Riigimeheliku suhtumise korral tegeleb parlament eesootaval istungijärgul üksnes majanduskasvu ning Eesti konkurentsivõimet ja julgeolekut toetavate teemadega. Kõik teisejärguline on hetkel mõistlik kõrvale tõsta, sest meie majandus on euroala viletsaimas seisus ning kõikide muude valdkondade käekäik sõltub just sellest, kui kiiresti suudame kriisi kasvuks pöörata.

Parempoolsete majanduse kasvukava on väärt spikker valitsejatele. Maksutõusudest ja uutest maksudest tuleb loobuda, et inimestele ja ettevõttele jääks raha rohkem kätte. Kuni majandus ei ole pikaajaliselt kasvule pöördunud tuleb välja kuulutada ettevõtlusrahu. See tähendab, et ettevõtetele ei kehtestata ühtki uut halduskoormust tõstvat bürokraatliku reeglist või kohustust. Nii saavad nad keskenduda ettevõtete konkurentsivõimele, sest just sellest sõltub töökohtade säilimine ning ettevõtete konkurentsivõime.

Lisaks tuleb miljardiliste välisinvesteeringute riiki meelitamiseks moodustada eriüksus, mis olgu valitsuse selge prioriteet ja tööriist kärbete kõrval riigieelarve täitmiseks. Riigijuhid peavad looma kõik võimalused selleks, et Eesti võtaks rahvusvahelisel tasandil rolli tehnoloogia arengu eestvedajana. Kapitali juurdepääsu võimaluste parandamiseks aga tuleb luua keskkond teadus- ja arendustegevuste krediidivõimekuse kasvuks. Tööturu katastroofilisele olukorrale tuleb otsa julgeda vaadata ning soodustada talentide ja oskustööliste Eestisse kolimist.

Sellest, kuidas parlament suudab hoida fookuse majandusel ja väljuda ususõdade keskkonnast, sõltub otseselt meie inimeste elujärg: kas inimestel säilivad nende töökohad, kas suudame anda noortele ellu kaasa maailma parima hariduse, kas peredel säilib usk ja lootus saada lähiaastale endale uus kodu, kas inimesed tunnevad, et just neist endist sõltub nende elujärg ja tulevik või jätkub majanduslangusest tulenev äng, ärevus ning lootusetus.

Küsimused, kas suudame meelitada siia talente ja suurinvesteeringuid, mis tooks riiki raha juurde, kas ettevõtlusega tegelemine on lihtne ja populaarne või täis bürokraatiat, kas meie riik võiks taas olla teerajaja maailmale oma pööraste tehnoloogiliste lahendustega või jääme kõiges maha, on lõpuks meie kõigi elujärje küsimus. See peab olema meie poliitilise debati keskpunkt.

Eesti inimeste tulevik ja jõukuse määra kasv ei sõltu sellest, kas meil on poole aasta pärast vastu võetud vilepuhujate, haldustrahvide või vihakõne Euroopa Liidu direktiivid. Neid pole vaja, sest direktiivides sätestatud nõuded on suures osas Eestis juba olemas ning see osa, mida pole, on võimalik kunagi hiljem olemasolevate seaduste korrastamisega paika saada. Küll aga lõhub küsitava väärtusega seadusloomega tegelemine ja ususõdade pidamine jätkuvalt ühiskonda ning vähendab veelgi usaldust oma riigi võimulolijate vastu.

Valitsuskoalitsioon võib lõputult proovida raha ümber jagada ja maksutõusudega riigikassa puudujääki lappida, kuid see ei ole lahendus, sest ümberjagamine raha juurde ei too ning pealegi see, mida valimislubaduste ja halva riigivalitsemise katteks riigikassasse juurde saadakse, võetakse ju maksutõusude teel lihtsalt ära inimestelt.

Reformierakonnal tuleb lõpetada inimeste hirmutamine ja lollitamine sellega, et Reformierakonnale oponeerimine toob võimule EKRE. Sellel retoorika ja hirmu toel lihtsalt kasvatatakse teadlikult teineteist ja pannakse taas inimesed uskuma, et valikuid on vaid kaks: EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsioon või Reformierakond. Tegelikkuses on see lihtsalt vale.

Valimistel saavutatud edu on Reformierakonna võimalus anda Eestile arenguspurt ning teha Eesti inimesed ühe inimpõlve jooksul jõukaks rahvaks. Valimiste võitja senised otsused on vastassuunalised: moraali- ja väärtusküsimustes tirib Reformierakond meid tagasi itta, nagu nägime Kaja Kallase abikaasa idavedude skandaali taustal. Majanduskeskkonna soodustamise asemel tõstetakse maksudega inflatsiooni, lagundatakse Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, tööturu kui päristeema asemel tegeletakse ühiskonda lõhestava vihakõnedirektiivi ja sellele sarnaste asendustegevustega.

Parlamendi võimuses on end kehtestada ja kutsuda Eesti arenguvõime vastu toimetav Reformierakond korrale ning parlamentaarsele riigile omaste vahenditega seada taas meie riigijuhtimise radar paika. Siin lasub vastutus eeskätt Reformierakonna koalitsioonipartneritel Eesti 200-l ja sotsiaaldemokraatidel.

Liidreid juhtidest eristab see, et liidritel on visioon ja nad suudavad inimesed koondada enda taha oma visiooni realiseerima. Riigijuhtidest liidrid teavad, mis on rahvuslik uhkus ja suudavad läbi selle oma rahva koondada ning viia kriisidest läbi pannes rahva end usaldama ja uskuma, et raskete otsuste taga on parem tulevik. Selle eeldus on tahtmine seda teha ning oskus ja julgus see ka ära teha. Sõnad ja teod peavad rääkima sama keelt.

Kokkuvõttes soovivad Parempoolsed, et riigikogu leiaks üles oma liidrid, kes suudavad paika panna sihi ja tegevusplaani, kuidas Eesti majanduskasvuga viia Soomest ette, mitte leppida sellega, et oleme Leedust vaid veidi taga.