Kui riigieelarve maht kasvab 12 protsenti aastas ning maksulaekumisi on tänavu 1 miljardi võrra rohkem kui varasemalt, siis on riigieelarve defitsiidi järjepidev süvenemine ennekõike märk sellest, et riigiaparaat vangub omaenese raskuse all. Ükski maksutõus, seda eriti soikuva majanduse tingimustes, ei suuda kinni maksta riigi galopeerivaid püsikulusid.

Mõned märgilised trendid: Eesti Panga andmetel on peamine sektor, kus tööhõive ja tööjõumaksude tasumine on viimase nelja aasta jooksul pidevalt suurenenud, avalik sektor. Erasektoris on vastavad näitajad rohkem või vähem languses, seda nii teenindavas sektoris, ehituses kui ka töötlevas tööstuses. Investeerimise ja uue väärtuse loomise asemel kuluvad riigi ressursid aina enam lihtsalt haldusaparaadi püsti ja töös hoidmise peale.

Probleemi illustreeris ilmekalt eelmisel nädalal riigikogu ees esinenud TREV-2 juht Sven Pertens, kes tõi välja, et teehoiuks ette nähtud rahade haldamiseks kulus riigil kümme aastat tagasi 17 miljonit eurot, möödunud aastal aga 32 miljonit eurot. Taristule eraldatava raha hulk on sel perioodil aga kõvasti vähenenud ehk riik jaotab väiksemat rahasummat laiali pea kaks korda suuremate halduskuludega.

Paralleelselt kuuleme uudiseid riigi suutmatusest välisraha ära kasutada, ministeeriumide-riigiasutuste trahvidest ja kuldsetest käepigistustest, kahtlasevõitu mainehangetest ning kalliks maksma minevatest tööõnnetustest, nagu üks teatud õlitehas. Märkimata asjaolu, et kulud ületavad tulusid ennekõike keskvalitsuse haldusalas, samal ajal kui näiteks omavalitsused on sunnitud kõvasti püksirihma pingutama.

Rahandusministeerium võib muidugi teha žeste, nagu riigisektori palkade solidaarne külmutamine, kuid arvestades, et sellega säästetakse nelja aasta peale kõigest 21 miljonit eurot, on tegemist järjekordse asendustegevusega. Ainuüksi käesoleva aasta augustis suurenes keskvalitsuse puudujääk 47 miljoni euro võrra, seda nii maksutulude vähenemise kui ka majandamiskulude suurenemise tõttu.

Sellel foonil pole veenev valitsuse jutt, et järgmise aasta riigieelarve on kuluralli lõpetamise eelarve, samuti ei ole aru saada, kuidas ja kas üldse kavatsetakse majandust elavdada. Kuigi suund tasakaalus riigieelarve poole võib printsiibis olla õige, ei ole eelarvepoliitika sama asi, mis majanduspoliitika. Usutavasti saab valitsus siiski aru, et konkurentsivõime ja ettevõtluskeskkonna halvenemisel väheneb maksulaekumine ning seeläbi ka lootus, et riigieelarve võiks üldse kunagi tasakaalu saada.

Siiani on Eestil hästi läinud, lühiajaliste tagasilangustega oleme viimased 30 aastat saanud kogeda enneolematut jõukuse ja heaolu kasvu. Käesolev majanduslangus erineb aga varasematest, see ei hõlma sektoreid ühtemoodi ning on seotud terve müriaadi erinevate teguritega, millest suur osa on olnud võimatud ette näha ega pole meie kontrolli all. Tegutseme keskkonnas, kus otsustada on raske ja eksida lihtne.

Kuigi järjepidevust ja etteaimatavust on sellistes oludes raske saavutada, tuleb selle poole siiski püüelda ning riik kui majanduskeskkonna kujundaja peab näitama üles tahet ja valmidust otsida lahendusi. Suur osa probleemist on just riigi nägemuse, plaanide ning poliitikate puudumine kriisist väljumiseks.

Igasuguse vähegi tõsiseltvõetava majanduspoliitika puudumist on ettevõtjad ja erialaliidud valitsusele juba mõnda aega ette heitnud. Äripäeva andmetel on usaldamatus valitsuse majanduspoliitika suhtes kasvanud seitsmelt punktilt 50 punktini ning ettevõtjate hinnang konkurentsivõimele langenud sajandi madalaimale tasemele.

Teine ja ehk isegi laiapindsema mõjuga on avalikkusele saadetav signaal, et Eesti majandus ja konkurentsivõime pole valitsusele olulised ning erasektorit lihtsalt ei võeta tõsiselt. Nii maksukeskkonna segipaiskamise kui praeguse õigusloome praktika taustal on ettevõtjatel on põhjust olla umbusklik, kas riigi lubadused ja kokkulepped ka tulevikus midagi maksavad. Õlitehase näidet laiendades: milliseid suurinvesteeringuid võib oodata riik, kus otsuste või poliitikate järjepidevus on suurusjärgus 20 kuud ehk ühe koalitsiooni keskmine eluiga?

Ühe võimaliku lahenduse on teineteisest sõltumatult välja pakkunud nii tööandjate keskliidu volikogu esinaine Kai Realo kui ka rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit: valitsusel on aeg kokku kutsuda ekspertidest koosnev majandusnõukogu. Kriitilistes küsimustes on sellistest ekspertkogudest varemgi abi olnud, meenutagem kasvõi koroonakriisi aegset teadusnõukoda või hiljuti kokku kutsutud kliimanõukogu.

Ideaalis võiks majandusnõukogu ettepanekutest sündida erakondade ülene majanduspoliitiline kokkulepe, mis tagaks järjepidevuse ja investeerimiskeskkonna etteaimatavuse ning paneks majanduspoliitilised põhimõtted paika 20 kuu asemel pikkadeks aastateks. Poliitika, millel oleks piisavalt kaalu ning toetust, et ükskõik milline järgmine koalitsioon sellest kergekäeliselt taganeda ei söandaks.

Selline samm eeldaks aga probleemi tunnistamist ja poliitilist tahet ning seda, et kas valitsus või siis mõni suurem erakond võtaks küsimuses initsiatiivi. Poliitilistel jõududel sellist motivatsiooni olevat ei paista, kuid see võib tekkida, kui ettevõtjad ja erialaliidud selge soovi ja ootusega välja tulevad.