Liiklus on huvitav keskkond, kus olenemata inimese soost, haridustasemest, vanusest jne on kõik võrdselt olulised. Ohutu keskkond sõltub kõigi panusest, me sõltume üksteisest. Samal ajal oleme harjunud teadmisega, et osa autojuhte justkui on paremad või olulisemad kui teised. Eriti kerkib esile kuvand eakast juhist kui suurest ohust, kelle koht võiks olla mujal kui tihedas liikluses.

Vanusega kaasnevad üldjuhul mitmed tervisega seonduvad probleemid, mis võivad mõjutada sõiduki juhtimist. Kõige tõenäolisemalt on nendeks nägemise-, kuulmise- ja kognitiivsete võimete halvenemine, kuid neid probleeme saab arstliku kontrolli käigus mõõta ja selle tulemusena kinnitada, kas eakas on sõiduki juhtimiseks kõlbulik või mitte.

Euroopa Transpordiohutuse Nõukogu¹ tellimusel tehtud uuringus jõuti järeldusele, et konkreetsed haigusseisundid, mitmesuguste ainete kuritarvitamine, vaimsed häired, epilepsia ja diabeet on autojuhtimise meditsiinilise sobivuse seisukohalt olulisemad tegurid kui vanus.

Nii selgubki, et vanusest tingitud kohustuslikud tervise hindamised, mis on suunatud ainult eakatele, ei pruugi tõenäoliselt liiklusohutusele laiemalt kasu tuua.

Tervislik seisund peab vastama nõuetele kõigil autojuhtidel

Eestis peab mootorsõidukijuht läbima tervisekontrolli üldjuhul iga kümne aasta järel või arsti poolt määratud ajal. Erandina on lühemad tähtajad kehtestatud üle 65-aastastele ja erinevaid sõidukite kategooriaid juhtivatele inimestele. Eeltoodu ei välista, et perearst või kontrolli teostav meditsiiniasutus ei või ka noorematele autojuhtidele tervisetõendit lühemaks perioodiks väljastada juhul, kui tervislik seisund seda nõuab.

Kõige levinum praktika mitmes Euroopa riigis on vanusepõhise tervisekontrolli läbimine alates 70. eluaastast ja põhineb see üldarsti läbivaatusel. Lisaks on kehtestatud ka tervisliku seisundi enesehindamine, mis on sarnane meiligi nõutud tervisedeklaratsiooniga. Samuti pööratakse suuremat rõhku nägemise kontrollile. Levinud praktika on, et eakal aidatakse võimaluse korral juhtimisõigust säilitada, selle asemel, et see ära võtta.

Vanemaealised on ühiskonna oluline osa ja liikluskeskkonnas võrdsed kõikide teiste liiklejatega. Statistika ei toeta väidet, et 65+ vanuses autojuhid ja liiklejad oleksid ohtlikumad kui teised igapäevaselt liikluses osalejad. Siiski on vanemaealiste liiklejate suhtes levinud sildistamine, mis võib mõjutada nende enesehinnangut ja pärssida liikluses osalemist.

Eakatest juhtidest rääkides keskendutakse pigem tervislikele teemadele, aga unustatakse ära liikuvus ja toimetulek. Statistikast ja liiklusõnnetustest rääkides keskendutakse pigem üksikjuhtumitele ja nii tekibki kuvand, et eakas autojuht on liikluses suurem risk kui nn tavaliikleja. Ülioluline on rajada oma hinnangud ja arusaamad pigem tõenditele ja statistikale kui stereotüüpidele ja oletustele.

Oluline on seegi, et üha enam vanemaealisi inimesi on liigelnud juba aastaid kaasaegses liikluskeskkonnas, mitte ainult kaugel nõukogude ajal. Samuti on nad osalenud ja saanud hakkama liikluses 1990. aastatel, mil meie teedel hukkus ja sai viga kordades rohkem inimesi kui tänapäeval.

Transpordiameti andmetel on 65+ vanuses juhilubade omanikke 2022. aasta seisuga 92 963, kelledest enamuse ehk 88 protsenti moodustab vanuserühm 65-75 eluaastat. Kokku oli juhtimisõigusega isikuid 2022. aasta lõpu seisuga 648 856.

Eesti avaandmete² lehel olevale statistikatele tuginedes on ajavahemikul 2011 – 2022 vanemaealised mootorsõidukijuhid vigastada saanud ligikaudu 2000 liiklusõnnetuses, esmase juhiloa omanikud viiesaja võrra vähem. Eesti liikluskindlustuse fondi³ andmetel põhjustavad eakamad 12 protsenti õnnetustest, samal ajal kuni 26-aastaste osakaal küündib 14 protsendini. 

Sõiduki juhtimine on oma olemuselt keerukas toiming, mis nõuab õpitud oskuste kasutamist ning kognitiivsete ja füüsiliste tegevuste omavahelist koordineerimist. Uuringute põhjal saab väita, et suurim risk liiklusõnnetusse sattuda on just noortel ja vanemaealistel juhtidel.⁴

Kui õnnetustesse sattumise risk on suurim vanuses 21-29 eluaastat,⁵ siis eakate seas suureneb surmaga lõppevate liiklusõnnetuste arv märgatavalt vanuses 70-74 ja on kõrgeim 85-aastaste seas. Surma saamise või õnnetuse tagajärjel saadud raskete vigastuste risk on seotud just tervisliku seisundiga vanemas eas, mitte sõiduoskusega.

Liiklusõnnetustes kannatada saanud vanusegruppides ei eristu vanemad kui 65-aastased teistest vanusegruppidest.⁶ Protsentuaalselt on näitajad väga sarnased noorte juhtidega, keda iseloomustab liikluses ka oluliselt suurem riskeeriv käitumine.

Erinevalt teistest vanuserühmadest on eakatel käitumises oluliselt rohkem alalhoidlikkust, hoolivust ja mõtestatud tegevust. See tähendab, et vanemaealised juhid suudavad sageli kompenseerida vanusega seotud vajakajäämisi just kogemustega, kohandades oma sõiduharjumusi vastavalt liiklustihedusele, vältides keerulisi olukordi ja piirkondi. Üldjuhul kasutatakse harjumuspärast ja tuttavat teekonda igapäevaste toimingute tegemiseks, välditakse sõitmist pimeda ajal või halva nähtavusega ajal. Tegevused on eesmärgipärased ja mõtestatud.

Eesti elanikkond vananeb, kuid me ei eristu sellega teistest riikidest. Ühiskonnad vananevad mujalgi. Küll tähendab elanikkonna vananemine seda, et üha enam eakaid inimesi on aktiivselt osalemas ühiskonnaelus, mille üheks osaks on loomulikult ka liiklemine. Kõike seda toetab teadmine, et tervena elatud aastate⁷ arv on läbi ajaloo kõrgeim. Turvalisem elukeskkond, heaolu suurenemine ning teadlikkus tervislikest eluviisidest on võimaldanud sellel tekkida.

Mida aeg edasi, seda enam on liikluses vanemaid inimesi, kelle juhtimisvõimekus ei jää alla ka noorematele, kummutades müüti eakast juhist kui tervisetõendi järgi jooksvast ühiskondlikust probleemist.

Meil elavad tublid inimesed

Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed. Eesti ühiskond on hooliv, koostöömeelne ja avatud.⁸ Tegemist on kahe sihiga strateegiast "Eesti 2035", mis tegelikult annab selge sõnumi, et ka eakas inimene on väga oluline ühiskonnas ning liikluses. Eakad inimesed on kogemustega liiklejad ning nende teadmised ja oskused võivad olla noorematele liiklejatele eeskujuks.

Iga inimene on väärtus. Liikluses teistega arvestamine on osa meie väärtusruumist. Turvalise elukeskkonna tagamiseks ei tohi sildistada ega häbimärgistada ühtegi ühiskonnagruppi. Eakad on samuti oluline osa ühiskonnast ning nende panus on väärtuslik. Sildistamine ja hoiakud võivad aga mõjutada nende enesetunnet ja liiklemisvõimet ning seetõttu on oluline neid teemasid teadvustada ja õiglaselt käsitleda.

Kas eakas juht on halvem juht? Liiklusõnnetuste statistika seda ei toeta. Kas halvem on see juht, kes jõuab aeglasemalt sihtkohta? Kas halvem on see juht, kes ei ürita igas olukorras käituda nii nagu paljud teised?

Nendele küsimustele on mitmesuguseid vastuseid, mis näitavadki meie erinevat suhtumist liiklusohutusse, heaolusse, väärtustesse. Liiklemine eeldab mõtestatud tegevust, mida peab toetama iga liikleja valmisolek koostööks teistega.

Väärtused, enesekriitika, empaatia ja oskus kontrollida emotsioone on iseloomuomadused, mis kirjeldavad head autojuhti olenemata tema vanusest, soost, haridustasemest jne. Kas eakas juht eristub kuidagi teistest? Ei, sest kõik taandub ikkagi iga inimese valikutele ning igasugune seos neil vanusega puudub.