Muldmetallide tööstus areneb maailmas  praegu väga kiiresti, sest seda vajavad nii elektriakud, -mootorid kui ka mikrokiibid. Liitiumi vajadus suureneb 2050 aastaks 90 korda. Euroopa aga hangib sisuliselt kogu magneesiumi Hiinast.  Akudele vajalikust  koobaltist 63 protsenti kaevandatakse Kongo demokraatlikus vabariigis. Nüüd on otsustanud Euroopa Liit sellist sõltuvust vähendada.

"Me lepime kokku Euroopa Liidus, millised on need kriitilised ja strateegilised toorained, paneme paika strateegilise nimekirja. Siis kiirendame loastamist, mis seda puudutab. Ja seame eesmärgid – aastaks 2030 tuleb iga-aastastest kriitilistest toorainetest, mida me kasutame Euroopa Liidus, 10 protsenti kaevandada Euroopa Liidus, 25 protsenti taaskasutada või ringlusse võtta ja 40 protsenti töödelda. See aitab kaasa ka Euroopa tööstusele tugevalt," rääkis Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Vivian Loonela.

Keskkonnamõjude tõttu sellise toorme kaevandamine Euroopa Liidus praegu täielikult puudub. Seda ei tehta ka Eestis, kus küll on suured fosforiidivarud, mis sisaldavad väheses koguses muldmetalle. Töötlemise mõttes on aga Eesti Euroopa ainus riik, kus on muldmetallide suurtootmine.

"Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kus on kompetents olemas. Meil on endal muldmetallide tootmise oskused ja kogemus. Ja ehitatakse uut magnetitehast Euroopa Liidu toetusel. Me juba panustame sellesse, et Euroopa Liidul ei oleks sõltuvust kolmandatest riikidest," ütles Loonela.

Seetõttu oleks Eestil  Euroopa valitud suunast ainult võita, lisas Loonela. 

Kuid mitu riigikogu komisjoni, eesotsas Euroopa Liidu asjade komisjoniga (ELAK), leidis, et Euroopa Liit tahab liikmesriikide  maavarade kasutuse kohta liiga suurt otsustusõigust.

"Kuna meil on vaja kriitilisi tooraineid maa seest rohkem välja tuua, et rohepööret teha, siis tuleb hakata liikmesriike nügima. Ja ainult osas riikides need maavarad üldse ongi. Ja see nügimine näeb välja selline, et öeldakse, millist planeerimisliiki me peame kasutama, ja kiireimat, mis meil olemas on. Ja teiseks, et juhul kui me liikmesriigina ei nõustu seda kaevandusluba andma, siis me peame saatma, umbes nagu Agu Sihvka annab aru, pika põhjenduse, et miks me seda ei teinud," rääkis ELAK-i esimees Liisa Pakosta.

"Seda, kas konkreetset ressurssi käsitletakse strateegilisena, selle otsuse teeb ikkagi liikmesriik ise. Kui riik soovib, et teda käsitletakse strateegilise toormete nimekirjas, siis Euroopa Liit kindlasti aitaks neid protsesse suunata. Siis riik avaldab selleks ise arvamust. Nii et keegi meie peade kohal otsuseid tegema kindlasti ei hakka," märkis kliimaministeeriumi maavarade osakonna juhataja Ene Jürjens.