Arst: ühiskond peab mõistma, et keegi ei ela igavesti ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: EBU/ERR

Viimasel ajal on Eestis väga palju räägitud eutanaasia seadustamisest. Põhja-Eesti regionaalhaigla intensiivraviarsti Kristo Eriksoni arvates tuleks eutanaasia teema hetkel kõrvale jätta ja arutleda, kas raske, kuid kasutu ravi peab olema eesmärk omaette või tasuks inimestel hakata mõtlema oma ravitestamendi* peale.

"Meie ühiskond peab jõudma tõesti selleni, et keegi ei ela igavesti ja meditsiini eesmärk võib olla ka see, et meie lahkumine oleks inimväärne," ütles ta "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus.

Millises seisundis koroonapatsiendid vajavad juhitavat hingamist?

See on raske küsimus, sest vaatamata hiljuti avalikustatud eetilisele kokkuleppele (kliinilise eetika alased soovitused Eesti haiglatele piiratud tervishoiuressursside jaotamiseks COVID-19 pandeemia tingimustes - toim.) me alati hindame patsiente selles suhtes, kas pakutav ravi toob tulemust või ei. Kindlasti me ei ole otsuseid teinud kergekäeliselt. Kui vaadata praegu Eesti koroonaepideemia seisu, siis me ei ole pidanud väga mõtlema sellele, sest hetkel mahuvad meile (intensiivraviosakondadesse - toim.) ju kõik patsiendid ära.

Kui sageli teie olete viimasel ajal olete olnud olukorras, kus patsiendi juhitavale hingamisele panemine on arsti hinnangul kasutu ravi?

Selline hindamine on intensiivravis igapäevane. See on osa ka teiste arstide tööst, sest me peame alati mõtlema, mis on parim patsiendile. Võib-olla mõnikord raske intensiivravi, mida me pakume, kohe kindlasti ei ole parim variant ei patsiendile ega ka haiglale.

Kui suur probleem on Eestis see, et inimesed usuvad medistiini kõikvõimsusesse ja ei adu, et ühel hetkel ei suuda ka meditsiin enam aidata?

Ühiskond on läinud viimaste aastakümnetega palju pealiskaudsemaks ja väga paljude asjade kohta usutakse, et tänapäeval on kõik võimalik. Üks kindel ala, mille peale mõeldakse, et seal suudetakse kõike, on kindlasti meditsiin.

Intensiiravi on arenenud nii palju, et me suudame füüsiliselt hoida inimest elus väga pikalt, aga iseenesest intensiivravi eesmärk peab olema inimese parandumine vähemalt sellele tasemele, mis oli enne haigestumist.

Teatud patoloogiate puhul me ootame, et pärast ravi on patsient võib-olla paremas üldseisus, kui ta oli enne haigestumist. Hingamisaparaatide ja muude vahenditega võib inimene füüsiliselt elus olla, aga väga tihti ei mõelda selle peale, milliseid kannatusi see raviprotsess põhjustab patsientidele.

Kui paljude patsientide puhul on teil võimalik edasise ravi vajalikkust üldse arutada?

Enamus patsiente jõuab intensiivravile narkoosis olles, nad on viidud juhitavale hingamisele ja selline küsimine ei ole võimalik. Me proovime lähedaste käest uurida, eriti kui tegu on eakama patsiendiga, et milline on tema soov, kas ta on sellest rääkinud.

Selles olukorras oleks üheks lahenduseks ravitestament, mida Skandinaavias väga aktiivselt kasutatakse. Inimesed tervena või hästi hakkama saavana mõtlevad oma lähedastega, oma pere- või raviarstiga sellised punktid rahulikult läbi ja jäädvustavad oma soovi paberile. Nii nagu ka doonorlusega mujal maailmas ja ka meil tehakse.

Ma küsisin teie Tartu kolleegi käest, kas tema on mõnda ravitestamenti näinud, ja ta vastas eitavalt. Kas teie olete?

Eestis ei ole, aga mujal töötades olen näinud. Tegelikult ravitestamendi vastu eksides tehakse samasugune raviviga nagu lihtsalt ravimisel. See on teema, mida me kindlasti koos Tartu ülikooliga ja haiglate eetikakeskustega tahame tõstatada tulevikus, kui see kriis läbi saab.

See on märksa olulisem teema, kui on eutanaasiast rääkimine. Meie ühiskond peab jõudma tõesti selleni, et keegi ei ela igavesti ja medistiini eesmärk võib olla ka see, et meie lahkumine oleks inimväärne.

Te ütlesite, et olete teistes riikides ravitestamente näinud. Mis riikides neid tehakse ja mida sinna kirja pannakse?

Olen seda näinud nii Soomes, kus ma pikalt töötasin, aga ka Rootsis, Norras, Taanis. Nendes ühiskondades on see eakate ja noorena raskesse haigusesse jäänutel pigem norm, mitte erand.

Üks teema, mida kindlasti puudutakse, on kas elustada või mitte. Selle kohta oli Inglismaal paar aastat tagasi väga hea kampaania. Väga eakate inimeste puhul me põhjustame elustamisega ja haiglasse toomisega suuri kannatusi. Inglismaal kampaania kandis vilja, inimesed on jätnud vastava märkme koju nähtavasse kohta.

Aga kui rääkida ravitestamendist, siis enamasti nendes dokumentides, mida mina olen näinud, on palve mitte elustada. Kui üldseisund läheb kriitiliseks, siis inimesed on keeldunud intensiivravist ja sellisel juhul me peame seda austama. Ehk kui nende üldseisund halveneb, siis nad ei tule intensiivraviosakonda. Kui patsient kannatab, siis rakendatakse toetavat ja sümptomeid leevendavat ravi. Kindlasti võetakse valu ja kannatus ära.

Kas Eesti ühiskond on patsienditestamendiks valmis?

Eesti ühiskond ei ole selleks valmis, ka meie arstid ei ole selleks valmis. See nõuab arstilt suuremat patsiendi informeerimist, sellised otsused tuleb koos läbi mõelda, arstil on siin nõuandev ja informatsiooni jagav osa. Teatud haiguste puhul peaks informeerima patsienti, mida see haigus kaasa võiks tuua.

Ma saan aru, et ühiskond ei ole, aga nii paljud meie tohtrid käivad Skandinaavias tööl. Nemad ju võiksid valmis olla, sest nad on ju näinud, mis kasu on ravitestamendist.

Siin kohapeal on ka paljud arstid proovinud juurutada sellist mõtlemist ja see on väga hea töö, mida nad on teinud, aga selleks, et jõuda laiemalt inimesteni, peame me tekitama Eestis üldise diskussiooni. Unustaks natukeseks selle eutanaasia ära ja hakkaks mõtlema asjadele lihtsamalt ja seda teemat laiendama.

Paar nädalat tagasi soovitati Suurbritannias eakatel oma sugulastega arutada, kas nad soovivad veeta oma elu viimased hetked masinal. Kas koroonaepideemiast lähtuvalt tuleks seda teha ka Eestis?

Kindlasti. Oleks äärmiselt kena, kui eakamad inimesed mõtleksid selle peale. Aga ma arvan, et see põhisdiskussioon tuleb meil ikkagi koroonakriisi järgselt. Hetkel (intensiivravi eetika soovitusi koostades - toim.) me mõtlesime ikka rohkem võimaliku katastroofisituatsiooni peale, tundsime kaasa kolleegidele Euroopas ja Hiinas, Ameerikas. See (intensiivravikohtade nappus - toim.), millest me räägime, toimub hetkel Stockholmis, mis pole Eestist üldsegi kaugel. Praegu tundub, et riigi, terviseameti ja haiglate tegustemine on kõige hullemast meid suutnud hoida, aga ei saa väita, et kahe nädala või kuu pärast me ei ole samas olukorras.

Eestis on aastakümneid võimalik patsienditestamenti teha. Mida tuleks teha, et inimesed hakkaksid selle teema peale mõtlema?

Koroonakriisi järgselt peaks võib-olla rohkem sellest teemast rääkima. Siiani on neid tohtreid olnud vähe, kes on soovinud seda arendada. See meedikute ring järjest suureneb, kes tahavad muutust selles suunas. Siin on ka väga lihtsad põhjused.

Paar aastat tagasi tehti üleeuroopaline uuring, kus uuriti intensiivraviarstide läbipõlemist. Kõige suurem läbipõlemise faktor oli see, et arstid tunnetasid väga tugevalt seda, et nad ravivad lootusetuid patsiente, kelle puhul nad teavad, et intensiivravi küll hoiab patsiendi mingi aja elus, aga see lõpptulemus sellest ei parane. See patsient ikkagi koju enam ei jõua.

See oli suurim läbipõlemise põhjus. Lisaks veel see, et me selle raske raviga võime põhjustada patsiendile kannatusi ja see ei ole tänapäeva meditsiinis enam aktsepteeritav.

Nii nagu me oleme lubanud ravida patsiente, nii peame me spetsialistidena aru saama ka sellest, kuna on õige hetk tagasi astuda ja loobuda raskest ravist.

*Ravitestamendi sünomüümid on elu- ja patsienditestament.

Vaata samal teemal lugu pühapäeva õhtul uudistesaates "Aktuaalne kaamera. Nädal".

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: