Nüüdseks on maailm juba üle kuu aja murelikult jälginud Iisraeli sõda Hamasiga. Surnud on tuhandeid ja see arv jätkab kasvamist. Konflikti areng on ettearvamatu nagu terroristide ootamatu rünnak 7. oktoobril.

Lõuna-Iisraelis Gaza vahetus läheduses toimunud Supernova muusikafestivali kutsuti sõpruse ja armastuse peoks. Vabameelne noorteüritus muutus aga hetkega veresaunaks, kui Hamasi võitlejad avasid tule peol viibijate pihta.

Sel saatuslikul festivalil suri kokku 270 inimest. Osa peolistest võeti pantvangi ja viidi Hamasi kontrolli all olevatele aladele, teised tapeti. Üks nendest oli Eesti kodanik Mark Shindel.

Varahommikul pommitamisest kuulnud Marki ema Julia Shindel ei osanud kahtlustada, et tema muusikaarmastajast poeg viibib Re'imi kibutsis festivalil. Ta uskus, et poeg on hoopis turvaliselt Gaza piirkonnast märksa kaugemal Be'er-Shevas ülikoolis. Noormees oli just alustanud ülikooliõpinguid, et saada ehitusinseneriks.

"Saatsin talle sõnumi: "Mark, nad pommitavad, kas oled Be'er-Shevas?". Ta vastas: "Jah, mõned raketid on, aga kõik on korras.". Siis saime teada, et terroristid sisenesid Iisraeli territooriumile. Kirjutasin Margile: "Seal on terroristid, hoia akendest eemale.". Siis ma veel ei teadnud, et ta oli peol," kirjeldas Julia Shindel sündmuste käiku "Impulsile".

Seejärel vaatas aga Mark Shindeli vend tema Instagrami kontot ja pere nägi, et noormees oli peol. Kogu Marki perekond hakkas paaniliselt läbi helistama poja sõpru, et saada mingitki infot. Margi enda telefon oli tumm.

"Umbes kell 10 hommikul läks minu abikaasa kõne Margi telefonile läbi. Vastati automaatsõnumiga: "Ma helistan sulle hiljem.". Pärast aimasime, et tegu võis olla terroristiga, kuna Margi telefon varastati ja tõenäoliselt oli ta sel ajal juba tapetud," rääkis Julia Shindel, lisades, et ta ei kaotanud veel lootust ja mõtles, et äkki on poeg kinni võetud.

"Ja siis koputati uksele ja mulle jõudis kohale, et ta keha tuvastati, ta suri juba 7. oktoobril."

Mark Shindeli sõbrad ütlesid hiljem noormehe vanematele, et pääsesid festivalilt eluga just tänu nende pojale, kes aitas teisi autode peale, mitte ei põgenenud ise esimesena. Ühel videol, tõenäoliselt viimasel, kus Mark veel elus, on näha, et noored peidavad ennast terroristide eest metsas.

Mark Shindeli surmakoht on teada. See on isegi märgistatud interaktiivsel kaardil, mis näitab Gaza ümbruse tapatalguid.

"Sellist õudust pole kunagi juhtunud. Iisraelis pole ainsatki perekonda, kes poleks mingil viisil selle tõttu kannatanud, mitte ühtegi. Jutt käib teisest holokaustist," ütles Julia Shindel.

Oktoobri varahommikul alanud terrorirünnakust kujunes üks Hamasi jõhkruse sümboleid, mis on põhjustanud kannatusi ka teistele eesti perekondadele.

Riina Arengauz on Iisrealis elanud 25 aastat. Ka temal jooksid hirmujudinad üle selja, kui ta viimaks teada sai, et samal muusikafestivalil viibis ka tema mehe sugulane – 26-aastane Lior Tkatš. Ühel hetkel noormehe telefon enam ei vastanud.

"26-aastane noormees, nii rõõmus, nii tubli, nii tark. Nii hea inimene. Lihtsalt tapeti ta ära ja kõik," rääkis Arengauz.

Lisaks sugulase kaotamisele sai matemaatikaõpetajana töötav Riina teada, et Hamasi äärmuslased tapsid ka mitu tema kooli vilistlast.

Lõuna piirkonnas Gan Javnes elav Liia Gens on Iisraelis olnud juba üle 30 aasta. Praeguseks on ta pensionil, kuid varem töötas ta kehalise kasvatuse õpetajana.

Ka Liia jaoks algas 7. oktoobri hommikul õudusunenägu, millest ta pole ärganud siiani. Jõhkrus ja vägivald on iisraellaste elu igapäevane osa.

"Ma sõitsin kaks korda lastelaste juurde selle kuu jooksul, sest ma nii igatsen. Kaks korda tagasisõidul olid raketid. Tegin lihtsalt auto lahti ja jooksin kuhugi tee äärele, lamasin kõhuli tee ääres. Just siis rakett langes 100 meetrit meie kõrval. Autod põlesid, maja põles… ja me põgenesime sellest kohast," jutustas Gens.

Kohalike seas tekitab iga päev hirmu ja ärevust ka pantvangidraama, mille tõttu on sajad Iisraeli kodanikud jätkuvalt Hamasi rühmituse lõksus.

Eestist pärit Marilin Simchonil on aga eredalt meeles, et alles hiljuti oli tema elu Iisraelis justkui muinasjutt.

"Kuna me alles jaanuaris kolisime sinna, tegelesin aktiivselt heebrea keele õpingutega. Kuus tundi iga päev. Ja abikaasa käis tööl. Selline mõnus – ilm on hea, õnnelikud inimesed ümberringi. Väga mõnus koht elamiseks oli see enne seda sõda," rääkis Simchon.

Kahe lapse ema unistuste elu Iisraelis lõppes pommivarjendis.

"Kõige hirmsam hetk oli minu jaoks, kui mulle tuli telefoni teade, et maaväed on saanud ka meie linna sisse. Siis tekkis küsimus, kas me oleme järgmised. Tegelikult see pommivarjend sind ei kaitse, väljapoolt võib ukse lahti teha ja keegi saab sind rünnata. Õnneks hetk hiljem tuli teavitus, et see oli valehäire. See oli minu jaoks murdepunkt, kus hakkasin otsima lahendust, kuidas saaks riigist välja," meenutas naine.

Nädal pärast sõja algust pakkis Simchon asjad kokku ja põgenes lastega kodumaale.

Kuna üha enam näib, et Euroopas juudiviha kasvab ja erandiks pole ka Eesti, tekib küsimus, kas juutidel on turvalisem olla Iisraelis või Euroopas.

"Kui mõtlesin tulla, öeldi mulle, ega sul Euroopas turvalisem pole. Kui sellised rünnakud on, hakkavad juudid minema tagasi Iisraeli, sest antisemitismi tõus sellistel hetkedel on väga suur," ütles Simchon, kelle sõnul iga kord, kui Iisraelis on kriisihetked ning ta näitab aktiivsemalt välja oma juudi identiteeti, tuleb vihasõnumeid ka eestlastelt.

"Mulle on tulnud ka eestlaste seast sõnumeid, et olen lapsetapja ja kuidas võin õigustada lapse tapmist, genotsiidiga tegelen isiklikult ka nende meelest."

Mõni nädal pärast konflikti algust kirjutas 134 Eesti ühiskonnategelast alla kirjale, millega nõudsid Gaza sõjategevuse kohest lõpetamist ja relvarahu sõlmimist, kutsudes sellega üles austama palestiinlasi. See šokeeris Iisraelis elavaid eestlaseid.

Riina Arengauzi pani see avaldus kaamerate ees nutma. "Seal oli ka inimesi, kes on Tallinna Ülikoolist (Arengauz ise on Tallinna Ülikoolis õppinud – toim.). Ma ei usu, et keegi, kes teaks, mis siin toimub, saaks olla teisel pool," sõnas ta.

Praegu näib, et Iisraeli ja Palestiina konflikt liigub üha suuremasse ummikseisu. Kas on üldse võimalik, et selle plahvatusliku regiooni inimesed ei peaks enam iga päev võitlema ellujäämise nimel?

"Kui Hamas saab hävitatud, on loodetavasti asemel keegi, kellega läbirääkimisi pidada. /–/ Selleks, et kohalikud palestiina inimesed saaksid üles ehitada riigi, mis üks kord toimiks, mitte ei keskenduks sellele, et terrorirünnakut teha," arvab Simchon.

"Ma annan intervjuusid ja teen, mida suudan. Kuigi see pole minu jaoks lihtne, ma teen seda ikka. Ma jätkan inimestele selgitamist, mis on Hamas. Kui seda pean tegema mina, siis ma teen seda. Aga see peab lõppema," ütles Julia Shindel.

"Impulss" algab ETV-s teisipäeval kell 20.