Anjana ja Arjun kolisid Eestisse eelmisel aastal 7000 kilomeetri kauguselt Indiast. Nende lugu algas Itaalias veedetud mesinädalatest.

"India on väga ülerahvastatud, tõepoolest, väga. Seal on konkurents väga tihe ja käib pidev sagimine. Aga kui me Itaaliasse läksime, oli kõik rahulik, sest elutempo oli aeglane. Parim oli see, et me jalutasime tänaval ja üks naine sõitis meie taga autoga ja ta ootas, kuni me kõnnime ega tuututanud. Seda ei juhtu Indias kunagi," rääkisid Arjun ja Anjana.

Seejärel oli otsus tehtud: tuleb kolida Euroopasse. Eesti jäi sõelale oma tugeva startup-sektoriga. Arjun kandideeris tehnoloogiaettevõttesse, mille kaudu korraldati nii tema kui ka perekonna kolimine. Kõigest paar nädalat pärast töökoha kinnituse saamist olid nad pikaajalise elamisloaga Eestis. Aasta pärast kolimist käib tööl ka Anjana. Nende paariaastane laps Ishani õpib lasteaias eesti keelt. Vanemate jaoks tuleb keel visalt, sest töökohad seda ei nõua ja kohalikud pole võõramaalastega just kõige altimad suhtlejad. Soov kohalikku keelt õppida on aga suur.

"Me väga tahame. Väga-väga. Ma arvan, et lõpuks me saame keele selgeks, sest niimoodi on palju lihtsam ühiskonda sulanduda," kinnitasid nad.

Keelekursustele jõudmine on paari hinnangul pea võimatu. Seda kinnitab ka hiljutine kultuuriministeeriumi uuring. Kui kaheksa aastat tagasi jäid kursuste kohad tühjaks, siis nüüd täituvad need minutitega. Koos sõjapõgenikega on Eestis praegu üle 200 000 inimese, kes keelekoolitust vajaks. Kultuuriministeeriumi hinnangul on kõigi koolitamiseks puudu nii õpetajad kui ka raha. Ka on Eestis hulk sõjapõgenikke, kellel on algteadmised eesti keelest ja kultuurist, kuid kes on ajutist kaitset pikendamas ja nende jaoks riik ühtegi lisakursust enam ei paku.

"Kultuuriministeerium on praegu välja töötamas ettepanekut valitsusele, mil moel me võiks jätkata. Me näeme seda, et kuni B1 tase, mis on kodakondsuse taotlemiseks tarvilik, sinnamaani võiks riik pakkuda tasuta keeleõpet. Aga sealt edasi juba on sihtrühmade prioritiseerimise küsimus. Ehk näiteks, kas me eelistame õpetajaid, meditsiinitöötajaid või on see mingi muu valdkond," rääkis kultuuriministeeriumi asekantsler Eda Silberg.

Paljud välismaalt saabujad asuvad tööle ametikohtadel, mis nõuavad vähemal määral eesti keele oskust, kuid keelenõuet riigilt pole. Nii on tekkinud olukord, kus näiteks toidukullerid või sõiduteenuse pakkujad jäävad klientidega suheldes hätta, kuid teha pole justkui midagi.

"Mingisugune keelenõue võiks seal olla. Kas või näiteks isegi A1 tasemest piisaks sellepärast, et on selliseid kaebusi, millest tuleb välja, et toidukuller on linnas ära eksinud sellepärast, et ta ei tunne ladinatähti," ütles keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk.

Eelmisel aastal toidukullerid ja taksojuhid keelenõudest pääsesid, sest koalitsioonierakonnad kokkuleppele ei jõudnud. Tomusk lisas, et ka praegu ootab keelenõue poliitilist otsust.

Eesti rahvastik üha vananeb ja järgmise viie aasta jooksul on ka tööturult väljumas umbes 13 000 inimest. Seepärast soovib majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tõsta kvooti, mis lubaks Eestisse rohkem välismaalasi.

"Tööjõudu saab juurde mitmel moel. Üks viis on haridus, sealhulgas ka täiendõpe või täiendlisakoolitused. Aga muidugi me peame arvestama ka välistööjõuga, sest ka meie haridussüsteem ei suuda turule tuua nii palju vajaolevat tööjõudu kui meie ettevõtted täna vajavad," ütles majandusministeeriumi asekantsler Sandra Särav.

IT-sektor on üks neist valdkondadest, millel puudub Eestis sisserände piirarv. Ka näiteks tippspetsialiste, kelle palk on vähemalt 1,5-kordne Eesti keskmine, iduettevõtete töötajaid, õppejõude ja õpilasi lubatakse Eestisse piiramatult.

Ülejäänutele kehtib aga sisserände kvoot, mis tänavu oli 1307 inimest. See on ka maksimumsuurus, mida kehtiv välismaalaste seadus võimaldab. Suurem osa ehk ligi 1000 neist jaotub kindlatele töökohtadele: 600 tööstusele, 200 ehitusele ning 100 veondusele ja laondusele. Välismaa ajakirjanikele on ette nähtud 35, spordile kuulub 30 ja kultuurivaldkonnale 19 elamisluba. Viis inimest sai elamisloa ettevõtluseks ja viis välislepingu alusel. Alles jäänud 313 luba läks vabalt jaotamisele.

Tallinna külje all tegutsev tööstusettevõte Inission on tööle palganud välismaalasi Egiptusest, Süüriast, Jeemenist, Iraagist ja Ukrainast. Kuna välismaalaste kvoot on väike ja ettevõtete vahel käib tihe rebimine, kes jõuab esimesena registreerima, on Inission loobunud kvoodi nimel võitlemast. Seepärast palkab ettevõte enamasti neid välismaalasi, kes juba elavad Eestis, kuid on jäänud tööta. Egiptlane Sayed Moaaz kolis Eestisse 15 aastat tagasi ja eesti keel on tal suus. Kuigi Sayedil on majandustaust, töötab ta hoopis tootmiskoordinaatorina. Aastaid tagasi polnud Sayedi hinnangul ümberasumine sugugi nii lihtne kui praegu ja lootus finantsvaldkonnas tööd leida kadus kiirelt.

"15 aastat tagasi välismaalasi oli nii vähe Eestis. Võib-olla, teate ikka, et eestlased on väga kinnised, ei ole väga avatud, ja oli raske välismaalasel sellel ajal sulada Eesti rahvusega kokku. Aga praegu, 15 aastat hiljem, on vastu võetud Eestisse nii palju välismaalasi ja praegu on hästi avatud," rääkis Sayed.

Kõik sisserändajad läbivad Eestis kohanemisprogrammi, mis tutvustab kultuuri ja keelt. Kultuuriministeerium leiab, et programm on ajale jalgu jäänud ja vajab senisest enam personaalset lähenemist. Ka välismaalaste arv Eestis üha kasvab.

"Eestit valitakse järjest rohkem selleks kohaks, kus on hea tööd teha, kus on hea pere üles kasvatada, kus on hea õppida. Aga ka Eesti on järjest rohkem olnud koduks neile, kes on olnud sundrändes. /.../ See, kus see võluvits võib-olla on ja kus see roll meil ühiskonnana on, on tegelikult see, kuidas me kogukondadena, kuidas me ise neid inimesi vastu võtame, millist tuge neile pakume ja kuidas neid kaasame," rääkis Eda Silberg.