Slovakkia politoloog: Fico on muutunud varasemast radikaalsemaks

Slovakkia valimised võitnud Kremli-sõbralike seisukohtadega Robert Fico on ületanud mitmeid punaseid jooni ja muutunud varasemast radikaalsemaks, ütles rahvusringhäälingule politoloog Grigorij Mesežnikov. Nii ei ole tema hinnangul oodata, et Fico lähenemine võimule asudes oluliselt muutuks.
Valimistulemused on nüüd teada, mida need teile näitavad?
See näitab, et enamus valimas käinud Slovakkia kodanikest toetasid probleemset poliitikat ajavaid parteisid. Koalitsioon, mis nüüd moodustatakse, tuleb selline, mis võib muuta Slovakkia välispoliitilist suunda ja sisemist arengut.
Kaks parteid, Slovakkia Rahvuslik Partei (SNS) ja Smer näitasid valimiskampaania ajal, et neil on probleeme liberaalse demokraatia normide ja reeglitega. Ja isegi kui kolmas partei püüab seda tasakaalustada ja mõõdukamaks muuta, siis Smer ja SNS on ikkagi selles koalitsiooni kõige olulisemad.
Mida te peate kõige suuremateks probleemideks?
Kõige probleemsem on nende positsioon rahvusvahelises poliitikas, välispoliitikas ja julgeoleku- ning kaitsepoliitikas. Need kaks parteid on selgelt väljendanud oma seisukohti Venemaa agressiooni kohta Ukrainas. Mõlemad parteid on vastu Ukrainale sõjalise abi andmisele ja plaanis ei ole mitte üksnes relvaabi lõpetamine, vaid ka Ukraina läände liikumise tõkestamine. Nad ei toeta Ukraina võtmist NATO ega Euroopa Liidu liikmeks, kus Ukraina on juba kandidaatriik. Nii et see on meie positsiooni oluline muutus. Ja isegi kui Hlas partei püüab ka siin neid positsioone pehmendada, siis Smer ja SNS on tugevamad.
Robert Fico on ületanud mitmeid punaseid jooni ka välispoliitikas, siis ta püüab oma valijaskonnale näidata, et viib oma sõnad ellu ja seda on üsna lihtne teha. Selleks ei ole vaja muuta seadusi, piisab valitsuse otsusest ja diplomaatia hakkab selles suunas liikuma.
Räägitakse, et Robert Fico on üsna pragmaatiline mees ja näiteks euro vastu võideldes võttis ometi just tema valitsus Slovakkias euro kasutusele. Kas nüüd ei lähe samamoodi?
Jah, ta oli tõepoolest pragmaatiline, aga praeguseks on ta ületanud punased jooned, mis muudab väga ebatõenäoliseks tema naasmise pragmaatilisele positsioonile.
Kui ta oli peaminister, siis tema pragmaatilisus toimis nii, et ta rääkis kodusele auditooriumile, et Venemaa-vastased sanktsioonid on ebatõhusad, kahjulikud Slovakkia majandusele ja mõttetud, aga Brüsselis toetas ta samal ajal kõiki neid sanktsioone alates 2014. aastast. Nüüd aga täiemahulise sõja ajal Ukraina vastu on tema positsioon olnud täiesti selge. See ei ole enam kahe eri jutu rääkimine Brüsselis ja kodus, nüüd ta nõuab välispoliitika ja sanktsioonide muutmist. Pragmatismiks on vähe ruumi jäänud.
Praegu on Robert Fico oluliselt radikaalsem. Tema peamine motivatsioon oli võim haarata isiklikel põhjustel, et vältida süüdistusi tegevustes, mida uurijad aasta tagasi pidasid lausa kuritegelikeks. Peaprokurör andis talle de facto andeks.
Küsimus on selles, kuidas ta kohtleb oma poliitilisi vastaseid, kuidas ta tegelikult püüab kätte maksta. See ei ole kooskõlas liberaalse demokraatia normidega. See on samuti tõsiselt murettekitav.
Millisel seisukohal Hlasi juht Peter Pellegrini on Ukraina osas ja kas see on ikka kindel, et nad moodustavad liidu Smeriga, võib-olla nad lähevad hoopis koostööle liberaalidega?
Tema ei ole sõjalise abi andmise vastu, ta rääkis vajadusest tagada meie NATO liitlaste abi kohalejõudmine ja Slovakkia tegutseb Euroopa peavoolu ja NATO poliitika kohaselt. Aga ma arvan, et need kaks parteid kaaluvad Peter Pellegrini üles. Näeme, mis saab, aga ma arvan, et ta ei ole neis küsimustest tugevaimal positsioonil.
Aga võib-olla liberaalidel on talle väga hea pakkumine?
Ma arvan, et see ei ole lihtsalt tehtav. Liberaalid võivad püüda teda veenda, et on parem moodustada koalitsioon nendega, aga Robert Ficol on Hlasis mõjujõudu. Kes on Hlasi liikmed? Need on endised Smeri liikmed. Kui Peter Pellegrini hakkab rääkima, et ta mõtleb teistele võimalustele, siis tõmbab Peter Fico enda poolele seitse saadikut Hlasi parlamendifraktsioonist ja Peter Pellegrini kaotab igasuguse võimaluse koalitsiooni moodustada.
Mida need valimistulemused selles osas näitavad, et kas slovakid tõepoolest tahavad olla Kremli poolel või on see pigem justkui kõrvalnäht?
Ei. Tuleb teha vahet põhjustel, mis inimesed mõne partei poolt hääletavad. Kui Fico partei on Vene-meelne, siis ei tähenda see, et kõik tema valijad oleksid Vene-meelsed, rääkimata demokraatlike parteide valijatest.
Enamus valijaid ei toeta mingit liitu Venemaaga, aga tulemus on, et selliste seisukohtadega poliitilised jõud on valitsuses domineerival positsioonil.
Nii et selle põhjuseks on rohkem inflatsioon, sotsiaalsed probleemid, protest, eelmise valitsuse saamatus ...
See on reaktsioon probleemidele, mis saatsid tsentristide-parempoolsete parteide valitsust, mis oli üsna kaootiline, ja tugeva heaolu tagava sotsiaalpoliitika ootus. Selles osas on Hlas ja Smer samal positsioonil, nad toetavad väga heldet sotsiaalpoliitikat ja see meelitas osa valijatest. Selline oli inimeste otsus.
Nüüd on opositsiooni ülesanne koondada oma ridu ja teha kõik selleks, et takistada uuel võimuliidul muuta Slovakkia demokraatliku riikluse olemust. See ei ole esimene kord kui rahvuslikud populistid võidavad valimised ja nad on tahtnud selliseid muutusi teha, aga praegu on opositsioon isegi vähemuses üsna pädev ja tugev. Nad on loonud sidemeid oma partneritega välismaal. Nende esindajad on Euroopa parlamendis ja kontaktid Euroopa institutsioonides. Selles vaates ei ole uuel võimuliidul kerge selliseid muutusi teha. Aga saame näha.
Seekordsetel valimistel oli slovakkidel võimalik valida 25 valimisnimekirja vahel, mõni neist oli parteide valimisliit ehk parteisid oli veel rohkem. Mida see slovakkide kohta kõneleb? Rohkest kujutlusvõimest?
See on lihtsalt paljude slovaki poliitikute suurte isiklike ambitsioonide negatiivne tagajärg. Ma loodan, et neist valimistest saab murdepunkt kahes asjas. Esiteks põlvkonna vahetus. Progressiivne Slovakkia sümboliseerib oma inimestega seda põlvkonnavahetust ja see on väljakutse teistele parteidele. Teiseks, tõesti, küll on küll. Demokraatlike tsentristlike ja tsentristlike-parempoolsete parteide fragmenteerumine on takistus demokraatlike jõudude positsioonide konsolideerumisele. Ma loodan, et pärast neid valimisi need parteid leiavad viisi pingutuste ja lähenemiste ühendamiseks ja et nad jäävad lõpuks peale võistluses rohkem konsolideerunud rahvuslik-populistlike parteidega.