Riigi rahanduse ning majanduse päästmiseks on Reformierakond kasutusele võtnud Andrus Ansipi ja Jürgen Ligi majanduspoliitilise printsiibi, mille võiks sõnastada kui "läbi kasinuse rikkuse poole" või "maksustame ennast jõukaks".

Samal ajal tuntakse kaasa ettevõtjatele, kes peavad drastiliselt halvenenud majanduskliimas kahjusid kandma, kuid tõdetakse, et kahjuks ei ole läbi erinevate majanduspoliitiliste meetmete võimalik ettevõtjaid aidata ja et kriisis jäävadki ellu vaid tugevamad. Samuti räägivad valitsuse esindajad struktuursetest reformidest, milleta ei olevat võimalik majandust päästa ning globaalsel turul konkurentsieelist saavutada.

Seda, mida struktuursed reformid tähendavad, sisuliselt ei seletata, vaid öeldakse manitseval ja õpetlikul toonil, et ettevõtjatel on nüüdsest alates veelgi suurem kohustus rohkem majanduse elavdamiseks investeerida. Seda kõike olukorras, kus valitsus teeb ise kõik selleks, et investeeringuid vähendada ja seeläbi ettevõtluskeskkonda halvendada.

Ehk siis lähtub valitsus jätkuvalt nendest majanduspoliitilisest printsiipidest, mis võisid teatud määral kehtida 2008-2009. aasta globaalse finants- ja võlakriisi ajal, kuid on olemuslikult valed käesoleva kriisi lahendamisel, mille põhjused on täiesti teised, mis tingib ka teised lahendused.

Käesolev kriis on lihtsustatult tingitud nii koroonapandeemia järelmõjudest kui ka Venemaa agressioonist Ukraina suunal, mis viis lakke esmalt energiakandjate hinnad ning koos üldise majanduskeskkonna jahenemisega tingis ka Eestis euroala suurima inflatsiooni koos elukalliduse metsiku tõusu ja ostujõu langusega.

Kõige selle juures süüdistab valitsus majanduslanguses eelmiste koalitsioonide antud populistlikke valimislubadusi ja tehtud otsuseid, mille tulemusena on riigi rahandus viidud ajaloo halvimasse seisu, millest väljumine on võimalik vaid täiendavate maksutõusudega ja valusate kärbetega.

Need süüdistused kõlavad hoolimata sellest, et peaministripartei ellu viidav suurim reform, ehk nn maksuküüru kaotamine on ajalooliselt Eesti kontekstis üks kallimaid valimislubadusi, seda nii inimeste sissetulekute vähenemise osas kui ka nominaalse "hinnalipiku" kontekstis, mille katmiseks on vaja nüüd tõsta makse või vähendada avaliku sektori poolt tehtavaid kulutusi.

Targu jääb aga mainimata, et tõstetavad maksud mitte ei jäta inimestele pärast palgapäeva vähem raha kätte, vaid suurendavad ka inflatsiooni, ehk nominaalselt kätte jääval rahal on ka madalam ostujõud. Valitsuse jaoks win-win, inimeste jaoks aga lose-lose, kasutades Eesti majanduspoliitika kirjeldamiseks mänguteoreetilist analoogiat

Samal ajal käivad G7 riikide pealinnades aga teistsugused majanduspoliitilised debatid, mille põhirõhk ei ole kärpimisel, piiramisel, toetuste vähendamisel ega maksude tõstmisel, vaid sellel, kuidas läbi erisuste ja majanduspoliitiliste meetmete tagada ettevõtluse jätkusuutlikkus üha keerulisemas keskkonnas.

Nii räägitakse Berliinis ettevõtjatele tehtavatest maksuerisustest ja ka näiteks võimalusest fikseerida töötlevale tööstusele elektri hind, et tagada rahvusvahelistel turgudel konkurentsivõime.

Stockholm on otsustanud vähendada inimeste maksukoormust, et tööealisel elanikkonnal jääks rohkem raha kätte ja et inflatsioon langeks. Pariisis räägitakse rohepöörde kriitilisest ülevaatamisest, sest see võib ettevõtluse Euroopast ära viia, ning Washington on sattunud kõigi teiste pahameele alla, sest inflatsioonitõrje seadus (IRA) ei olevat aus majanduspoliitiline meede ning rikkuvat konkurentsi.

Roomas ja Vilniuses on laual pankadele sülle kukkunud liigkasumi maksustamine ning Madridis lepiti juba 2022. aasta lõpus kokku maksukärbetes, mis aitab inimestel ja väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatel (VKE) tulla toime elukalliduse tõusuga ning vähendada inflatsioonist tekkivaid negatiivseid mõjusid.

Näiteid leiab veel lugematul hulgal, ning meetmed, mis väidetavalt Eesti kontekstis ei tööta (nagu kütuseaktsiiside ja energiakandjate aktsiiside vähendamine ja külmutamine, investeeringute riiki meelitamiseks tehtavad maksuerisused ning otsetoetused), on end Lääne-Euroopas õigustanud.

Nii ei möödu Eestis enam päevagi, mil ettevõtjad ning neid koondavad ühendused ja katusorganisatsioonid ei kritiseeriks empiirilistele näidetele toetudes Eesti valitsuse majandus- ja rahanduspoliitikat. Kuid ega poliitikud peagi eksperte kuulama, sest teavad ise alati kõige paremini.

Samuti ei nähta lääne pealinnades laenamist millegi sellisena, mis on tänapäevases makromajanduslikus keskkonnas "kõige kurja juur", sest kui Eestis üritab valitsus väita, et iga laen on halb intresside tõttu ning kuigi ka Berliin on teatanud eelarve vähendamisest, on samal ajal loodud juurde fonde ettevõtluse arendamiseks ning muudetud maksupoliitikat, mis tagaks läbi erisuste ettevõtete konkurentsivõime kasvu koos lõppkokkuvõttes suurenevate maksulaekumistega.

On tõsi, et võetud laen tuleb kunagi kellelgi tagasi maksta, kuid veelgi olulisem on hoopis see, mida iga laenatud euro eest on tehtud ja milline on saadav tulu. Kui aga iga laenatud euro koos tagasimakstavate intressidega on teeninud Eesti majandusele nominaalselt juurde kasvõi ühe sendi, on laenamine end õigustanud ning kui laenatud eurode eest tekitatakse ekspordile orienteeritud võimekas ettevõtluskeskkond, tähendab see majanduskasvu, suurenevaid tulusid, mis omakorda tähendab jõukuse kasvu ühiskonnas koos sotsiaalselt õiglasema riigiga.

Seega oleks Reformierakonnal aeg oma iganenud majanduspoliitilised printsiibid aknast välja visata ning vaadata, kuidas meist juba niigi edukamad riigid kriise lahendavad, ehk oleks neilt midagi õppida.