Läinud nädalal rääkisite Elektrilevi korraldatud konverentsil, et te ei näe Elektrilevi ja Eesti Energia eraldamiseks tugevaid argumente. Aga koalitsioonilepingus see ju on sees ning valitsus on lubanud sellega edasi minna. Samuti on koalitsioonilepingus sees mõte keelata puidu põletamine Auvere elektrijaamas. Eesti Energia töötajad küsivad selle kõige peale juba üsna avalikult, et miks riik omaenda ettevõtetele kaikaid kodaratesse loobib. Kas teie saate sellest aru?

Ei, mina ei saa sellest ka aru ja mina küsin täpselt samamoodi, et mis on selle kõige mõte. Mida kõike Eesti rahvas peaks võitma sellega, et keelatakse ära puidu põletamine Auveres või ka siis kahes keevkihtkatlas? Meil on kokku
installeeritud võimsus 730 megavatti, kus saab puitu põletada, tõsi küll, poole selle 730 megavati ulatuses, aga siiski see on tegelikult Eesti energeetikale
ja meie energiahindadele oluline leevendus, kui seda lubada. Nii et sellel keelamisel mina küll mingit mõtet ei näe. Ja eks selleks ju see Auvere saigi ehitatud, et seal saab põletada ka kohalikku biokütust. See Eesti Energiast Elektrilevi eraldamine on ju õige habemega jutt ja väga ammu sündinud jutt, 2013. aastast juba. Mina ei näe, et see oluliselt võiks kuidagi
konkurentsiolukorda parandada, kui Elektrilevi Eesti Energiast eraldada,
sest Elektrilevil on juba praegu oma nõukogu, konkurentsiamet jälgib iga tema
liigutust, iga tema hinda, hinnakujundust, nii et vaevalt, et see eraldatus paremad konkurentsiolud meile toob.

Aga mingeid positiivseid külgi võib muidugi leida sellest eraldamise ideest.
Kui Eesti Energia tahab laenu võtta, aga ta on juba laenu võtnud, siis fossiilkütust põletavale energiaettevõttele väga ei kipu keegi aega andma ja kui laenu antakse, siis antakse küllalt kallilt. Ja kui Elektrilevi tegeleb ainult võrkudega, siis temal on ilmselt võimalik odavamalt laenu saada.

Aga see, mida mina olen öelnud ja millele ma tahaksin tähelepanu juhtida, on asjaolu, et Eesti Energiast ei saa Elektrilevi eraldada nii, et tõstetakse lihtsalt asjad kahte hunnikusse ja öeldakse, et üks on Eesti Energia ja teine on Elektrilevi. Kui Eesti riik tõepoolest tahab eraldada Elektrilevi Eesti Energiast, siis ta peaks selle välja ostma. Nii nagu meie kunagi omal ajal ostsime Eesti Energialt välja Eleringi. Ehk siis riigil peab olema miljard eurot, et osta Eesti Energialt Elektrilevi ära. Eesti Energia saab selle miljardi euroga tagasi maksta laenu, mille ta on praegu võtnud ja temast saab siis laenuvaba fossiilkütustega tegelev firma ja samas Elektrilevil on ilmselt võime turult laenu võtta ja odavamalt, kui seda saaks praegu teha Eesti Energia.

Nii et mingi mõte sellel asjal võib siiski olla. Aga see mõte, et riik ei osta Elektrilevi välja ja lihtsalt laseb Eesti Energial asjad kahte hunnikusse jaotada, ei lenda mitte, sest mitte ükski laenuandja ei vaata rahulikult pealt seda, kuidas laenu tagatiseks olevast ettevõttest suur osa välja viiakse. Loomulikult ta nõuab siis laenu kohest tagasimaksmist. Edasised laenud tuleksid juba märksa
kõrgema intressimääraga, kui nad üldse tuleksid. Ja sellest sünniks Eesti riigile puhtalt ainult kahju.

Räägime rahast ka natuke. Välisminister Margus Tsahknale meeldib meenutada, et tema on vana kärpekrokodill ja tema tegi just koos teiega räigeid kärpeid. Need on kõik tema sõnad. Ometi Eesti 200 poliitikud kahtlevad, kas valitsus suudab leida eelarvestrateegia ülejärgmise aasta reale kirjutatud 200 miljonit eurot kokkuhoidu. Kõik ütlevad, et haridusest me ei kärbi, riigikaitsest ei kärbi, tervishoiust ei kärbi. Sotsiaaltoetused jäävad üles. Mis te arvate, kas see valitsus suudab endas leida jõudu, et sotsiaaltoetusi kokku hoida?

Kui on valitsus, siis valitsus peaks suutma. Täna näeme, et meie eelarve maht kasvab 12 protsenti aastas ja kõige selle juures me ei suuda tõsta õpetajate palkasid rohkem kui ainult 25 miljonit eurot. Ehk kui eelarve maht on kasvanud juba kulude poolest 17,7 miljardini ja ka riigi valitsussektori laenukoormus on kasvanud 6,8 miljardini, siis räägitakse ikkagi mingitest näputäiest miljonitest, mida on puudu ja ka seniste kulutuste kärpimine tundub praegusele valitsusele väga raske olema, aga ilma selleta paraku ei saa. Aeg-ajalt tuleb ikkagi üle vaadata, kas kõik see, mida valitsussektor teeb, on ikka kõige mõistlikum ja kas see kõik teenib ikka Eesti rahva huve. Kas need kulutused on proportsionaalsed saadavate tuludega? Aga nii nagu 2009. aastal, tundub ka praegu kärpimine
hädavajalik olevat.

Mis hetkel peavad poliitikud hakkama kraadima ühiskonna meeleolu? Valitsuspoliitikutelt kehvade reitingunumbrite kohta küsides nad ütlevad ikka,
et nemad reitinguid ei vaata, valimistevaheline aeg. Et opositsioonis ongi populistidel lihtne odavat populaarsust korjata. Aga siiski. Kas ühel hetkel, kui on vaja otsustada uute maksutõusude või uute suurte kärbete üle, peaksid poliitikud hakkama reitinguid jälgima või nad siiski teevad seda ühe silmaga?

Kindlasti tuleb reitinguid vaadata ja seda rahva meeleolu tuleb kraadida kogu aeg ja seda rahva meeleolu tuleks ennetavalt informatsiooni andes ka üritada kujundada. Kui veel kord meenutada seda ülemaailmset finantskriisi, 2009.
aasta kärpimisi, siis enamiku kärpimistest me tegime vähemusvalitsusega ja mingit obstruktsiooni ei olnud võimalik rakendada, sest piisas ainult sellest, kui kogu opositsioon oleks hääletanud valitsuse eelnõude vastu. Siis valitsus oleks kukkunud. Ega rahvale ei meeldinud ülearu need kärped, aga kuna rahvas oli informeeritud, siis rahvas mõistis, mis juhtub siis, kui mitte midagi teha ja mis juhtub siis, kui teha midagi, mida on pakutud ühe või teise poolt. See informatsioon oli olemas ja rahvas aktsepteeris seda, mida valitsus tegi. Ja tagajärg oli ju see, et 2011. aastal nii Reformierakond kui ka Isamaa said tegelikult
valimistel väga tugeva rahvamandaadi.

Aga miks Reformierakonna reiting nüüd vabalangusesse on kukkunud? Kas nüüd siis rahvas ei mõista riigijuhi tarku tegusid?

Ma ei ütleks, et see langus on vabalanguse moodi, aga langustrend on tõepoolest olemas. Küllap seal on objektiivseid põhjusi. Erakonna reitingud ikka
käivad üles-alla. Ja küllap on ka subjektiivseid põhjusi. Omal ajal oli üldine komme, et valitsuserakonnad tegelesid preventiivse kommunikatsiooniga. Nad rääkisid avalikkusele sellest, mis hakkab juhtuma või mis juhtub siis, kui mitte midagi ei tehta. Aga praegu on see kommunikatsioon minu meelest rohkem reaktiivne, püütakse seletada midagi, mis on juba juhtunud, mille üle on juba otsus langetatud ja tavaliselt ka see kommunikatsioon ei ole väga efektiivne ja veenev. Neid põhjusi on ilmselt mitmeid, miks erakonna toetusreiting on viimasel ajal langema hakanud ja küllap otseselt ka subjektiivseid põhjusi.

Novembri keskel koguneb Reformierakonna üldkogu. Mis te arvate, kas keegi seal ütleb, kasvõi vaba mikrofoni voorus, et see, et Kaja Kallase abikaasa Arvo Hallik vedas kogu sõja ajal Venemaale kaupu, on tegelikult probleem?

Kas seda nüüd keegi mikrofoni ütlema hakkab, aga küllap mõistavad seda kõik, et see on probleem. Kui 66 protsenti Eesti elanikest nõuab peaministri tagasiastumist, siis peab olema väga küüniline inimene, kes ütleb, et see ei ole probleem. Kahtlemata on see probleem.

Kaja Kallas ütleb, et see ei ole probleem. Et opositsioon ikka on nõudnud peaministri tagasiastumist.

Päris nii see ei ole, et opositsioon ikka nõuab peaministri tagasiastumist, opositsioon võib ka vaikivalt toetada peaministri ametisse valimist ja tema ametis olemist. Ka vähemusvalitsust oleks saanud opositsioon väga kergesti kukutada, aga kui rahvas tol ajal pidas seda selgelt ebapatriootlikuks käitumiseks, siis opositsioon seda, mis oli lihtsalt teostatav, ei teinud. Valitsemiseks ei lähe vaja ainult enamuse toetust parlamendis või enamuse toetust ühiskonnas. Selleks on vaja ka kindlasti seda, et poleks blokeerivat vähemust ei ühiskonnas ega ka parlamendis. Aga praegu paraku me näeme, et parlamendi töö on halvatud, mingist efektiivsest parlamendi toimimisest praeguses olukorras ei saa rääkida. Ehk siis parlamendis on see blokeeriv vähemus olemas.

Mis valikud Kaja Kallasel siin on ja mis õige valik oleks?

Need valikud ei ole niisugused, mida mina oskan siit kaugelt soovitada, mis kohe homme tulemust annaksid. Esimene soovitus on kindlasti see, et tuleb rohkem
rääkida, ka nendest eelarve otsustest, maksutõusudest, erinevatest kärbetest. Tuleb rohkem rääkida, et inimesed teaksid, mida ja mille pärast täpselt tehakse. Et mis eesmärki see automaks teenib, kes seisab mingisuguse komponendi eest, mis sinna maksu sisse tahetakse panna, kes on millele vastu jne. Praegu me tegelikult oletame ja me tegelikult ei tea. Meile antakse mingisugune valmis lahendus ja kaasamise moodi see küll välja ei näe. Aga kõik räägivad loosunglikult kaasavast otsustamisest.

Poliitikas on ju lõpuks oluline see mulje, kuidas asjad paistavad. Mis mulje teil on jäänud peaministrist selles Venemaale kauba vedamise skandaalis?

Kas ma olen nüüd õige inimene kritiseerima oma järeltulijat, selles ma kahtlen. Eestis on küllalt neid arvamusliidreid, kes võiks oma muljetest rääkida. Aga kui küsimus on otse püstitatud, siis ma ka otse vastan, et ega see mulje praegu hea ei ole. Mingil määral tuleb muidugi tunnustada praegust peaministri käitumist. Talle on heidetud ette kehva kommunikatsiooni, aga mingis valdkonnas see kommunikatsioon on toimunud päris hästi. Teie praegu rääkisite Venemaa vedudest, aga üldiselt on see skandaal nimeks saanud idavedude skandaal.

Eks ta niisugune eufemism ole. Venemaast, mis on selgelt negatiivse alatooniga, on saanud idavedude skandaal, idaveod võivad tähendada ükstapuha missugusesse idamaasse millegi vedamist, 1001 ööd, mida iganes. See fookus on praegu tegelikult hajunud ja selles mõttes kriisi haldamisega, tuleb tunnistada,
on Kaja Kallas hakkama saanud küll.

Kas see on eluliselt usutav, et tema ei teadnud, et abikaasa ettevõte vedas poolteist aastat Venemaale kaupa?

Sellega on nüüd nii, et eks see ole iga inimese uskuda. Ilmselt 66 protsenti inimestest seda ei usu. Aga olulisem kui see uskumine või mitteuskumine on
ikkagi see, kas see küsimus üldse laseb keskenduda riigi ees seisvate oluliste küsimuste lahendamisele. Me teame, et mõned päevad tagasi astus ametist
tagasi Norra välisminister, sest tema abikaasa oli teinud tehinguid muuhulgas ka riigile kuuluvate äriühingute aktsiatega. Ja kõik kalduvad uskuma, et tõepoolest see välisminister ei teadnud oma abikaasa tegevusest. Aga välisminister ise
tagasi astudes ütles, et kogu see skandaal ei lase tal keskenduda oma välisministritööle. Ja teiseks, ta oleks ise pidanud ikkagi teadma, millega tema abikaasa tegeleb.

Kas siis Kaja Kallas peaks tagasi astuma?

Ei ole mina nüüd see õige inimene ütlema, kas ta peaks tagasi astuma või ta ei peaks tagasi astuma.

Kas see muudaks midagi paremaks, kui Kaja Kallas tagasi astuks?

No vot siis ongi küsimus alternatiividest. On tegelikult mingisugused situatsioonid, kus ei küsita, kas läheb paremaks või halvemaks. Kui Ameerika Ühendriikides president valetaks, siis oleks kindel, et ta peaks tagasi astuma. Meenutame Bill Clintoni ovaalsaali skandaali. Lõpuks ei olnud oluline see, kas ta oli truudusetu või polnud truudusetu, vaid oluline oli see, kas ta valetas või ei valetanud, kui väitis, et tal polnud seksi selle naisterahvaga. Siis keeleteadlased arutasid, kas väide oli tõene või oli vale. Me ei saa ka latti allapoole lasta ja öelda, et meie puhul väike vale on nagu aktsepteeritud ja kusagilt tuleb siis mingisugune piir ette.

Kaja Kallas ütleb, et tema ei saagi valetada, sellepärast et tema ei ole näitleja ja see paistaks kohe välja, kui ta valetaks.

Seda väidet olen ma kuulnud väga palju ja ma täiesti siiralt imetlen teda, kuidas ta ikkagi suudab ajakirjanikud ära veenda, et see nii ongi. Ja ajakirjanikud ei küsi pärast seda mitte midagi. Sest loogiline oleks ikkagi edasi küsida "ei" ja "jah" vastust nõudvaid küsimusi, mitte rahulduda sellega, et ahhaa – ta pole näitleja ja järelikult ta ei saagi valetada, mis ju tegelikult ei vasta mitte ühelegi küsimusele.

Teie jaoks siin loos on veel vastuseta küsimusi?

Mina ei oota tegelikult juba ammu enam mitte mingisuguseid vastuseid, sest ka vaikimine on ju vastus. Mingid küsimused, mingid episoodid on ju seletamata. Seesama Maarjamäe intervjuu tõi välja väga mitmeid vasturääkivusi, millele tegelikult siiani pole vastuseid antud.

Kas paistab, et Kaja Kallas räägib tõtt või Kaja Kallas valetab?

On mingid asjad, mis on siiani seletamata ja need võivad tunduda ka praegu valedena. Kui sealsamas Maarjamäel väideti, et kaupu veeti ainult Eestisse ja Venemaale ei veetud midagi, vaid aidati ära kolida Eesti ettevõtet Venemaalt, kes seal oma tegevust lõpetab ja siis hiljem selgus, et ainuüksi täiemahulise sõja
vallandamisest kuni novembri lõpuni läks Eestist Venemaale 484 veost ja tagasi ei toodud mitte midagi, siis see kõik väga tõesena ei tundu. Ja muidugi oli Kaja Kallasel ka võimalus mitte anda moraalset hinnangut oma abikaasa tegevusele Venemaal. Aga ometi ta andis. Põhimõtteliselt ei saa ju kedagi sundida tunnistama iseenda vastu, oma lähikondsete vastu, aga Kaja Kallas ju ütles seal, et mingisugust ebamoraalset tegevust tema abikaasale kuuluvad ettevõtted Venemaal ei toimeta. Aga ometi me teame, et veeti sel aastal sanktsioonide
alla läinud kaupa, kusjuures veeti kuni viimase võimaliku päevani ja sanktsioonidest tegelikult oli teada antud ammu enne, kui need sanktsioonid rakendusid. Ja edasi, kui sanktsioonid olid rakendunud, siis viidi detaile, millest Venemaal oli kerge teha sanktsioonidealust kaupa. Ja kõige selle kohta öelda, et see ei ole ebamoraalne, läheb täielikult vastuollu Kaja Kallase poolt varem öelduga ja see läheb vastuollu ka Eesti rahva õiglustundega. Sealt see 66 protsenti ilmselt tulebki, kes ei mõista sellist moraalset hinnangut.

Me teie kriitikat raadioeetris kuuleme aga Reformierakonna pikk pink ehk Michal, Pevkur, Klaas, Paet, Kersna – kõik nad ütlevad, et nad seisavad kui üks mees ja naine Kaja Kallase selja taga ja kongressil ei tõsta keegi neist kätt.

Jah, kui palju nad seisavad selja taga või kui palju on vastu, eks see ole nende enda selgitada, aga erakonnas peetakse kogu seda skandaali siiski küllalt personaalselt Kaja Kallase isikuga seotuks, seda peetakse isiklikuks asjaks
ja sellesse ei taheta seetõttu ka sekkuda.

Aga millal see muutub erakonna asjaks?

Eks ta otsapidi juba on muutunudki erakonna asjaks. Kui erakonna toetus langeb, siis erakonna võime ka mingeid struktuurseid reforme ühiskonnas läbi viia sellega kahaneb ja loomulikult on see järjest enam ka erakonna asi.

Paljud poliitikud usuvad, et Kallas valmistub ikkagi lahkuma. Pärast europarlamendi valimisi jagatakse Euroopas kohad ringi, Kallas võib püüda Euroopa Liidu välisesindaja kohta, mida praegu täidab Josep Borrell või Euroopa Parlamendi juhi Roberta Metsola kohta või miks mitte ka Euroopa Komisjoni presidendi kohta. Kui kõrget lendu te Kaja Kallasele maailmas näete?

Iga peaminister lahkub ükskord oma ametist ja küllap lahkub ka Kaja Kallas, aga ei taha mina olla see, kes hakkab neid latte ette seadma, et millest üle kindlasti Kaja Kallas ei ole suuteline minema. No Euroopa Komisjoni presidendi koht on selge liialdus. Seda kindlasti liberaalse partei esindaja praeguses poliitilises olustikus Euroopas ei saa. Aga kõik on võimalik põhimõtteliselt.

Kui suur on selle idavedude skandaali kaja maailmas? Kas see jääb Kaja Kallast saatma või ununeb see aja möödudes?

Ma arvan, et seda kaja praktiliselt enam ei ole. On tulnud muud aktuaalsemad teemad peale. Aga see kaja jääb Kaja Kallast saatma ilmselt väga pikaks ajaks, eriti siis, kui ta satub kuhugi konkurentsiolukorda, siis tuletatakse seda skandaali ikkagi meelde. Ja ma olen küll päris kindel, et need meeldetuletajad ei hakka
seda eufemismidega ilustama mingiks idavedude skandaaliks, vaid küsimus on ikkagi selles, kas ta rääkis tõtt, kui ta väitis, et vedusid tehti ainult Venemaalt Eestisse ja mitte vastupidi. Küllap neid küsimusi küsitakse teravalt.

Millegipärast on kujunenud niimoodi, et kui otsitakse sellist selgelt kriitilist sõnumit Kaja Kallase kohta, siis vähemalt paar-kolm aastat olete teie see,
kellele helistatakse. Miks on nii läinud? Kas see on teie teadlikult kujundatud olukord? On see niimoodi juhtunud juhuslikult? Miks te nõnda kriitiline olete
Kaja Kallase suhtes?

Ega ma ju kõiges kriitiline ole, ta on mingil perioodil ikkagi väga efektiivne olnud. Aga see esimene kriitika tuli siis, kui me olime silmitsi koroonakriisiga ja vaktsineerimine Eestis ei õnnestunud kuidagi. See oli väga käpardlikult läbi viidud ja sellel oli väga ränk hind, mida Eesti pidi maksma. Teatavasti 2021. aastal oli väga tugev korrelatsioon vaktsineerimise taseme ja liigsuremuse vahel riigis. Seal, kus vaktsineerimine õnnestus hästi, seal liigsuremus praktiliselt puudus, näiteks Taanis. Ja seal, kus vaktsineerimine üldse ei õnnestunud, oli liigsuremus väga suur, näiteks Rumeenias ja Bulgaarias. Eestis vaktsineerimine ei õnnestunud ja kui tavapäraselt on Eestis aastas 15 500 matust, siis aastal 2021 pidasime 18 500 matust. Ja loomulikult, kui näed, et asjad ei lähe nii, nagu
nad peaksid minema, siis sa seda protsessi kritiseerid. Millegipärast pidas Kaja Kallas tol korral vajalikuks kaitsta nii Tanel Kiike, kes vaktsineerimise eest vastutas kui ka Anneli Otti. Ja loomulikult ma neid mõlemaid kritiseerisin ja Kaja Kallas pidas seda siis justkui isiku vastu suunatud ründeks, mida see kahtlemata ei olnud.

Mina jäin natuke mõtlema, et võib-olla on teil pikem vimm sellest ajast, kui oli Silvergate'i skandaal ja Kaja Kallas juhtis nii-öelda Reformierakonna siseopositsiooni.

Mina olen Kaja Kallast toetanud tema erakonna esimeheks valimisel ja poliitikas pikemad vimmad ei ole üldiselt head kaaslased. Ei saa vanasse kinni jääda. Kui mina olin Reformierakonna esimees, siis võtsime Reformierakonda väga palju neid inimesi, kes lahkusid Koonderakonnast, kes lahkusid Keskerakonnast ja neid ei koheldud kuidagi teistmoodi kui oma vanu erakonna liikmeid. Mitmed nendest on olnud hilisemad ministrid, me oleme avatud erakond olnud ja me oleme kogu aeg eeldanud, et inimestel on võime ka oma vaateid muuta, saada paremaks ja selle tõttu ei pea kogu aeg olema vanas kinni ja meenutama, mida keegi kunagi ütles. Kui ma oleksin kogu aeg meenutanud seda, mida keegi kunagi minu kohta öelnud on, siis vaevalt, et need kunagised koonderakondlased või keskerakondlased oleksid nii teretulnud olnud Reformierakonda.

Kas te Euroopa Parlamendi valimistel kandideerite?

Kui praegu küsida, siis vastus on selgelt jaatav. Aga see ei tähenda seda, et vastus ei võiks kunagi muutuda. Aga jah, ma kavatsen kandideerida. Mulle see töö Euroopa Parlamendis meeldib ja mingeid muid ambitsioone mul kindlasti ei ole.

Kas seda mõtet ei ole teil peast läbi käinud, et tulla koju ja püüda Reformierakonna juhi rolli?

Ei, seda kindlasti mitte. Ma olen väga tänulik Eesti rahvale nende üheksa aasta eest, mil minul oli au olla peaminister ja tagasipöördumist sellesse ametisse ma ei kujuta ette, ma ei pea seda ka võimalikuks. Sellele on küll väga selge ja kindel eitav vastus.