Rein Sikk: kooli sulgemine hävitab paiga mainet, aga võib ka tõsta
Ühe kooli kinnipanek pole üksnes kooli kinnipanek, vaid tegelikult suur mainekujundamise operatsioon, nendib Rein Sikk Vikerraadio päevakommentaaris.
Eestlane on hariduse usku. Ka kõige vaesemast taluperest pidi üks laps ikkagi suurde kooli minema tarkust taga nõudma. Tarkuse usk ja kooli pühadus on me hinges sügavalt sees. Iga viimane kui kooli sulgemise teade aga lõikab kui nüri noaga läbi ihu.
Koolidest, nii suletutest kui ka ellujäänutest, jäävad mälestused. Need kanduvad edasi paikadele. Loovad ja hävitavad koha mainet, koha vaimu. Äkki hoopis tõstavad seda. Seega pole kooli kinnipanek üksnes kooli kinnipanek, vaid tegelikult suur mainekujundamise operatsioon. Heas ja halvas. Sellest võivad oleneda olulised investeeringud. Ka inimeste sinna kanti elama asumine.
Seega, kui öeldakse "Pikakannu", mõtlen tublile koolirahvale Võrumaal, kes kümnendi eest oma väikekooli püsimiseks üle Eesti annetusi kogus ja elujõudu ammutas. Aga Lasva vald, mis Pikakannuga tüli noris, on ajaloost nüüdseks kadunud. See nimi head tunnet ei tekita.
Kui öeldakse "Pühajärve", meenub Pühajärve kool koos lapsevanematega oma eluõiguse eest kohtuuksi kulutamas. Aga Otepää vald kooli sulgemas, see tekitab pigem kurva tunde, et mingi jama oli.
Kui öeldakse "Lüganuse kool", mõtlen esmalt tublile kooliperele ja kogukonnale ellujäämise eest võitlemas ja riigikooliks saamas. Kui aga öeldakse "Lüganuse vald keskusega Kiviõlis", siis meenub valla soov kool sulgeda ja head tunnet ei teki.
Kui öeldakse "Palamuse kool", on tunded teadagi soojad. Ikkagi Toots ja Teele ja Kiir. Aga soe tunne jätkub ka Jõgeva vallale mõeldes, mis sest, et käimas on Palamuse gümnaasiumi kinnipanek. Kinnipanek on osatud korraldada nii, et kahju on küll, aga kära ei paisu liiga suureks.
Kui öelda "Järva vald", siis mõtlen aga nupukusele. Seal asutati Põhja-Järva kool, mis tegutseb korraga kolmes kohas: Albus, Aravetel ja Amblas. Mis sest, et kohapealsete koolide astmed või gümnaasiumiosad kokku ja kinni läksid, kolm kooli on. Äkki peitub siin õpetlik näide kogu Eestile?
Sel taustal on 31. augustil raske valiku ees Lääneranna vallavolikogu saadikud. Juba neljandat korda poole aasta jooksul arutatakse kohalike väikekoolide saatust, millest enim tähelepanu on saanud Virtsu ja Metsküla kool.
Lõplik otsustamine on veninud, sest valitsuse otsus väikekoolid elushoidmise abinõude kohta venis samuti. Aga nüüd on abinõu valmis ja mõlemad koolid võiksid selle abil toetust saada. Ja nii valla rahakotti vähem tühjendada.
Veel viimasel hetkel enne kooliaasta algust on Lääneranna rahvaesindajail seega võimalik öelda, kas Virtsu ja Metsküla kool saavad 1. septembril rõõmsaid avaaktusi pidada või mitte.
Minu kui kaugemalt vaataja jaoks on Lihulas vastu võetava otsuse taust laiem. Seegi seostub mainega, mis otsustajatele ja otsustamise paigale külge jääb. Et kuidas kõlavad tulevikus minu ja paljude teiste jaoks sõnad "Lääneranna" ja "Lihula" kui selle valla keskus.
Kui ütled "Lääneranna ja Lihula", kas suule tuleb mõru mekk, sest kogukonna ülemused ja valitud ei suutnud kogukonnaga koos asju mõistlikult ajada?
Või äkki hakkame rõõmust hüppama, öeldes "Lääneranna ja Lihula". Et oli, mis oli, aga lõppude lõpuks andsid saadikud Virtsu ja Metsküla koolile lootuse ja võimaluse tagasi. Ja sellest saab üksnes hea meel olla. Ja nii kirjutamegi edasi oma hariduse lugu, kus ruumi on igale koolile: nii tuhande kui ka kahekümne õpilasega koolile.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel