Iisraeli ja Palestiina teemal kirjutades on vääritimõistmise oht suur, ka teadliku ja demagoogilise vääritimõistmise. Vastan niisiis esiteks ühele tavalisele küsimusele. Kas mõistate hukka terrorirünnaku, mille organisatsioon Hamas 7. oktoobril 2023 sooritas Iisraeli vastu? Jah, ilma kahtluseta.

Teine samalaadne küsimus (millele Eesti Ekspressi ajakirjanik püüdis hiljuti saada vastust Lähis-Ida eksperdilt ning relvarahuaktivistilt Birgit Poopuult): kas Iisraeli riigil on teie meelest õigus eksisteerimiseks seal, kus ta on?

Küsimus on konksuga, ilmselt sellisega, millega küsija polnudki arvestanud. Sest Iisraeli riigi rahvusvaheliselt tunnustatud piirid on 1967. aasta piirid, mida üllatuslikult nimetab ka Hamas oma 2017. aasta põhikirjas tulevase Palestiina riigi võimalike piiridena (jättes küll sealjuures palju hämaraks ja mitmeti tõlgendatavaks).¹ Need piirid olid aluseks Oslo kokkulepetele 1993. aastal. Riikide ja piiride juurde jõuan selles kirjutises peagi.

Hamasi võetud pantvangide vabastamist on iseenesestmõistetav nõuda. Sama enesestmõistetav on rääkida nende palestiinlaste vabastamisest, kelle Iisrael on vangistanud ilma süüdistuse või kohtuotsuseta.²

Retooriliselt küsitakse ka Iisraeli õiguse kohta ennast terrorirünnakute eest kaitsta. Gaza praegune katastroof juba üle 10 000 surnuga³ ja üle miljoni oma kodu kaotanud tsiviilisikuga aga näitab, et Iisraeli sõjaväe tegevus kaugelt ületab seda, mis riigile on enesekaitseks lubatud.⁴

Gaza kogu elanikkonna jätmine ilma toidust, puhtast veest, ravimitest, elektrist ja muust eluks hädavajalikust on rahvusvahelise õigusega keelatud kollektiivne karistamine,⁵ mis kuidagi ei ole põhjendatav terrorismi takistamisega. Sellest otsusest teatades väitis Iisraeli kaitseminister, et riik võitleb "inimloomadega", ja ähvardas pommitada neid, kes püüavad sektorisse humanitaarabi toimetada.⁶ Gaza elanike võimalused ennast kaitsta on aga olematud.

Sellises olukorras peab rahvusvaheline üldsus endalt küsima, mida tapmise peatamiseks ja kestva rahu saavutamiseks on võimalik teha. ÜRO peasekretär António Guterres tuletas 24. oktoobri kõnes ÜRO Julgeolekunõukogule meelde, et 7. oktoobri terrorirünnak "ei leidnud aset vaakumis", viidates Iisraeli-Palestiina konflikti pikale ajaloole.⁷

Relvarahu⁸ pooldajaid on nimetatud sinisilmseteks ning Eesti ja hulga teiste ÜRO liikmesriikide küünilist otsust seda mitte toetada pidasid mõned targaks. Õnneks teatati novembri lõpus siiski mõnepäevase relvarahu kokkuleppest.

Kaks riiki või üks riik?

Kus siis peaksid olema Iisraeli või Palestiina riigi tulevased piirid? Pärast Oslo kokkuleppeid (Yitzhak Rabini ja Yasser Arafati vahel) oli esialgu valdavaks usk, et teame neid piire. Kokkulepped nägid ette territooriumite, mille Iisrael oli 1967. aasta sõjas vallutanud, astmelise loovutamise varsti loodavale Palestiina riigile. Ideeks oli okupeeritud maa vahetamine turvalisuse vastu.⁹

Jordani jõe läänekallas, Ida-Jeruusalemm ja Gaza sektor¹⁰ on aga siiani Iisraeli okupatsiooni all. Peagi sai selgeks, et 1967. aasta piirid ei pidurdanud Iisraeli püüet oma võimuala laiendada.

Praeguseks on Iisrael okupeeritud aladel loonud hulga erinevaid haldusviise: müüridega piiratud Gaza sektoris kontrolli rahvastikuregistri, elektri, telefoniühenduse ja muu eluks vajaliku ning kõige sisse tuleva ja välja mineva üle, Ida-Jeruusalemmas anneksiooni ning Läänekaldal režiimi, mis kaitseb üha uusi juudi asunikke seadusevastaselt loodud asundustes, aga röövib põliselanikelt nii omandi kui ka liikumisvabaduse.

Okupeeritud aladel on tänavaid, millel tohivad liikuda ainult iisraellased, aga mitte palestiinlased, isegi mitte inimesed, kes sellel tänaval elavad. Iisraeli asunikel on kõik kodanikuõigused, palestiinlastel mitte.

Sõjaväelased kontrollivad palestiinlaste liikumist mitte ainult okupeeritud aladelt väljudes, vaid ka selle sisestest kontrollpunktidest möödumisel või tänavatel ja kontroll on suvaline. Iga sõjaväelane võib iga palestiinlase, olgu täiskasvanu või lapse, põhjuseta tundideks kinni pidada. Inimene ei tea, kas ta tööle või kooli jõuab või kas ja millal sealt koju saab. Ka seda ei tea, kas keset ööd sõjaväelased teda kodust minema ei vii. Asunikele kehtivad Iisraeli seadused, põliselanikele sõjaseadused.¹¹

Iisraeli tegutsemine on teinud selgeks, et mingit elujõulist Palestiina riiki ei tule. Suveräänset riiki Iisrael ei taha ja marionettriigi loomine Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) kunagiste bantustanide eeskujul (või selliselt, nagu on Vladimir Putini nägemus Ukraina tulevikust) tähendaks lihtsalt nüüdse olukorra jätkumist. Praeguseks reaalsuseks on üksainus riik, ühe võimuga, aga erinevate õigustega, olenevalt inimese rahvuskuuluvusest.¹² Tegemist on apartheidirežiimiga, nii ÜRO kui ka mistahes akadeemilise definitsiooni järgi.¹³

Oletagem, et Iisrael purustabki Hamasi sõjaliste operatsioonide ja võib-olla kümnete tuhandete süütute elude hinnaga. Kas siis ei ole enam vägivalda? Kas siis on rahu? Okupatsioon ja apartheidirežiim ei seisa püsti ilma vägivallata. Vägivald tekitab vägivalda. Viis rahu saavutada muidugi on olemas: ühine riik ilma apartheidirežiimita.

Mida saame teha?

Kõige õnnestunum näide solidaarsuse mõjust oligi vist apartheidirežiimi kukutamine Lõuna-Aafrikas. Sellele eelnes rahvusvaheline surve ning Lõuna-Aafrika Vabariigi isoleerimine. Nagu oli LAV-i endine režiim, on ka Iisraeli praegune režiim sõltuvuses USA ja Euroopa toetusest. USA toetab Iisraeli pidevalt rahaliselt ja Euroopa Liit on selle suurim kaubanduspartner. Okupatsioon ja seadusevastaste asunduste rajamine jätkuvad praegugi meie abiga. USA-l ja Euroopa kodanikel ning riikidel on võimalus ja vastutus olukorda oma panusega muuta.

Seetõttu tekivad uued küsimused, mis ei ole retoorilised ega ole esitatud selleks, et teistmoodi arvajaid paika panna. Hamasi muidugi tuleb suhtuda nii, nagu terroritegusid korda saatnud organisatsiooni suhtutakse. Kuidas aga suhtuda riiki, mis rahvusvahelist õigust süstemaatiliselt rikub, ning mille sõjakuriteod ei ole juhuslikud, vaid kauaaegse poliitika jätk?¹⁴

Samale küsimusele on ju olnud vaja leida vastuseid pärast Venemaa alustatud täiemahulise sõja algust Ukraina vastu 2022. aasta veebruaris. Nagu Venemaa puhul, ei piisa praegugi lihtsalt abstraktsest hukkamõistust, vaid vaja on konkreetseid tegusid.

Kõige pakilisemad küsimused puudutavad praegust humanitaarkatastroofi Gazas. Kuidas saavad Eesti inimesed ja Eesti riik leevendada laste, tsiviilisikute ja haiglate olukorda? Kuidas aidata 1,6 miljonit inimest, kes on Iisraeli rünnakutes oma kodu kaotanud? Kuidas takistada genotsiidi?¹⁵

Edasi: kuidas saavutada terroristlike ja sõjakuritegude sõltumatu uurimine, kui uurimist soovivad takistada nii Hamas kui ka Iisrael? Kuidas võtta kurjategijad vastutusele? Nagu Venemaagi puhul, tundub "uus Nürnberg" praegu ebatõenäoline, vähemalt enne režiimivahetust Iisraelis/Palestiinas.

Kuidas enne seda suhtuda kontaktidesse ja koostöösse regiooniga? Jällegi on küsimused Hamasi puhul lihtsamad. Eestil ega Euroopa Liidul pole teadaolevaid poliitilisi, diplomaatilisi, kaubanduslikke või kultuurilisi suhteid Hamasiga. Hamasil pole ka kodanikke.

Millised sanktsioonid peaksid aga tabama Iisraeli valitsuse liikmeid, ametiisikuid ja sõjaväelasi? Nagu öeldud, on Iisraeli jätkuvad kaubandussuhted EL-iga üks olulisemaid tegureid, mis praegu võimaldavad riigil oma praegust tegevust jätkata. EL-i turule jõuavad jätkuvalt ka tooted, mis on pärit seadusevastaselt loodud asundustest okupeeritud Palestiinas.¹⁶

Konkreetsemat hukkamõistu saab esialgu näidata meetmetega nendes valdkondades. Venemaa-vastaste sanktsioonide näitel teame, et üksikute meetmete kasutegur ei veel pruugi olla piisav. Samal ajal peame meeles pidama, et võimalike sanktsioonide nimekiri on palju pikem.¹⁷ Teame sedagi, et ka väikesed riigid võivad EL-i otsustele avaldada mõju. Lõuna-Aafrika apartheidirežiimi lõpetamisele oli majandussanktsioonidel ja riigi rahvusvahelisel isoleerimisel otsustav tähtsus.

Ning veel: mida saame lähitulevikus veel teha toetamaks rahu ja üleminekut demokraatiale Iisraelis/Palestiinas? Meetmed peavad lisaks poliitikale ja diplomaatiale hõlmama otsesidemeid demokraatia kohalike pooldajatega. Millised rahvusvahelised ja kohalikud organisatsioonid võiksid selles olla eestlaste strateegilised partnerid?

Lõpetuseks. Mina ei ole muidugi ainus, kes neid küsimusi esitab, ja samalaadseid küsimusi on kindlasti veelgi. Rõhutan igaks juhuks, et religioon ega päritolu ei tee kindlasti teiste riikide kodanikke vastutavaks selle eest, mis praegu toimub Iisraelis ja okupeeritud Palestiinas. Religiooni on kahjuks liiga tihti kasutatud selleks, et õigustada julmust ja seda teeb ka Iisraeli praegune valitsus. Nagu seda teevad fundamentalistlikud islamiliikumised, nagu seda varem tegid Lõuna-Aafrika buurid ning enne neid Euroopa koloniaalriigid.

Olukorra tõlgendamine religioonide vahelise konfliktina välistab kompromissid ja tapab rahumeelsed lahendused juba eos. Praegu on tegemist millegi palju maisemaga, kõigi võrdse õigusega turvaliselt ja vabalt elada oma kodus. Tuletagem meelde kolmandat käsku: "Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab!" (2Ms 20:7).