eeldavad ka erakonna juhtimine
ja peaministri koht kahtlemata varasemat töökogemust, juhtimiskogemust, arusaama poliitikast ja ma usun, et mul on need asjad olemas.

Kas te mõtlesite sellele juba ka siis, kui volikogu kevadel, märtsis, erakorralise kongressi kokkukutsumise üle arutas?

Ma olin selle võimalusega arvestanud, et kui erakonna volikogu otsustab tol hetkel erakorralise kongressi kasuks ja Jüri Ratas oli teatanud, et tema sel kongressil ei kandideeri, siis loomulikult ei ole erakonna seisukohalt mõistlik,
kui meil oleks olnud ainult üks kandidaat, vaid oleksin ka sel juhul enda kandidatuuri üles seadnud.

Mille poolest erineksid näiteks aasta või nelja aasta pärast Tanel Kiige juhitav
Keskerakond ja Mihhail Kõlvarti juhitav Keskerakond?

Mihhail Kõlvart räägib kindlasti enda programmist ja mõtetest ise. Kui küsida seda, milline oleks minu juhitav Keskerakond, siis kindlasti see oleks tugevalt sotsiaalse õigluse ja võrdsete võimaluste eest seisev erakond. See oleks uuendusmeelne erakond, mis austaks justnimelt neid programmilisi põhimõtteid, mille eest Keskerakond on alati seisnud, ehk meil tuleb ajaga kaasas käia, mis puudutab näiteks e-valimisi, mis puudutab ka inimõigusi ja selliseid küsimusi.

Aga meil tuleb jätkata seda tööd, mida Keskerakond on teinud ehk nõrgemate eest seismist, tugeva keskklassi ehitamist, õiglase maksupoliitika eest seismist.
Eks sellised alusväärtused on kindlasti väga olulisel kohal ka minu maailmavaates.

Te rääkisite juba kevadel sellest, et Keskerakond võiks rohkem
vaadata noorte poole, keskkonnahoiu poole, tõsta fookusesse julgeolekupoliitika, käia ajaga kaasas. Aga missugused on need sõnumid,
mida Keskerakond on varem kandnud ja mis tänasesse päeva enam ei sobi?

Ma pigem ütleks seda, et nende teemade ring, millega erakond peab tegelema, on laienenud. Ja teiseks, tihtipeale need meetodid ja tehnoloogiad, millega tuleb kaasas käia, on erakonna jaoks olnud nõrgad kohad. Ma juba viitasin siin e-valimiste temaatikale, kindlasti laiemalt selline sotsiaalmeedias toimetamine,
tegutsemine, oma maailmavaate, põhimõtete selgitamine.

Keskerakond on traditsiooniliselt olnud pigem võib-olla vanemate inimeste eelistus, kindlasti ka tulevikus erakond seisab pensionäride heaolu ja huvide eest, aga meil tuleb tõesti nii oma programmiliste seisukohtade, aga ka
kampaaniaelementide puhul rohkem tähelepanu pöörata ka nooremale põlvkonnale, kes ootab neid sõnumeid võib-olla teistsugusel kujul, otsib neid teistest infokanalitest, mitte enam traditsioonilisel paberkandjal ajalehes, aga lihtsates sotsiaalmeediaklippides ja videotes. Ja kindlasti eelistab minna e-valima, mitte paberkandjal valima ja seda õigust tuleb meil austada.

Kas Tanel Kiige juhtimisel oleks Keskerakond pigem liberaalsemate vaadetega kui Mihhail Kõlvarti juhtimisel?

Tõenäoliselt küll. Aga nagu öeldud, siis Mihhail Kõlvart saab enda maailmavaadet ja arusaamu ise selgitada. Ma ei ole kunagi saladust teinud, et olen oma vaadetelt sotsiaalliberaal, mitte paduliberaal, vaid seisan sotsiaalsete väärtuste,
õiglase, solidaarse ühiskonna eest, on see tervishoiusüsteem, on see sotsiaaltoetused, on see pensionäride, laste, perede toetamine. Aga inimõiguste vaates, meediavabaduse ja sellistes küsimustes loomulikult olen liberaalne.

Mul tegelikult on natuke raske mõista, mis on liberaalsete vaadetega Põlva või Tartu pensionäril asja Mihhail Kõlvartiga. Ja sama raske on mul mõista, mis on Ida-Viru kaevuril asja Tanel Kiigega. Kas nende erakonna kahe üsna erineva külje liitmiseks poleks mõistlikum leida kompromisskandidaat?

Ei, ma arvan, et minu maailmavaade ja seisukohad ikkagi ühtivad suurema osa Keskerakonna liikmete ja valijate omadega, eriti kui me räägime just maksupoliitikast, tervishoiupoliitikast, sotsiaalpoliitikast, tugevast regionaalpoliitikast ehk nendest teemadest, mille eest Keskerakond on traditsiooniliselt seisnud. Minu maailmavaade läheb väga tugevalt siin kokku. Olen ise kirjutanud mitut erakonna valimisplatvormi, panustanud eri kampaaniatesse. Kindlasti Ida-Virumaa inimeste heaolu, on ta siis töölisklass, on ta kaevurite toimetulek ka nende muutustega, mis meil aset leiavad, on ka minu südameasi, nii et siin ei maksa küll mingit vastuolu otsida.

Erakonna liikmetel on tõesti võimalik valida ühe ja teise kandidaadi programmi vahel. Täpselt sellised seisukohad, ettepanekud erakonna muutmiseks toome kindlasti välja hiljemalt pärast seda, kui on ametlikult kongress kinnitatud
ja on teada, millal see toimub, kus see toimub ning on ka võimalik ametlikult kandidaate esitada. Täna oleme kõik sellised teoreetilised kandidaadid olukorras, kus volikogu ei ole oma sõna ju veel öelnud.

Keskerakonnas on terve hulk liikmeid, kes eesti keelt ei oska ja paljude nende toel on aastate jooksul mindud näiteks kohalikele valimistele Ida-Virumaa omavalitsustes. Kuidas te nendega suhtlete, kuidas on teie vene keele oskusega?

Keskerakonna valdav osa liikmeid räägib väga head eesti keelt. Olen aastate jooksul kohtunud kõigi Keskerakonna piirkondadega. Kahtlemata saame oma asjad räägitud. Kui on vaja kellelgi vene keeles mingeid sõnumeid saada, siis tuleb vajadusel aidata tõlkida. Minu vene keel on sellisel tasemel, et jutust üldjoontes aru saada, aga mitte sellisel tasemel, et näiteks programmilist kõnet vene keeles pidada. Seda ma hetkel teha ei suuda. Olen vene keelt õppinud nii koolis kui ka hiljem ja kindlasti täiendan ennast jõudumööda edasi. Aga mul ei ole olnud probleemi, et erakonna liikmeskonnaga kuidagi jutule ei saaks.

Muide, see keeleküsimus. Mis on teie vaade eestikeelsele haridusele üleminekust? Kas põhimõtteliselt peab riik seadma suuna, et seda on vaja teha nii kiiresti kui vähegi jõukohane?

Ma olen seda meelt, et liikumine eestikeelse hariduse suunas ja parema eesti keele õpetamise suunas on õige. Aga loomulikult olen ma kriitiline olnud varem ja olen ka praegu sellise hoogtöö tegevuse suhtes, kus enne pannakse kuupäevad paika ja siis hakatakse sisule mõtlema. Siis ei pruugi sellest midagi head välja tulla. Olulisem on, et oleks piisavalt õpetajaid, piisavalt metoodikat, läbimõeldud õppematerjale ja see liikumine toimuks ikkagi nii, et ei eesti ega vene emakeelega õpilaste hariduse kvaliteet ei kannata. Tähtaegade seadmine enne süsteemi ülesehitamist on natuke vales järjekorras tegutsemine.

Praegu pakub kõneainet ärimees Parvel Pruunsilla 300 000 euro suurune Keskerakonnale tehtud annetus, mille tagastamist nõudis Mihhail Kõlvart. Kui teie saate erakonna juhiks ja Pruunsild uuesti raha üle kannab, kas siis jätab erakond sellel endale?

Eeldusel, et tegemist on maailmavaatelise annetusega, mille puhul ei oodata mingeid vastuteeneid või ei ole mingisuguseid nii-öelda agasid selle taga, siis ma
ei näe põhjust, miks erakond peaks selliseid annetusi tagastama.

Ma saan aru, et ka praegu oli teie hinnangul tegemist maailmavaatelise annetusega ja seda ei oleks pidanud tagastama.

Selline on tõesti minu parim info ja teadmine. Kui kellelgi on mingi muu info, siis ütlesin ka juhatuses, et tuleb see lauale panna. Minul ei ole muud infot, nii et mina pidasin küll õigeks, et see maailmavaateline annetus ära kasutada erakonna arengu tugevdamiseks, nii nagu ka erakonna esimees ette pani. Teha ära lisaeelarve, läbi rääkida, mis on need kohad, kuhu seda raha suunata, mil määral maksta varasemaid valimisvõlgu ja mil määral jätta seda raha ka reservi. Siin oleks olnud aruteluruumi küll. Aga paraku juhatuse enamus otsustas teistmoodi
ja nüüd tuleb selles olukorras toimida.

Juhul kui Mihhail Kõlvart need sisevalimised võidab, siis mida ta peaks tegema, et Jaanus Karilaid erakonnast ei lahkuks? Karilaid on ju öelnud, et tema ei näe endal kohta Mihhail Kõlvarti juhitud Keskerakonnas. Mis on see soovitus, et hoida selline raudvara ikkagi erakonnas alles?

Kes iganes kongressi võidab, peab igal juhul lähtuma põhimõttest, et ta on kõigi keskerakondlaste esimees. Jutud erinevatest leeridest võiks lõpetada. Kindlasti tuleb olla aktiivne ja avatud suhtluses nii nendega, kes sinu esimeheks valimist toetasid kui ka nendega, kes seda õigeks ei pidanud. Ja püüda leida ühisosa ja ühist teekaarti, kuidas edasi liikuda. See, et Keskerakonna sees on alati
olnud liberaalsemaid ja konservatiivsemaid inimesi, Tallinna-kesksemaid ja maapiirkondade põhiseid inimesi, erineva emakeelega liikmeid ja valijaid, see on olnud erakonna tugevus.

See, et oleme mitmekülgne partei erinevate seisukohtadega. Me oleme suutnud just nimelt olulistes teemades, nagu need sotsiaalmajanduslikud küsimused, seista Eesti inimeste heaolu eest ja ma arvan, et suudame seda paremini teha siis, kui me ühiselt edasi lähme, mitte siis, kui me kedagi hakkame aukohtusse andma või muul viisil survestama erakonnast lahkuma või vastupidi ka ise selles suunas samme astuma. Minu arusaam ja nägemus on kindlasti see, et Keskerakond peab pärast kongressi jätkama ühtse ja tugevana ja meil ei ole üleliigseid liikmeid.