Teil valmis Covid-19 pandeemia kokkuvõte meditsiini seisukohalt. Mis on olulisemad asjad, mis sealt võiks siis välja tuua, kuidas meil see pandeemia läks?

Selles on kaks suurt osa. Esimene osa annab tagasivaate kõigile viiele pandeemia lainele ja kõigi lainete juures on kirjeldatud, mis juhtus, ja sellele on püütud ka anda kriitilist vaadet, tagantjärele vaadet, et mida oleks võinud teisiti teha ja mis sai õigesti tehtud.

Ja teine osa lõikab end lahti lainetest ja võtab selle pandeemia kokku. Seal ma püüdsin analüüsida pandeemiat üldiselt, väga lühidalt andnud ülevaate, mis kolme aasta jooksul toimus, kuidas meie haiglasüsteem hakkama sai, missugune oli suremus, kuidas meil vaktsineerimine läks ja ka üksikutest piirangutest, et missugused siis olid need piirangud, missugune oli nende piirangute mõju ja võib-olla selles osas on siis ka võrdlusi toodud. Kõik uuringud, mis on Eestis tehtud, on loomulikult kajastatud, aga seal on toodud ka võrdlusi rahvusvaheliste uuringutega ja püütud neid asju konteksti panna.

Lõplikku tõde kindlasti selles dokumendis ei ole, lõplikku tõde polegi olemas. Kuigi pandeemia ajal tehti palju uuringuid, siis on ikkagi väga palju lahtisi otsi.

Ma olen ka väga tänulik, et seda on retsenseerinud väga paljud terviseameti töötajad nii piirkondlikes kontorites kui ka peakontoris ja ka sotsiaalministeeriumi ametnikud ja veel mõned teised.

2020. aasta alguses, veebruaris, kui see viirus sealt bussireisijaga meile ilmus, siis me ei osanud sellest mitte midagi arvata. Nüüd oleme kolm korda targemad. Kui me nüüd tagasi vaatame ja räägime nendest vaktsiinidest ja piirangutest, mis inimestele kõige rohkem korda lähevad, kas need olid õiged otsused, mis me tegime?

See esimene riigi nõndanimetatud lukustamine – me peame endale ka aru andma, et Eesti ei ole ju rahvusvahelises mõttes mitte kunagi täiesti lukus olnud, kuigi ühiskonnas olid väga tugevad hääled, kes seda nõudsid. Aga Eesti valitsusel jätkus siiski talupojatarkust. Jah, 2020 olid koolid kinni ja me töötasime kodust, aga poes võis käia nii palju kui tahtsid, rabas võis käia nii palju kui tahtsid, tänaval võis olla terved päevad. Nii et selles mõttes Eesti ju klassikaliselt tookord kinni ei olnud.

Ma ütlen ka oma kokkuvõttes, et see esimene lukustamine, kuigi nakatunuid, mitte haigeid, oli tookord 50 ringis ja kui riik kinni pandi, siis see oli õige otsus. Meil oli tarvis aega, et aru saada, millega tegemist on ja valmistada ka oma süsteem selleks ette, et selle pandeemiaga toime tulla.

Ma ütlen ka seal õppetundides, kõik niisugused piirangud või lukustamised või mis iganes – sellel kõigel peab olema eesmärk. Lihtsalt ühiskonnaelu sulgeda, ilma et midagi toimuks, ei ole õige. Esimene sulgemine oli kindlasti õige.

Ja õigeks saab ilmselt pidada ka 2021. aasta kevade piiranguid, kus haiglad, eriti Tallinna haiglad olid puupüsti haigeid täis. Riigis tegevuse piiramine või need ranged piirangud jäid tookord küll hiljaks, aga need olid tookord õigustatud.

Edaspidi niisuguseid rangeid piiranguid ei ole olnud, aga on olnud selliseid üksikuid meetmeid, mida on kasutatud pandeemiaga toimetulekuks.

Aga aru peab saama ka sellest, et väga paljude meetmete kohta ei olnudki teada, ei saanudki olla teada, kuidas need töötavad – neid ka testiti ja selles mõttes oleme targemaks saanud, et mis võiks järgmisel korral töötada ja mis mitte.

Vaktsineerimine?

Kui me nüüd räägime vaktsineerimisest, siis mina olen täiesti veendunud, et tänu vaktsiinidele oleme me seal, kus me praegu oleme. Vaktsiinid osutusid väga heaks, aga me peame ka endale tunnistama, et vaktsiinid ei ole ideaalsed või teisisõnu- koroonaviirus on väga muteeruv viirus ja eluaegset immuunsust ei anna selle haiguse läbipõdemine, ammugi ei anna seda vaktsiinid.

Nii et vaktsiinid kaitsevad väga hästi raske haiguse, väga hästi surma eest, aga vaktsiinid väga hästi nakatumise eest ei kaitse. See probleem on ka teistel sarnase haiguse vastu, näiteks gripi vastu tehtud vaktsiinidega – teame ka, et need vaktsiinid ka eluaegset immuunsust ei anna.

Aga vaktsiinid võimaldasid meil väga paljudel inimestel vältida rasket haigust ja nii nagu professor Krista Fischer on öelnud ka eelmisel aastal, vältisid 1400 surma.

Ütlen ka kohe siia juurde, et igal asjal, millel on mõju – vaktsiinidel oli mõju – on ka kõrvalmõjud. Ja me anname endale täiesti aru, et ka vaktsiinidel olid kõrvalnähud. Need olid küll väga vähesed, aga ilmselt see vähe lohutab seda inimest, kellel see kõrvalnäht tekkis ja ma võin ka inimestele öelda, et selle arusaama tekitamisega, miks need kõrvalnähud tekivad, kindlasti ka tegeldakse.

Tundub, et selleks korraks me oleme selle viiruse peaaegu et ületanud, kuigi vaktsineerima peame edasi. Kas teie analüüsist selgub ka see, mis läks totaalselt valesti?

Kui ma nüüd tagantjärele vaatan, ma olin võib-olla väga kriitiline 2021, kui rahvusringhääling küsis detsembris, aga siis oli see ka arusaadav – ma olin emotsionaalselt väga halvas seisus. Aga tagantjärele vaadates ja võrreldes teiste riikide ja kogu maailmaga, võin ma öelda, et Eesti sai hästi hakkama. Meil niisuguseid totaalselt aia taha läinud asju, ma mõtlen kas mõni piirang või mõni meede, mida me kasutasime, oleks ühiskonna elu halvemaks teinud – seda ma ei oska öelda.

Aga mida ma teeks järgmine kord teisiti ja see ilmselt on ka minu eelnevatest sõnavõttudest kõigile silma juba hakanud, et koolide distantsõpe – see vajab kindlasti läbivaatamist – kus on kasu, kus kahju, mis sellega kaasa tuleb. Seda võib-olla oleks saanud vältida.

Ja ma isiklikult leian, et koroonapassid nii laialdaselt leviva haiguse korral, siseriiklikud koroonapassid, – nad esialgu töötasid, nad innustasid vaktsineerima, aga need koroonapassid ilmselt ei ole need, mida ma järgmine kord rakendaks, kui haigus on nii laialdaselt leviv ja kui kõik ühiskonnas paratamatult selle läbi põevad.

Koroonapassid töötavad hästi näiteks kollapalaviku korral – haigus, mis on üksikutes riikides, mida teistes riikides ei ole, enamik maailmast ei ole seda haigust põdenud, sellisel juhul nad töötavad väga hästi. Aga koroonaviiruse või nii laialt levinud viiruse korral vähemalt minu hinnangul need ei täitnud seda eesmärki, mida ma esialgu arvasin.

Ehk et kui me peaksime veel ühe sellise pandeemia laine üle elama, mis on see, mis me sellest korrast kaasa võtame?

No väga suur õppetund minu jaoks on, et me peame tingimata jälgima, mida rahvusvahelised organisatsioonid soovitavad ja mida teised riigid teevad, aga meil peab olema oma riigisisene ekspertiis. Ja eksperdiks ei saa keegi kahe päevaga ega ka mitte kahe aastaga. Nii et võib-olla peamegi praegu vaatama niisuguseid pikaajalisi asju, mida kiiresti teha ei saa. Ja üks asi, mida kiiresti teha ei saa, on oma riigisisese ekspertiisi loomine. Nii et see on kindlasti midagi, millega peab tegelema nii Tartu Ülikool, terviseamet, sotsiaalministeerium kui ka kõik teised ringkonnad. Oma riigi otsused tuleb meil siiski ise teha.

Minu kadunud ema ütles ikka, et see, kui teised tulle hüppavad, ei tähenda veel, et sina pead sinna järele hüppama. Minu meelest on selles lauses väga-väga hästi öeldud, et tuleb võtta kõige parem maailma tarkus, aga see ikkagi panna oma riigi konteksti – kus meie inimesed elavad, kuidas nad elavad, missugune on meie meditsiinisüsteem. Üks olukord on Londonis ja teine olukord on Võrumaal.

Nii et me peame neid asju kindlasti arvesse võtma, see on minu jaoks väga suur õppetund. Sellest lähtuvad ka kõik teised.

Andke nõu, mis me tegema peame, kui meil on esimesed haigusnähud? Kas peaksime ennast praegu testima ka Covid-viiruse vastu või haarama kapist, kuhu on jäänud veel mõned maskid ja panema endale maski ette?

No sellega on nii, et kui on haigusnähud, siis ükskõik, mis haigusega tegemist on ja kas test on positiivne või negatiivne, siis haigusnähtudega inimene, kui on võimalik, ei peaks tööle minema. Erand oleks, kui on väga väikesed haigusnähud, lihtsalt on paha olla ja see paha olemine läheb mõne tunniga mööda. Aga selge hingamisteede haigusnähtudega inimene ei peaks tööle minema.

Testida ei ole kindlasti mõtet, kui teil üldse mingeid haigusnähte ei ole ja kui siis tuleb test positiivne ja siis ei ole vaja koju jääda, siis ma ei oska testiga midagi teha. Terviseamet eile ütles – ja ma olen nendega väga nõus – et testimisel, kui on haigussümptomid, kui on Covidile omased haigussümptomid ja kui test on positiivne, siis see aitab riskigrupi inimestel teha järgnevaid vaktsineerimisotsuseid. Aga kui ma olen just seda haigust põdenud, siis ei ole seda vaktsiini mõtet peale teha, see ilmselt ei ole kasulik kellelegi ja sellel võivad ka olla kõrvalnähud.

Nii et paaniliselt testima ei pea, aga selle testi tegemisel peab alati mõtlema, et mis ma selle testi tulemusega teen – nii arst kui ka tavainimene. Lihtsalt huvi pärast – no võib ka huvi pärast testida, aga kui on haigussümptomid, tuleks koju jääda, isegi kui koroonaviiruse test on negatiivne. See on minu soovitus.

Mida ma veel tahaks öelda, mul ei tule selle epidemioloogi nimi meelde, kes ütles, et pandeemia lõpeb ära siis, kui ta lõpeb ära meie peas ja mulle tundub, et meie peas pandeemia lõppenud ei ole, et viirushaigused paratamatult jäävad meiega siia maailma. Nii et ega me kõiki viirushaigusi vältida ei saa ja seda tõenäoliselt ei ole vajagi. Viirused on ka meie immuunsüsteemi stimuleerijad.