20. mail andis Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) prokuratuuri ametkond kohtule üle taotluse anda vahistamiskäsk kolme Hamasi liidri, Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu ja kaitseministri Yoav Gallanti kohta. Taotluse aluseks on alates 7. oktoobrist 2023 toime pandud teod.

Prokuröri Karim Khani säärane samm on tekitanud nii nii Iisraeli kui ka USA tugeva reaktsiooni, mis süüdistavad Rahvusvahelist Kriminaalkohut pädevuse ületamises ning juudiriigi juhtide asetamises samale pulgale terroristliku organisatsiooniga. Kriitikat on pälvitud ka Euroopa riikidelt.

Õiguslikust vaatest on pilt keerulisem. Kuigi asjaolud on väga erinevad, on see tähelepanuväärne samm nagu oli ka möödunud kevadel välja antud vahistamiskäsk Vladimir Putini ja Maria Lvova-Belova kohta.

Mis on vahistamiskäsk

Selleks, et isikute süüd või selle puudumist üldse arutama asuda, peab ICC reeglite kohaselt isiku kohtu ette tooma, in absentia ehk seljataga otsuse langetamine sisuliselt võimalik ei ole. Selleks peab prokurör esitama taotluse kohtu kohtueelsele kojale (Pre-Trial Chamber), mis otsustab, kas on küllaldane alus uskuda, et isik on teo toime pannud ja tema vahistamine on vajalik.

Seega ei otsustata vahistamiskäsu arutamisel veel sugugi isiku süü või selle puudumise üle, vaid tuleb leida küllaldane alus – reasonable basis to believe –, et toimunud sündmustes võib isikul olla süü. Kui kohus vastavale järeldusele jõuab ja vahistamiskäsu välja annab, on kohtu liikmesriikidel kohustus võtta oma territooriumil vastavad isikud vahi alla ja toimetada kohtu ette. Praegu on prokuröri ametkond esitanud kohtueelsele kojale vastava taotluse ning otsust veel ei ole.

Sisu ei ole riigi õigus enesekaitsele

Prokurör Khani samm esitada korraga vahistamiskäsu taotlused nii kolme Hamasi liidri Yahya Sinwari (Hamasi juht), Mohammed Al-Masri (Hamasi sõjalise tiiva ülemjuhataja) ja Ismail Haniyehi (Hamasi poliitbüroo juht) kui ka Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu ja kaitseministri Yoav Gallanti suhtes on kaasa toonud süüdistuse, et ICC prokurör asetab sellega juudiriigi juhid samale pulgale terroriorganisatsiooniga ning seatakse kahtluse alla Iisraeli riigi õigus end kaitsta.

Hinnangu andmiseks tuleb vaadata ka süüks pandavate tegude sisu, mis ei ole kattuvad.

Hamasi liidrite vahistamiskäsu taotluse alus on ennekõike inimsusevastased ja sõjakuriteod, mis on seotud 7. oktoobri ja sellele järgnenud rünnakutega – hävitamine, tapmine, pantvangi võtmine, vägistamine, piinamine, julm kohtlemine ja häbistav või alandav kohtlemine. Mitme puhul nii sõja- kui ka inimsusevastase kuriteona.

Selgituseks: sõjakuriteo eelduseks on, et tegu leiab aset rahvusvahelise (kahe või enama riigi vahelise) või mitte-rahvusvahelise (riigi ja rühmituse vahelise) relvakonflikti raames ja sellega seoses; inimsusevastased kuriteod võivad aset leida ka rahu ajal, kuid nende tingimuseks on laiaulatuslikkus või süsteemsus.

Prokurör on seejuures selgitanud, et teod on toime pandud nii Palestiina ja Iisraeli vahelises rahvusvahelise relvakonflikti kui ka Iisraeli ja Hamasi rühmituse vahelises mitte-rahvusvahelise relvakonflikti raames. Nii võib juhtuda, et erinevaid süütegusid, näiteks tapmine või vägistamine, pannakse toime ühtaegu nii sõjakuritegudena kui ka inimsusevastaste kuritegudena.

Iisraeli juhtfiguuride suhtes esitatud taotluses on aga oluline kaal tegudel, mis puudutavad sihipäraselt tsiviilisikutele tekitatavat kahju nagu näljutamise kasutamine sõjapidamise viisina, sihipärane tsiviilisikute vastu rünnakute suunamine, surma põhjustamine näljutamisega ja tagakiusamine. Prokurör on ka rõhutanud, et määravaks on siin just Palestiina tsiviilelanikkonna suunaline tegevus.

Süüdistus ei ole seotud mitte Iisraeli enesekaitsetegevuseks relvajõu kasutamise kui sellisega, vaid otsustega sulgeda Gaza piiriületuspunktid ning piirata humanitaarabi ligipääsu, vee- ja elektrivarustust. Samuti on peetud silmas intsidente, milles on surma saanud humanitaarabitöötajad või humanitaarabi ootavad tsiviilisikud.

Pidades silmas väidet, et sellega piiratakse Iisraeli õigust ennast kaitsta, tuleb selgitada, et rahvusvaheline õigus teeb vahet relvastatud jõu kasutamise õigustatusel ja sõjapidamise reeglitel, kui konflikt juba käib. Tegemist on kahe rangelt eristatava kategooriaga.

Antud juhul ei ole kahtluse alla seatud, kas Iisrael võis relvastatud jõudu kasutada, et end kaitsta. Küsimus on hoopis selles, milliseid meetodeid peetavas sõjas kasutatakse, sest ka sõjapidamisele kehtivad teatud reeglid, mille üks oluline osa on tsiviilisikute kaitse.

Seega ei puuduta ICC prokuröri taotlus tegelikult Iisraeli riigi õigust enda kaitseks jõudu kasutada, vaid selle juhtide valitud meetodeid, mis võisid sihtida ja haavata ennekõike tsiviilelanikkonda.

Sõltumata sellest, milline on sõjategevuse alustamise alus, peaksid vaenupooled austama sõjapidamise reegleid ning vältima maksimaalses võimalikus ulatuses kahju tsiviilisikutele, selmet kasutada neid sõjaliste eesmärkide saavutamise vahendina. Viide sellele, et teine pool reegleid ei järgi, siinkohal ei päde ning vabu käsi ei anna.

Selle üle, kas kahtlustatavad teod ka tõendamist leiavad, saab kohus otsustada alles siis, kui taotluses nimetatud isikute osas on antud vahistamiskäsk, nad on kinni peetud ja kohtu ette toodud.

Jõuline vastureaktsioon

Möödunud kevadel teatas kohus vahistamiskäsu väljaandmisest Putini ja Lvova-Belova suhtes, kui kohtukoda oli juba otsuse langetanud. Praegusel juhul otsust veel ei ole. Tähelepanuväärne on, et sel korral otsustas prokurör Khan avalikkust teavitada juba taotluse üleandmisel.

Palestiina liitus kohtuga ning esitas taotluse Palestiina territooriumil toimepandavate võimalike kuritegude uurimiseks juba 2015. aastal, ametliku uurimise alustamiseni jõuti alles 2021. aastal. Sellest tulenevalt on kohtul ka jurisdiktsioon selles asjas: ICC-l jurisdiktsioon nende tegude üle, mis on toime pandud liikmesriigi (Palestiina) territooriumil või liikmesriigi kodaniku poolt.

Juba toona pälvis kohtu otsus ainuüksi jurisdiktsiooni olemasolu üle USA ja Iisraeli jõulist kriitikat. USA ega Iisrael ei ole kohtu liikmed ning USA poliitika suhtumine kohtusse on olnud pigem eemalehoidev või sootuks vaenulik.

President George W. Bushi administratsioon võttis 2002. aastal tagasi allkirja Rooma Statuudilt – kohtu alusleppelt – ning survestas teisi riike mitmel viisil kohtuga mitte koostööd tegema, sh hoides kinni militaar- ja majanduslikku abi riikidele.

2020. aastal kehtestas USA sanktsioonid kohtu ametnike suhtes seoses just Afganistani ja Iisraeli uurimistega. 2022. aastal toimus suhete soojenemine seoses Venemaa agressiooniga Ukraina vastu ning uurimise algatamisega Vene relvajõudude ja juhtide toimepandavate kuritegude suhtes tõi kaasa olulise koostöö USA ja kohtu vahel.

Seoses relvakonfliktiga Gazas ja selle kohta käiva uurimisega on aga tuuled taas pöördunud. Prokurör Khan on teinud mitu külastust Iisraeli ning ilmselt on juudiriigil olnud teadmine sellest, et prokuröri ametkond ka nende tegevust uurib, juba pikemat aega. Sellega seoses ilmnesid juba mõnda aega tagasi teated, et Iisrael püüab veenda USA-d taas võtma meetmeid ja avaldama kohtule survet, et viimane loobuks Iisraeli juhtide uurimisest. Avalikkuse ees oli tegemist sel hetkel veel spekulatsioonidega.

Võib eeldada, et muu hulgas oli prokuröri otsus avalikkust teavitada juba vahistamiskäsu taotluse esitamise faasis püüd n-ö õhk puhtaks lüüa seoses spekulatsioonidega, kas või mil määral Iisraeli vägede tegevusele ka tähelepanu pööratakse. Teiselt poolt võib sellises käigus näha prokuröri ametkonna sammu tõendamaks kohtu sõltumatust.

ICC on oma tegutsemise kestel olnud pideva kriitika all seoses uurimiste valikulisusega – suur osa kaasusi on seotud Aafrika riikidega, Afganistani uurimises tegi kohus küsitavaid otsuseid ning Ukraina sõja kohta käiv uurimine, mis on toonud kaasa pretsedenditult suure koostöö ja järsu toetuse tõusu, ühtib lääneriikide poliitiliste hoiakutega.

Senine kurss on muu maailma jaoks õõnestanud nii ICC autoriteeti kui ka lääneriikide siirust rahvusvahelise õiguse ühetaolisusest.

Seega on kohtu legitiimsuse perspektiivist vastamine välisele (pidades silmas, et Iisrael ja USA ei ole kohtu liikmed) poliitilisele survele uurimiste tõttu elulise tähtsusega. Seda, kas prokuröri valik Hamasi ja Iisraeli juhtide vahistamiskäsu taotlused esitada üheskoos aitab kaasa institutsiooni iseseisvuse ning laiemalt rahvusvahelise õiguse jõustamisele ning milline saab selle mõju olema konkreetse uurimise tulemuslikkusele, näitab aeg. Esmalt tasub oodata, milliseks kujuneb kohtueelse koja otsus vahistamiskäsu andmises.