Kuulasite täna Kaja Kallase selgitusi skandaali kohta, mis siin viimastel nädalatel nüüd rullunud on. Mis juhatuse seisukoht on, kas tuleb, hambad ristis, praegu edasi minna ja oodata, kuni ümberringi nii poliitilised oponendid kui ka avalikkus rahuneb?

No ega peale rahunemise tegelikult Eesti ühiskonnal muud valikut ei ole. Veremaik suus edasi pressida ei ole mõistlik.

Ja veel sellise hinnaga, et faktilist informatsiooni blokitakse ja pannakse lollakaid pealkirju. Ka minu eilsele Facebooki-postitusele pandi täiesti nüri pealkiri. Eks me seda ajakirjanduse teemat ka natuke puudutasime.

Üldiselt me ei ole vaba ajakirjanduse häälekate kriitikute hulgas...

Aga see pilt, mida me [Kaja Kallaselt] saime... me saime kinnitust sellele, mida oleme arvanud ja mida mina oma esimestes kommentaarides olen öelnud: ega ikka abikaasad ei räägi oma äritegevusest. Ja kui minna teise käest küsima, siis ta ütleb, et ta ei tohi rääkida. Ja on päris kindel, et advokaadi taustaga peaminister või investeerimispankuri ametis abikaasa, neile tegelikult ei tule pähegi, et hakkavad üksteiselt uurima kliente ja äritegevust. See lihtsalt on ärieetikaga vastuolus.

Ja pea on paks peaministril ka muudest asjadest. Seda tunnetust me saime täna veel ja veel.

Me soovitasime peaministrile üritada anda mingeid selgitusi Venemaa-äri teemal üldiselt. Et mis seal toimub. Me oleme ju ka seda riigikogus arutanud, et peaks vaatama, mis ärisidemed seal on, mis seda statistikat meie jaoks ebameeldivaks teevad, et me oleme suured eksportöörid Venemaale. Õnneks on primaarne eksport taandunud ja alles on jäänud teiste kaupade vedu ja transiit.

Selliseid teemasid me täna [juhatuses] arutasime ja ega seal sellist uudist ei ole, et meil on valitsuskriis.

Erakonna arvates ei ole õigustatud lahmiv kriitika. Kuigi olukord on piinlik, ei tähenda see, et valitsus peab tagasi astuma. Tundub, et ka koalitsioonipartnerid on samal meelel. Riik peab toimima ja ega siin ju paremaid koalitsioone kokku ei panda.

Ühe isiku väljavahetamine selleks, et keegi saaks oma verejanu rahuldada, ei ole mõistlik.

Kas seda verejanu tahavad rohkem rahuldada ajakirjanikud või poliitiline opositsioon?

Ma ei ole kõiki neid artikleid tahtnud avada, mis on väga koledate pealkirjadega. Ma enda kogemusest tean, et pealkirjad moonutavad tegelikkust.

Pealkirjade järgi otsustades – ega ajakirjandusväljaanded ei jäta järele, ei anna alla. Aga selline verekoera roll ei sobi ajakirjandusele. Ikkagi tuleb olla informatsiooni vahendaja, mitte mitte valikuliselt blokeerija. Selles mõttes ma ajakirjandust välja ei jäta, aga põhihuvi on loomulikult opositsioonil. Eks me peame nendega siis jagelema ja pakkuma neile seletusi, kui ajakirjandus ei taha neid nähtavaks teha.

Mina omalt poolt ütlen, et eks me kutsu neid ameteid kapo komisjoni. On välja hõigatud, et 5. septembril kohtume.

Võib-olla peame kutsuma ka maksu- ja tolliameti, sest on kahtlusi, justkui oleks see mingi maksunduse probleem.

Tollinduse probleem kindlasti see on ehk kui palju ja mida veetakse. Need ülevaated tuleb viia riigikogu tasemele, et saadikutel oleks vähem ruumi niisama lahmida. Mina ei lepi sellega, et riigi juhtimine on ainult usu küsimus. Ka informatsiooni tuleb ju analüüsida. Sellega me hakkame kindlasti rohkem tegelema, kui suvevaheaeg on läbi.

Järgmine nädal kindlasti erikomisjonid kogunevad ja sealt hakkab informatsioon korrastuma.

Nii et mingeid konkreetseid samme, kuidas peaministrit teda tabanud sügavast poliitilisest kriisist välja tuua ja ka aidata, te ei soovitanud?  

Mina mainisin, et konkreetsed sammud, mida meie teeme, on ikkagi riigikogu tavapärased formaadid. Kindlasti mitte uurimiskomisjon!

Esimesi kuid riigikogus olevad opositsionäärid on väitnud, et uurimiskomisjonid on hästi töötanud. Tegelikult on nad hästi palka võtnud, aga on tegelenud ainult poliitilise mõnitamisega.

Uurimiskomisjonid ei ole toonud uut informatsiooni. Riigikogu liikmetel ei ole paremaid võimalusi kui uurimisasutustel. Kui me hakkame omavahel klaarima eetika teemasid, siis see läheb poliitiliseks ärategemiseks. See ei ole tegelikult formaat, mis on viljakas olnud.

Nii et meie uurimiskomisjoni ei toeta, küll aga olemasolevates komisjonides teeme arutelu. Seda kõike saab riigikogu formaadis teha, kui tahetakse.

Aga kui öeldakse nii, et ei me ei kavatsegi umbusaldust avaldada, sest siis see asi lõpeb ära... See näitab selle eesmärgi tõsidust ehk et kas on sisuline soov milleski selgust saada või on konkreetne soov umbusku edasi kütta. Ma tahaks umbusku maha võtta informatsiooniga.

Peaminister muidugi kõiki oma plaane ei jaganud, aga ta viitas, et eks tal ole paar avangut tulemas, kui teda tohib tsiteerida. Ma ei tea, kas ma tohin...

Aga mis see tähendab, et avangud on tulemas? 

See tähendab seda, et kui on selline usalduskriis ja rünnak, siis on peaministril endal mõned mõtted, mida ta ei avaldanud. Aga mina saan rääkida sellest, mis mõtteid meie vahetasime. Et erikomisjonid hakkavad jagama informatsiooni, aga mitte nii, et nad kamandavad suvalisse komisjoni inimese kohale suvalisel ajal. See on see, millest see erimeelsus on tulnud.

Peaminister kindlasti ei keeldu erikomisjoni tulemast ja meie erikomisjoni kokku kutsumast, aga need alalised komisjonid, ka majanduskomisjon, rahanduskomisjon, on väga huvitatud sellest, mis siis toimub Venemaa äriga. Mis on võimalik Eestil teha selle kokku kuivatamiseks. Esimene reaktsioon muidugi on, et kui Eesti üksi seda teeb, siis sõidetakse meist lihtsalt mööda.

Praalida, et Eesti piirid kinni, see ei toimi. Ja majanduslangusele... Kinnisilmi Eesti firmasid kustutada ei maksa, tuleb ikkagi vaadata, kes tegeleb tõesti Kremli toitmisega, kes lihtsalt tahab ellu jääda rasketel aegadel.

Valitsuses on väga keerulised eelarvekõnelused ees, sest majanduse seis on niru ja läheb järgmisel aastal veelgi nirumaks. Kas sotsiaaldemokraatide aktiivsed avangud viimastel päevadel, kus nad ütlevad, et nad ei nõustu oma valdkonna kärbetega ja nõuavad järgmiseks aastaks raha juurde, peegeldavad Reformierakonna kahjustatud positsiooni? Nüüd saab nõuda ja kasutada juhust, sest Kaja Kallas on turmtule all?

Jah, selline konkreetne küsimus oli ka juhatuses arutlusel, aga rahustati maha, sest see on tavapärane retoorika.

Lauri Läänemetsa suust kuuleb selliseid avaldusi ju kogu aeg. Peaasi, et ta saab oma nägu näidata. See ei ole kindlasti tark ega loo juurde usaldust, aga see ei ole ka nii kuri asi, et peaksime mingist tülist rääkima.

Kärpimise agenda või arusaamine, et meil on väga tõsine pikaajaline eelarveprobleem, see on aastatega kuhugi taandunud. Ei saada aru, et raha ei tule kapist ja laenu ei saa kogu aeg peale võtta. Riik peab ikkagi kogu aeg korrastama oma kulusid ja tegema struktuurireforme.

Mina ei ava selliseid artikleid, kus pealkirjas öeldakse, et me ei saa riiki päris ära kärpida. No mis jutt see on! Jutt on ju ainult külmutamisest ja kulude kasvu pidurdamisest.

Päriselt kärpimine toimus ikkagi masu ajal. Siis õnnestus ühiskond panna jõukohaselt elama, mõistlikumalt laenama ja mõistlikumalt palgapoliitikat ajama. Praegu on see keerulisem mentaalsuse pärast, sest heaolu tase on palju kõrgem. Pluss see, et igasugu palgatõusud on seadustesse kirjutatud, ehkki see on väga rumal poliitika.

Mäletan neid toonaseid krokodillide komisjonide kõnelusi, mis lõppesid sellega, et sotsiaaldemokraadid jalutasid valitsusest minema. Täna me kakleme mingi 50 miljoni pärast, mille puhul ka osa ministeeriume lihtsalt teatas, et nendel ei ole võimalik raha kokku hoida. Kas meil oleks vaja enam-vähem samasuguseid radikaalseid muudatusi, nagu 2009 veebruaris?

Minema jalutamise ruumi meil kellelgi ei ole. 2008–2009 ei olnud seda, et meil oleks reaalselt kahtluse alla seatud julgeolekupoliitilised valikud. Tol korral ei oleks keegi kurtnud, et näed, Pihkvat pommitati ja appike, kuidas nad seda tohivad ja nüüd on jama majas ja ka Eesti peab tagasi tõmbama. Täna meil on üks selline poliitiline partei riigikogus.

Aga kõik koalitsioonipartnerid tajuvad, et põhiseaduslik kord ei eksisteeri sellisel kujul, kui me valitsuses lihtsalt alla anname mingite eelarvekõneluste pärast. Ma arvan, et vastutustunne on kõigil koalitsioonierakondadel täiesti olemas ja see rahustab.

Aga krokodillide komisjon? Jah, pigem peab meenutama, et see oli 2008, kui krokodillid läksid valitsusele appi ja tegid oma ebapopulaarsed ettepanekud. Ja sotsidega läks tüli... tõepoolest istuti maas mitukümmend korda ja tulemust ei olnud, sest sotsid hakkasid vastu. Tol korral oli see väljapääs, et vähemusvalitsusel oli riigikogus väike lisatugi olemas, et rahandus korrastada ja eurole üle minna. Ja sotsid ei olnud ju põhimõtteliselt vastu, nad olid konkreetsete otsuste vastu.

Ja kui nad seekord minema lähevad, siis teil on koalitsiooni jätkamiseks siiski õhkõrn ülekaal olemas.

No ei nad lähe.

Seda positsiooni, mis neil praegu on Eesti poliitikas, nad sellise sammuga ei taastaks. Neil on praegu valitsuses olles oma poliitika viljelemiseks väga head variandid.

Ka meil sellist umbusku nende suhtes ei ole, et nad päriselt tahaks valitsust lõhkuda. Tõesti ei ole.