Esmaspäeval tuli uudis, et USA mõttekoda Tax Foundation valis Eesti maksusüsteemi kümnendat aastat järjest kõige konkurentsivõimelisemaks. Paraku on see arvatavasti viimane kord, kui suudame seda esikohta hoida. Järgmisel ja ülejärgmisel aastal jõustuvad maksumuudatused seavad inimeste ja ettevõtete õlgadele majanduslanguse tingimustes ülisuure maksukoormuse.

IMF-i statistika näitab, et Eesti on majanduskasvu osas Euroopa punane latern, 2,3-protsendiline majanduslangus on kordades kõrgem kui teistel EL-i riikidel. Suurimaks puuduseks on vähenenud nõudlus ning ekspordi vähenemine. Eriti suur mure on eksportiva tööstuse käekäik, mis on varasemalt näidanud tugevat kasvu.

Sellises olukorras ei tohi tulla välja mitmekümne erineva maksutõusuga. Paraku ei kuula Reformierakond ega selle väiksemad koalitsioonipartnerid ettevõtjaid, mistõttu ootab ees tööpuuduse kasv ning ettevõtete ekspordi vähenemine.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts ütles alles hiljuti, et valitsusel puudub arusaadav ja muutunud olusid arvestav majandusarengu strateegia. Ei jää muud üle kui temaga nõustuda, aga rõhutan, et massilised maksutõusud ei ole ainult ettevõtete probleem.

Selge on see, et iga uue maksutõusu maksab kaudselt kinni tarbija. Automaks mõjutab otseselt transpordisektorit ja teenindusettevõtteid, millel ei ole muud valikut, kui see hindadesse üle kanda. Käibemaksu tõus ei kergita ainult toote lõpphinda, vaid ka kõikide tootmissisendite hindu. Sama kehtib kõikide aktsiiside ning keskkonna- ja pakenditasude puhul. Praegu plaanitud maksutõusudega edasi minnes luuakse täiuslik torm, mis kütab taas üles inflatsiooni, kuid samal ajal pidurdab majanduskasvu.

Majandusvaenulik eelarvepoliitika tuleb tagasi keerata ning valitsusel on aeg mõista, et raha riigieelarvesse tuleb majanduskasvust ja ettevõtete tegevusest. Ettevõtete ja inimeste vaeseks maksustamise poliitikast tuleb loobuda.

Majanduspoliitikas kehtigu lihtne loogika: riik sekkugu nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik. Näiteks oli möödapääsmatu toetada Eesti ettevõtlust koroona- ja energiakriisis. Reformierakond nende sekkumiste toetaja ei olnud, kuid millegipärast on nad valmis sekkuma röögatute maksutõusudega hetkel, mil Eesti majandus on languses.

Tervemõistuslik oleks maksutõusude asemel suurendada hoopis riigi investeeringuid. Kiiremini tuleb kasutusele võtta Euroopa Liidu vahendid ning suurendada investeeringuid erinevatesse tee- ja ehitusprojektidesse, et aidata meie ehitussektoril langusperiood üle elada.

Riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil tunnistas Euroopa Kontrollikoja liige Keit Pentus-Rosimannus, et taasterahastuse uue perioodi puhul on vajalik, et raha jõuaks majandusse. Paraku on endiselt probleem, et suur osa rahast on kulutamata. Seda olukorras, kus see raha aitaks meil majanduslanguse perioodi pehmendada.

Siinkohal on küsimus ka tööstuses laiemalt. Eesti vajab kodumaist tööstust. Mõeldes rahvusvahelisele olukorrale on meil vaja kasutada enda eeliseid.

Sellega haakub otseselt küsimus Auvere uuest õlitehasest ning sellega kaasnevatest sadadest töökohtadest. Paraku tekitab valitsus ka selles teemas ebakindlust, rikkudes sellega lihtsat põhimõtet, et mistahes suuremahulise investeeringu puhul peab säilima valitsuse otsuste järjepidevus. Vastasel juhul ei tule varsti Eestisse enam ühtegi suuremahulist investeeringut. Seega ei ole Auvere tehasele vajalike lubade andmine ainult Eesti Energia, vaid terve ettevõtluskeskkonna küsimus.

Pikemas vaates on kesksel kohal Eesti lähenemine nn rohepöördele. Ei tohi jätkata uute reeglite ja nõuete kehtestamist ilma analüüsimata, kuidas need mõjutavad Eesti majanduse käekäiku ja konkurentsivõimet. Praegu paraku tundub, et sellist tervemõistuslikku lähenemist ei otsita.

Eesti valitsus vajab äratuskella. Kord käest lastud konkurentsivõimelist maksukeskkonda ning ettevõtete konkurentsivõimet on raske taastada. Eestis tuleb vähendada bürokraatiat, toetada tööstust ja suurendada investeeringute mahtu, võttes kasutusele Euroopa Liidu raha ning jätta ära ettevõtlust kägistavad maksutõusud. Kutsun üles kuulama ettevõtlusorganisatsioone, sest nemad tunnevad omal nahal kuhu selline maksupoliitika meid viimas on.