Anu Viltrop: Ukraina sõdurid vajavad jätkuvalt abi

Kurb tõdemus on, et oleme ühiskonnana justkui sõjaga Ukrainas harjunud. Erakorralise tegevusvaldkonna tõttu on sõjaväe toetamine midagi sellist, milleks pole võimalik leida projektitoetusi. Seega sõltuvad Ukraina sõjaväe abistajad ainult ja ainult annetustest, kirjutab Anu Viltrop.
Möödunud aasta varakevadel kerkis vabaühendus Slava Ukraini komeedina enneolematusse kõrgusesse. Ülikiire kasv, väike meeskond, napp kogemus, aga emotsioonid olid võimsad. Slava Ukraini endine eestvedaja Johanna-Maria Lehtme suutis toona pakkuda lihtsat lahendust paljude eestlaste kõhedustundele, ärevusele ja šokile.
Kui selgus, et kangelanna on teinud kaheldavaid valikuid, olid pettumus, viha ja hukkamõist kiired tulema. Kuidas asjalood täpselt on, uurib politsei. Laseme neil teha oma tööd.
Kuidas luua usaldust?
Tänu pikaajalisele kogemusele on humanitaarorganisatsioonidel kokku lepitud ja kindlalt korrastatud protseduurid ning rahvusvaheline koostöövõrgustik. Sõjaväe abistajatel sarnaseid struktuure pole, sest pole olnud vajadust. Seega on kõik Ukraina sõjaväe abistajad pidanud käigu pealt kiiresti õppima võrgustikke ja süsteeme looma. Seejuures pole kahtlustki, et Slava Ukraini varasemas tegevuses on tehtud vigu.
Seetõttu on inimesi, kes ilmselt ei tahaks enam kunagi kuulda MTÜ Slava Ukraini ja annetuste kogumist ühes lauses. Aga sõda Ukrainas kestab ja lõppu pole näha.
Võin teile kinnitada, et Eesti vabaühendused on üldjuhul nii pisikesed, et mitte organisatsioon ei tee inimesi, vaid inimesed teevad organisatsiooni. Ehk kui vabaühendust tuleb eest vedama uus meeskond – nagu ka meil Slava Ukrainis –, siis on rohkem kui tõenäoline, et muutub viis, kuidas tööd tehakse.
Slava Ukraini on oma veakohad üles leidnud, nendest õppust võtnud ja teinud hulga muudatusi: uut meeskonda veab uus juht, läbi on mõeldud ja kirja pandud tööprotsessid, millele toetudes meeskond tööd teeb. Lisaks on uuendatud põhikirja, kus on kirjas üldkogu, nõukogu ja juhatuse rollid.
Restardi läbinud Slava Ukraini olulisi tugevusi on see, et uute projektide algatamise eel arutatakse tööplaan läbi nõukogu ja juhatuse koostöös. Sellega väldime olukorda, kus otsuseid saab vastu võtta ja projekte algatada vaid üks inimene. Slava Ukraini tööprotsesside korrastamine on jõudnud olulise vahepeatuseni, oleme nüüdseks liitunud annetuse hea tavaga.
Ukraina sõjaväe vajadused on suured
Ukraina sõjaväe vajadused ahastamapanevalt suured ning üks organisatsioon kõike ära lahendada ei jaksa. Seetõttu oleme oma tegevusfookuse sättinud täpsemaks ja spetsiifilisemaks, et pigem teha kitsamas valdkonnas rohkem, mõjusamalt ja professionaalsemalt. Slava Ukraini fookuses on rindemeditsiin, et aidata päästa ja säästa Ukraina sõdurite elusid.
Äsja jõudis lõpule meie koostööprojekt Ukraina heategevusorganisatsiooniga PULSE, mille käigus läbis lahingumeditsiini koolituse 8619 sõdurit. On hinnatud, et iga koolituse läbinud sõdur suudab lahingus elupäästvat esmaabi anda kuni kümnele kaasvõitlejale. Seega on tegevuse mõju suur.
Juba laekunud annetustest oleme soetanud 19 autot, need hooldanud, ümber ehitanud ning vahendame guerilla-kiirabide ehk evakuatsiooniautodena otse pataljonide rindemeedikutele. Sellise autoga toimetatakse rindel haavata saanud sõdurid turvalisemasse paika, kus saab jätkata elupäästva esmaabi andmist. Üldiselt töötavad autod ööpäevaringselt ning suudavad iga päev rindelt ära toimetada paarist haavatust mitmekümneni. Nii nagu igas konkreetses rindelõigus parajasti vaja on.
Sõja tingimustes on auto eluea prognoosimine keeruline. Kui meie annetatud guerilla-kiirabi saab töötada kasvõi pool aastat, enne kui vaenlane selle õhku laseb, on juba väga hästi. Keerulised maastikuolud kulutavad samuti autot. Autode eluea pikendamiseks oleme igale üksusele pakkunud võimalust Slava Ukraini kulul autot kuni 800 euro eest remontida (näiteks parandada amorte või soetada uued maastikukõlbulikud rehvid).
Slava Ukraini varasemalt kogutud annetused on Ukraina sõjaväele abi andmiseks kiiresti kulunud, kuid vajadus üha uute ja uute guerilla-kiirabide järele on väga-väga suur.
Eesti annetamismaastikku iseloomustab emotsionaalsus: akuutne kriis ja südamesse minev lugu kõnetab meid. Võõras pole umbusk annetusi koguvate organisatsioonide vastu ning arvamus, et kilekotitäis otse abivajajatele üle antud kasutatud riideid võiks olla tõhusam abi kui (püsi)annetus abile spetsialiseerunud heategevusorganisatsioonile. Viimasel ajal juhtunud inetud lood ja kahtlustused annetuste väärkasutuse osas justkui kinnitaksid sellist arvamust. Julgen siiski arvata, et need ebameeldivad juhtumid on üksikud tõrvatilgad meepotis.
Küllap ei peaks iga inimene, kes Ukraina sõjaväge aidata tahab, isiklikult oma abiga rindele sõitma. Ukraina sõjaväe abistamisega tegelevad Eestis mitmed organisatsioonid, mis on loonud endale sealse kontaktvõrgustiku ning neil on suurepärased teadmised ja oskused sõjaväe asjakohaseks aitamiseks.
Annetuste hulk on kokku kuivanud meil kõigil. Arvatavasti on siin põhjuseks ülalmainitud lood, keeruline majanduslik olukord ja uued kriisid. Kurb tõdemus on, et oleme ühiskonnana justkui sõjaga Ukrainas harjunud. Erakorralise tegevusvaldkonna tõttu on sõjaväe toetamine midagi sellist, milleks pole võimalik leida projektitoetusi. Seega sõltuvad Ukraina sõjaväe abistajad ainult ja ainult annetustest.
Loodan väga, et Eesti inimesed leiavad endas soovi Ukraina abistajaid jätkuvalt toetada. Ukraina sõjavägi on nii suur ja rinne nii pikk, et sinna sinna kulub ära nii Ukraina enda, rahvusvahelise üldsuse kui ka kodanikualgatuste abi. Ja abi on alati vaja rohkem, kui kõik nimetatud kokku suudavad seda pakkuda. Seda on mulle minu seni lühike, aga intensiivne kogemus Slava Ukrainis väga veenvalt kinnitanud.
Me teame, millised on Venemaa välispoliitilised ambitsioonid. Seega, ükskõik kui klišeelikult see ka ei kõlaks: Ukraina võitleb ka meie eest. Meil on siin Eestis samamoodi vaja Ukraina võitu ja paremat Venemaad. Seetõttu peame tegema omalt poolt kõik võimaliku, et pakkuda Ukraina sõjaväele abi, mida nad küsivad.
Toimetaja: Kaupo Meiel