X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Ülo Mattheus: surnud Putin, elus Putin

Ülo Mattheus
Ülo Mattheus Autor/allikas: Mats Õun

Kriminaalsus näikse olevat presidendivalimiste uus trend, kirjutab Ülo Mattheus algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Kuigi juba üle kuu ringleb Youtube'i jututubades Vladimir Putini surma müüt, mille käis 26. oktoobril välja kanal General SVR ja mida on võimendanud ka Vladimir Solovei, siis ei näi maailm väga seda müüti uskuvat.

Tegelane, kes kannab Putini nime, on hoopis tuule tiibadesse saanud, osaleb G20 kohtumisel ja paneb paika teda manitsenud Olaf Scholzi. Ometi ei ole General SVR ega ka Solovei oma väitest taganenud ja taovad trummi edasi, kinnitades, et Putini asemel tegutseb tema teisik, keda kutsutakse Vassilitšiks. Seda on ka nimetatud psühhoteraapiaks neile, kes Putini surma väga ootavad.

Paljuloodetud kiiret võitu Vene armee üle Ukraina viimase pealetungikampaaniaga ei saavutanud ja olukorda arvestades valitseb pigem risk, et Ukraina võib mõnes rindelõigus taganeda, seda eriti siis, kui lääne abi peaks järsult vähenema. Venemaa on hõivanud umbes viiendiku Ukraina territooriumist ja seda tagasi võtma pole Ukraina olemasoleva võimekuse juures suuteline.

Nagu on märkinud Ukraina relvajõudude ülemjuhtaja kindral Valeri Zalužnõi, on Ukrainal selleks vaja tehnoloogilist ülekaalu, hoopis rohkem relvastust ja suuremat süsteemsust tarnetes. Kokkuvõttes ka lääne selget tahet. Võimalik, et see tahe võtab lähiajal selgema kuju ja lääs suudab viia oma relvatööstuse piisava tootluseni, kuid sinnani tuleb vastu pidada.

Praeguse seisuga on Putinil võimalik siiski rind ette ajada (olgu ta siis originaal või teisik) ja valmistuda võidukalt järgmiseks ametiajaks. Solovei väitel on Kremlis kaalumisel mitu varianti, millest üks sisaldab ka presidendivalimisi teisik Vassilitšiga (kuna originaal on Valdais sügavkülmikus), kuid kaalutakse ka muid kandidaate.

Muu maailm pole selle müüdiga kaasa läinud ega kipu väga kahtlema, et Putin on elus. Kui ehk keegi mõni aeg tagasi tema ambitsioonides presidendi positsioonil jätkata ka kõhkles, siis nüüd on see kurss vääramatu. Putinil on seejuures võimalik Venemaa presidendi toolil istuda veel kaks ametiaega kuni aastani 2036.

Kui seni mõjus tema staatus sõjakurjategijana ja sellest tulenevad piirangud rahvusvahelises suhtluses just nagu takistusena, siis praeguse seisuga ei määra need asjaolud enam midagi. Sellele osutas ka G20 viimane kohtumine New Delhis.

Seega – Putin ruulib! Maailmas on üle pika aja sõjakurjategijast riigipea, kellega ollakse sunnitud või suisa soovitakse kokku leppida.

NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen on välja käinud mõtte, et Ukraina võiks võtta NATO-sse ka ilma okupeeritud territooriumideta, on siiski vähetõenäoline, et see võiks lähiajal teoks saada. See eeldab kõikide liikmesriikide konsensust ja lõpuks ka Putini leppimist sellega. Temal on sõja eesmärk just vastupidine – Ukraina liitumine NATO-ga ära hoida ja Ukraina klammerdamine alatiseks Venemaa mõjusfääri. Ja seda eesmärki suudab täita vaid kestev sõda. Erinevalt lääne nappidest varudest on Venemaal varusid pikaks sõjaks veel küllaga.

Need on kokkuvõttes Ukraina sõja senised poliitilised tulemused. Paljuski on selle taga lääne ebapiisav sõjaline abi Ukrainale, mis on andnud alust spekulatsioonideks, et lääs polegi tahtnud Putinit kukutada ega lasta Ukrainal sõda võita, sest see tähendaks ebastabiilsust Venemaal. Vastavalt on Ukrainat abistatud just sel määral, et ta sõda ei kaotaks.

General SVR

Kuna Putini vastu pole aidanud ei ussi- ega püssirohi, ei majandussanktsioonid ega sõjaline jõud, siis kolmanda alternatiivina on Ukraina-teemalistest jututubades kõneldud võimalusest, et ehk juhtub midagi Putini endaga – sureb ehk mõnda haigusesse, keegi korraldab atentaadi, toimub riigipööre või rahvas hakkab mässama. Paraku pole midagi sellist toimunud.

Surmahaigust Putinil pole, tema julgeolekumeeskond on jäänud talle truuks (keegi ei tulista talle selja tagant kuuli kuklasse), Prigožini riigipöördekatse kukkus läbi ja kogu mässumeel on maha surutud. Sõdurid lähevad rindele hea tasu eest vabatahtlikult ja baabad, kes Putini ideoloogia kohaselt peaksid sõdureid juurde sünnitama, on vaikima sunnitud.

Võimalik, et selle vaikimise taga on kopsakas rahasumma, mis sõduri surma korral perekonnale laekub. Lepingulise sõduri kuutasu, sõltuvalt positsioonist, küünib kuni 240 000 rublani (2000 eurot), haavata saanud sõdurile makstakse kompensatsiooni kolm miljonit rubla (26 000 eurot) ja hukkunud sõduri eest tema perekonnale viis miljonit rubla (ligi 43 000 eurot).

Kuna sõjamasina võib paljude arvates peatada ainult Putini surm, siis üks võimalus oli see ise välja mõelda, millega kanal General SVR ka lõpuks välja tuli. Ažiotaaž Putini teisikutega teeb olukorra sedavõrd absurdseks, et raske on Putini surmale nii vastu vaielda kui ka selles kindel olla. Kanalit veab isik, kes tutvustab end välisluure kindralleitnandi Viktor Mihhailovitšina.

Youtube'is on General SVR-il 225 000 tellijat ja vaatajate arv kõigub 70 000–220 000. Tavaliselt vastab seal Viktor Mihhailovitš vaatajate küsimustele, kuid korra nädalas toimub ka vestlus endise KGB majori, praeguse publitsisti ja mitme KGB-teemalise teose autori Sergei Žirnoviga, kes elab emigratsioonis Prantsusmaal. General SVR tegutseb ka platvormidel Telegram ja Patreon.

Esimese hooga võidakse arvata, et Viktor Mihhailovitš täidab seda rolli, mida varem etendas Igor Girkin, kes kritiseeris teravalt nii Putinit kui ka armee juhtkonda selle saamatuse pärast. Ent kui Girkin on oma olemuselt Vene šovinist, kes on alati õigustanud sõda Ukraina vastu ja kritiseerinud armee juhtkonna suutmatust suuremat edu saavutada, siis Viktor Mihhailovitši eesmärk näib olevat valgust heita Venemaa võimuladvikus toimuvale, tegeleda Putini võimu õõnestamise ja võimu väljavahetamisega ning demokraatia taastamisega Venemaal.

Žirnovi arvates on Viktor Mihhailovitši välja käidud Putini surm siiski vaid poliitiline trollimine, mille eesmärk on Putinit diskrediteerida. Enda sõnul ei usu Žirnov Putini surma mitte enne, kui selleks on olemas tõendid – Putini laip ja ametlik teadanne selle kohta. Kes peidab end Viktor Mihhailovitši taga, seda Žirnov enda sõnul ei tea. Tema vestlused Viktor Mihhailovitšiga toimuvad anonüümselt Youtube'i kanali vahendusel, kus tema vestluspartneriks on kaabuga siluett. Žirnov on öelnud, et hääl küll meenutab talle kedagi, kuid see isik on juba väga vana ja tõenäoliselt ei ole sama inimene, keda ta silmas peab.

Teisalt ei saa välistada, et kanali taga peidab end FSB, ja olgu või selleks, et välja selgitada elanikkonna meelsus ning filtreerida Putini-vastased elemendid, või siis selleks, et kahandada Putini oponentide tõsiseltvõetavus nullini. See tähendab, et ükskõik, mida Putini või Venemaal toimuva kohta ka räägitakse, saab alati väita, et see kõik on samasuguine absurd nagu Putini surm.

Ja kui keegi nüüd ütleb, et Venemaa presidendiks kandideerib Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt tagaotsitav sõjakurjategija, siis missugune tõeväärtus on sellel venemaalase jaoks? Nii on võimalik, et kanal General SVR on vaid üks osa Vene hübriidimaailmast, kus tõest tunnetust asendavad telepilt, Kremli propaganda ja libauudised.

Trump ja Girkin

Kriminaalsus on presidendivalimiste uus trend. USAs on kõige populaarsem presidendikandidaat Donald Trump, kellele on esitatud kriminaalsüüdistus neljas kaasuses. Georgia osariik on esitanud Trumpile 14 kriminaalsüüdistust seoses katsetega sundida osariigi ametnikke 2020. aasta presidendivalimiste tulemusi ümber hindama Trumpi kasuks. Valimistulemuste mõjutamise katsete osas on algatatud eraldi ka föderaalne juurdlus, mis sisaldab nelja süüdistust, sh süüdistusi Kapitooliumi mässu õhutamises.

Kolmas 40 süüdistusega pakett puudutab salastatud dokumentide väärkäitlemist pärast presidendiametist lahkumist. Nimelt leiti Trumpi Floridas asuvast elamust läbiotsimisel tuhandeid Valge majaga seotud dokumente, millest umbes 100 olid märgitud salastatuks.

Neljas süüdistuste grupp 34 kaasusega New Yorgi Manhattani kohtus puudutab äridokumentide võltsimist, mis muu hulgas sisaldavad ka vaikimisraha maksmist pornostaar Stormy Danielsile, kes väidab, et tal oli Trumpiga suhe. Kuigi selline makse ei ole ebaseaduslik, rikub selle avaldamata jätmine föderaalse kampaania rahastamise seadust, kuna raha maksmine oli seotud Trumpi valimiskampaaniaga.

Kõik need süüdistused võivad kaasa tuua ka vanglakaristuse. Kuna USA konstitutsioonis ei välistata, et presidendiks võib kandideerida ka kriminaalkurjategija, on palju spekuleeritud selle üle, milline oleks lahendus, kui Trump valitaks presidendiks vanglas karistust kandes.

Kui föderaalkohtu otsuste osas võib president endale armu anda, siis osariikide kohtu otsuste suhtes tal see võimalus puudub. Konstitutsiooni 25. parandus võimaldab tunnistada vanglas istuva presidendi küll teovõimetuks ja delegeerida võimu asepresidendile, kuid selleks peab asepresident ja enamik Trumpi valitsuskabineti liikmeid sellega nõus olema.

Kriminaalsete presidendikandidaatide saagas on kirsiks tordile aga Igor Girkini teadaanne, et temagi tahab presidendiks saada. Hollandi kohus on Girkini teatavasti süüdi mõistnud Malaysia Airlinesi reisilennuki alla tulistamises 2014. aastal ja ette näinud talle eluaegse vanglakaristuse.

Praegu istub Girkin Lefortovo vanglas süüdistatuna äärmusluse õhutamises. Kuna Venemaal pole Girkin veel süüdi mõistetud, siis vähemasti teoreetiliselt on tal ka õigus presidendiks kandideerida. Venemaa konstitutsioonikohtu vastav otsus seab piirangud vaid süüdimõistetuile, kellel on lubatud presidendiks kandideerida alles kümme aastat pärast karistustähtaja möödumist. Nii ei saa presidendiks kandideerida näiteks ka vanglas istuv Aleksei Navalnõi.

Trump, Putini favoriit

Vabariiklaste 60-protsendilise toetusega edestab Trump partei järgmisi kandidaate Ron de Santist ja Nikki Haleyt peaaegu viiekordselt. Avaliku arvamuse küsitluse kohaselt on ta populaarsem ka võimul olevast presidendist Joe Bidenist, kuigi vahe kõigub vaid mõne protsendi piires. Nagu väsimatult korratud, on Trumpi võit vesi Putini veskile, kuna arvatakse, et sellega USA abi Ukrainale katkeb ja Venemaa saab oma arved Ukrainaga lõplikult ära klaarida.

Eelnevast tulenevalt võib arvata, et Venemaa üritab USA presidendivalimistesse ka sekkuda, nagu ta on teinud seda varasematelgi kordadel. FBI veebisaidil ripub siiani üleval 11 tagaotsitavaks kuulutatud Vene luureohvitseri, keda süüdistatakse USA presidendivalimistesse sekkumises 2016. aastal, kui Trump esimest korda presidendiks kandideeris ja saavutas võidu demokraatide kandidaadi Hillary Clintoni üle.1

Süüdistus Vene luurajate vastu puudutab valimistega seotud isikute ja asutuste arvutitesse häkkimist, nendest arvutitest dokumentide varastamist ja varastatud dokumentide avaldamist. Samuti süüdistatakse luureohvitsere raskendavatel asjaoludel identiteedivarguses, domeeninime valeregistreerimises ja rahapesu vandenõus. Nende kohta on väljastatud ka Columbia ringkonna föderaalkohtu vahistamismäärus.

Kuigi valimistesse sekkumise süüdistusi uuriti ka 2020. aasta valimiste osas, ei tuvastatud, et välisriikide agendid oleksid valimistulemusi otseselt mõjutanud.2 Võib-olla tulenes see järeldus ka sellest, et valimised võitis 2020. aastal Joe Biden ning ei Putinil ega Trumpil õnnestunud seda väärata. Vastupidisel juhul oleksid juurdlusorganid ehk teistsugusele tulemusele jõudnud.

Julgeolekukaos aja aknas

Hinnangud selle kohta, milline saab olema Trumpi valimisvõidu korral tema Ukraina-poliitika, ulatuvad seinast seina. On arvatud, et see võib lõppeda abi katkemisega, kuid on ka teisi arvamusi, mille kohaselt USA abi Ukrainale Trumpi valimisega presidendiks pigem suureneb ja see võib olla palju otsustavam kui Bideni administratsiooni ajal. Trumpi kohta on väidetud, et ta on ettearvamatu ja keegi tea, kuidas ta valituks osutumise korral tegelikult käitub.

Loogika ütleb, et kuna praegu kuulub Ukraina abistamine Bideni poliitilisse agendasse, siis vabariiklased tõrguvad Ukrainat toetamast just sel põhjusel. Ent kui presidendiks valitakse vabariiklane, võib vabalt juhtuda, et vabariiklased võtavad üle ka Ukraina agenda ja pole välistatud, et nad aitavad Ukrainat tõhusamalt kui seni liigagi arglikuks osutunud Biden. Aga mõistagi pole Biden veel kaugeltki kaotanud.

Kuna puudub selgus, kas järgmine USA abipakett Ukrainale ikka saab kongressi toetuse, võib rääkida teatud julgeolekupoliitilisest kaosest või ka julgeolekuvaakumist. Sellal, kui USA on keskendunud oma siseheitlustele, on Putinil õnnestunud tõestada, et Venemaa sõjalise jõuga tuleb jätkuvalt arvestada, olgu Vene armee siis oma tugevuselt teine, kolmas või neljas armee maailmas.

Venemaa enesekindluse kasv tähendab, et diktaatorlik riik annab sõjatulele hagu juurde ja üritab algatada uusi konflikte. Viimasel ajal on kõneldud näiteks Venemaa pingutustest organiseerida neid Balkanil.

Kui Venemaa võidab sõja Ukrainas, pole raske arvata, et kord jõuab kätte see aeg, mil hakatakse klaarima suhteid ka Ukraina toetajatega. Tegelikult see juba käib. Olgu selle näiteks kas või Venemaa veto Eesti eesistumisele OSCE-s. Olukorras, kus maailma julgeolekukorralduses valitseb segadus ja maailma juhivad või hakkavad juhtima liidrid, kellel puudub moraal, ei saa milleski kindel olla.


Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: