Enne poliitikasse tulemist tegutsesin omajagu aega kommunikatsiooni valdkonnas. Tänu sellele olen kokku puutunud kriisikommunikatsiooni juhtumitega nii era- kui ka avalikus sektoris. Ma ei mõista, kuidas on see võimalik, et Eesti ühe suurema ja kõige mõjukama erakonna liidri ning peaministri suutlikkus kriisiolukorras käituda on sedavõrd olematu.

Alustame sellest, et peaminister Kaja Kallase kogu olekust õhkub sügavat nördimust, et ta üldse on sellisesse ebaõiglasse olukorda sattunud.

Peaministri ametis olev poliitik peab eeldama, et tema isiku ja tegevuse vastu on Eestis suurim võimalik meediahuvi. Sellest tulenevalt leiab ajakirjandus või opositsioon varem või hiljem midagi rünnatavat igaühe kohta. Isegi kui inimene on pühak.

Millisel peaministril on õnnestunud skandaale vältida?

Andrus Ansipi ajast meenub Reformierakonna varjatud rahastamise skandaal. Juhan Partsi ametiajast Lihula. Mart Laari esimesest peaministriajast rublaskandaal ja teisest pildiskandaal. Taavi Rõivasele olid väga tõsised etteheited seoses Ämari lennuväebaasi territooriumil erakonna reklaami filmimisega. Jüri Ratase teise valitsuse ajal ajas üks meediakriis teist taga. Kusjuures Ratas tuli nende kriisidega palju paremini toime kui Kallas praegu.

Meediakriisid lihtsalt käivad peaministri ametiga kaasas. Professionaalne juht on sellisteks kriisideks valmis. Erasektori tippjuhid õpivad kriisikommunikatsiooni ning organisatsioonid valmistuvad meediakriisideks väga tõsiselt. Erasektori juhtide puhul ei ole tõenäoline, et neid oskusi ja plaane praktikas vaja läheb, aga riskide maandamiseks tehakse ära arvestatav eeltöö.

Peaministri ametis võib olla kindel, et varem või hiljem juhtub just see, mis praegu on juhtunud. Ja selleks peab olema valmis mentaalselt, organisatoorselt ja igas muus mõttes.

Ainus asi, mis tagab kriisikindluse, on ettevalmistus. Kriisikommunikatsiooni põhimõte on tõesti seegi, et sõnumid peavad olema täpsed ja selged. Need ei tohi lipa-lapa ajas muutuda, sest paraku pannakse tähele, et ühel päeval räägib peaminister üht ja teisel päeval teist.

Iga sõna ja iga silp, mis sellises olukorras peaministri suust välja tuleb, peab olema mitu korda üle kontrollitud ja täpne. Peaminister mõtleb, mida räägib, mitte ei räägi, mida mõtleb. Ka inimlikud siirad eksimused loetakse sellises olukorras veaks. Kui vastust ei teata, siis ei vastata. Liigset lobisemist välditakse, sest risk midagi rumalat öelda kasvab eksponentsiaalselt. Mitte midagi sellest ei ole Kallas teinud.

Sama oluline – ja võib-olla isegi olulisem – kui sõnumite sisu on nende esitamise toon ja viis.

Skandaali keskmesse sattunud poliitikust või erasektori tippjuhist peab kiirgama rahulikkust ja meelekindlust. See sisendab usaldust. Närviline ja ärritunud olek on märk pea kaotamisest ja segadusest, liidriomaduste puudumisest, ebasiirusest ja ebaprofessionaalsusest. Juhil peab olema kõrge stressitaluvus. Emotsionaalne plähmerdamine ja teiste süüdistamine on tõsieluseriaali osalise mitte peaministri tase.

Paljud maailma tipud on üle elanud väga tõsiseid skandaale. Muuhulgas ka eraelulisi. Bill Clintoni teist ametiaega varjutanud Monica Lewinsky juhtum oli sedavõrd tõsine, et oleks võinud olulisel määral takistada NATO laienemisprotsessi (vt M. E. Sarotte, "Not One Inch: America, Russia, and the Making of Post-Cold War Stalemate", 2021).

Briti peaministri Rishi Sunaki abikaasa äritegevus ja maksukäitumine on talle nüüdseks korduvalt poliitilisi probleeme põhjustanud. Boris Johnsoni abikaasa kippus väidetavalt sekkuma peaministri büroo töösse nagu omal ajal Raissa Gorbatšova.

Kaja Kallast on varasemalt võrreldud Margaret Thatcheriga, aga paraku oleme praeguses skandaalis seni näinud paremal juhul vaid Liz Trussi. Olen meie peaministrit riigikogu hääletustel järjepidevalt toetanud aastast 2019. Kuid praegu mul pole vastust küsimusele, kas ma sooviksin seda teha ka tulevikus.