Siim Kallas: Kajal oleks parem jätkata Eestis, mitte Brüsselis

Ekspeaminister ja Euroopa Komisjoni endine volinik Siim Kallas ütles ERR-ile antud aastalõpu usutluses, et peaministri positsioon on olulisem kui Euroopa Komisjoni voliniku positsioon. Seega sooviks Siim Kallas, et tema tütar Kaja Kallas jätkaks peaministrina kuni järgmiste valimisteni.
Kui mõtlen ajale 20-30 aastat tagasi, siis oli ühiskonnas selgelt levinud rohkem arusaam, et inimene on ise oma õnne sepp. Praegu seda enam niimoodi ei ole. Miks?
Suhtumine on oluliselt muutunud, see on selge. 30 aastat tagasi oli lihtsalt janunemine saavutada majanduses ja poliitikas suuri asju, tuua Eesti välja nii-öelda mudaaugust ja kuskilt olematusest. Isegi Soome ei tahtnud suurt meiega pistmist teha, aga me tahtsime Euroopasse. See eeldas pingutamist.
Täna on kõik muutunud, käib lakkamatu hädaldamine ja virisemine kogu aeg. Küll on vaja, et riik maksaks elektriarveid, toetaks seda ja teist. Kas need inimesed kujutavad ette kust kohast kogu see raha peaks tulema?
Ma olen nagu palju mõelnud selle peale, miks suhtumine on muutnud. Mulle tundub, et murdepunkt oli aastal 2004, kui Eesti sai Euroopa Liitu ja NATO-sse. Kuni 2004. aastani pidasime ühiselt suurt võitlust, ükskõik mis positsioonil sa parajasti töötasid.
Aga siis lõppes saavutamisehimu ära ja hakkas tasapisi see riigiabi jutt. Lisaks tuli Euroopast miljardeid ja miljardeid eurosid toetusraha ja ka riigiabi filosoofia. Euroopas on ka üha rohkem inimesi, kes arvavad, et liikmeriigid on toetuste ja abi osutamisega liiale läinud.
Nendest asjadest on tekkinud minu arvates ülalpeetava mentaliteet ja see on laienenud tervesse ühiskonda. Toon sellise näite. Karel Tilga sai maailmameistrivõistlustel neljanda koha, väga hea spordireporter küsis seejärel ühe spordifunktsionääri käest, kas millalgi on medalite lootust? Sporditegelane ütles, et riik ja valitsus peavad aitama! Umbes nii, et riik ei aita, sellepärast ei saada ka medaleid.
Ma toon näite ka häirivast virisemisest. Paraku puudutab see "Aktuaalset kaamerat", kus oli uudis, et Eesti lapsed said PISA testides maailmas neljanda koha. Ja millega alustati uudistes? Sellega, et Eesti kukkus kolmandalt kohalt neljandale! (Täpsuse huvides, siis AK-s oli lause: "Kuigi Eesti on endiselt OECD riikide seas kõrgel neljandal kohal, muutusid tulemused nelja aastaga kehvemaks." - toim)
Kui ma oleks õpetaja, siis ma sülitaksin sellise jutu peale. Meil on mentaliteet kogu aeg iseennast madaldada ja öelda, et kõik läheb halvasti, kogu aeg on kõik valesti. See on mingisugune alaväärsuskompleks. Ma küll ei oska kuidagi öelda, kuidas seda peaks ravima.
Mina sain just vastupidi aru sellest uudisest. Neljas koht on hea, kuid paratamatult tuleb edasi pingutada. Minu meelest see võikski meid üldiselt kõikides valdkondades iseloomustada! Näiteks me ei peaks ennast elatustasemelt võrdlema kolmanda maailma riikide või Ungari ja Rumeeniaga. Tulebki olla rahulolematu ja pürgida Saksmaa ja Soome tasemele…
Mina alustasin seda juttu siiski sellega, et on suurepärane saavutus see neljas koht. Ja muidugi tuleb pürgida edasi. Aga pagan, me oleme punnitanud, maailmas on 200 riiki, me oleme neljandad ja justkui on see kehv tulemus. Me oleme sünged ja mornid, et kõik läheb halvasti.
Praegu on kriitika all majandusnäitajad, meil on majanduslangus. Tegelikult, kui võrdleme natuke pikema perioodi, nelja-viie aastaga, siis on sisemajanduse kogutoodang nominaalis ühe inimese kohta kasvanud üle 30 protsendi.
Põhimõtteliselt ei peaks kogu aeg undama, et kõik on kehvasti ja kõik on valesti. See kurnab ära.

Majandusest rääkides, kas teid ei tee murelikuks trend, et Euroopas laiemalt tahetakse üles ehitada toetustel põhinevad plaanimajandust? Eestis saavad ka lihtsamini hakkama need ettevõtjad, kes tunnevad end koduselt ühendministeeriumi hoone kabinettides!
Mind ei pea selles veenma, ma kindlasti olen murelik. Euroopa on ju nihkunud vabast konkurentsist eemale. Euroopa Liit loodigi ju neljale vabadusele 1957. aastal. Asja mõte oligi konkurentsipiirangute mahavõtmine, võtta piirid vahelt ära. Juba Adam Smith kirjutas, et konkurents on progressi alus.
Aga me elame tänapäeval demokraatias, kus väga tugevalt on esindatud ka mõtlemine, et konkurents pole nii oluline. Kui palju te kuulete kogu aeg, et me peame oma ettevõtteid toetama, sest muidu ei saa nad konkurentsitingimustes hakkama? Aga tegelikult see, keda konkurentsi ülesaamiseks aidatakse, jääb rongist lõpuks maha. See on elementaarne. Aga me vestleme nüüd teemal, mis väga paljudele inimestele ei meeldi.
Kas sellise mõtteviisi levik on hägustanud Reformierakonna sihiseadmist?
Kindlasti leiab praeguse Reformierakonna juurest asju, mis on hoopis teistmoodi, kui oli nii-öelda minu ajal. Meil oli 1995. aasta valimiste järel 19 kohta riigikogus. Toona seati eesmärgiks, et peame laiendama oma toetust, kuidas rohkem muutuda rahvaparteiks. Ja see tähendas paratamatult teises valijasegmendis toetuse otsimist.
Viimastel valimistel saimegi 37 kohta, sellist tulemust muide ei tule enam kunagi ühelgi parteil. See oli väga erakordne ja paljuski oli see asjade ja ajastuse kokkulangemine.
Tegelikult Reformierakond hakkas ajama valitsuse loomise järel oma iidset põhimõtet, et eelarve tasakaalu tuua. Aga see on ülivalusalt läinud ja me tegelikult ei saanud niisugust kärbet, kui oleks tahtnud.
Levinud on süüdistamine, et Ratase valitsus 2016 laskis tasakaalul paigast minna. Aga ma ütleksin, et need olid hoopis Eesti ettevõtjad. Ma võin neid inimesi, kes kirjutasid, et valitsus on loll ja ei võta laenu. Mina tundsin ennast mingisuguse fossiilina ja kordasin, et vaadake, laenuga juhtub niisugune asi, et tema eest tuleb hakata maksma. Ja täna näeme, millised summad lähevad intressideks.
Reformierakond võiks ju kindlasti olla radikaalsem, soodustada konkurentsi, teha veel erastamisi. Aga paraku ühiskond neid asju ei võta vastu. Kui lihtsalt minna algusaegade ideede peale, siis võib arvestama, et me muutume nišiparteiks.
Mul on ka teistsugune näide. Mart Laar sai 1992 meeletult kriitikat ja sõimu. Ja lõpuks kaotas ka võimu. Aga tema tehtud reformid muutsid Eestit radikaalselt ja hiljem oleme talle tänulikud. Kas küsimus pole ikkagi praegustes erakonna juhtides, kes pole lihtsalt nõus hambad risti läbi selle sõimusaju kärpima?
Kärpimise teemal ei minda teiste poliitiliste jõudude vastu, see on küsimus ikkagi laiemalt ühiskonnas. Praeguse kärpekava kokkupanekul öeldi ju ka, et õpetajate ja päästjate palkasid ei tohi kärpida. Te puudutasite 1992. aastat, aga ma lisaks siia juurde 1999. aasta, kus Laar oli peaminister ja mina olin rahandusminister. Siis tehti tulumaksureform, pensionireform ja negatiivne lisaeelarve miljardi krooni ulatuses.
Täna on vastuseis niisugustele asjadele kolossaalne. 1999 oli veel ühiskonnas meeleolu, et peame punnitama, nüüd toovad kärped kaasa vaid suure pahameele valingu.

Kas sotsiaaldemokraatide kaasamine valitsusse oli mõistlik? Te teadsite väga hästi riigi rahanduse tegelikku seisu. Miks võtta partner, kelle maailmavaade põhimõtteliselt on ümberjagamise poolt ja kärbete vastane?
Sotsiaaldemokraadid on teisipidi ikkagi olnud ka väga head partnerid koalitsioonides. Nad võitlevad oma asjade eest, see on selge. Aga nad ei ole kunagi olnud hullult sõjakad. Ma olen endiselt veendunud, et see on väga hea koalitsioon. Poliitiline võitlus on sellel aastal olnud enneolematu. Ja me oleme hääletustel jäänud ühtseteks. Meid on alati saalis olnud ka öötundidel 58 ligi, samas opositsioon on kohal paari-kolmekümne inimesega.
Te ütlesite, et koalitsioon on olnud erakordselt ühtne. Mulle tundub, et ta on erakordselt ühtne siis, kui teemaks on EKRE. Kas teil on hea meel, et Isamaa on praegu Eesti populaarseim erakond, mitte EKRE?
Täiesti külmaks jätab. Valimisteni on kolm aastat. Kui näeksin praeguses koalitsioonis lõhesid, siis muidugi vaataks toetuste seisu. Aga fakt on ikkagi see, et meil (Reformierakonnal - toim) on täna 38 kohta riigikogus, Isamaal 10 ja EKRE-l 16. Reiting ei loe midagi, ainult rikub tuju ära või vastupidi, teeb tuju heaks. Mind jätab see täitsa külmaks ja ma ei ole sugugi veendunud, et Isamaal õnnestub kolm aastat pidada seda joont ja nad teeksid vapustava tulemuse kolme aasta pärast.
Reformierakonda ei maksa selles mõttes alahinnata. Me teadsime, et me läheme makse tõstma ja meile tuleb väga tugev vastuseis. Vaatame, mis kolme aasta pärast on! Me oleme ikkagi väga tugeva nii sisulise kui ka administratiivse võimekusega.
Kas populaarsuse languse ja inimeste rahuloematuse taga pole ka see, et maksutõusude puhul öeldi, et kõik saavad senist elu jätkata, ainult makse tuleb juurde. Kui oleks esitatud ka konkreetne kärpekava?
Ma ei oska seda kommenteerida, ma ei olnud koalitsioonileppe läbirääkimiste juures. Ma olen alati teistsugusel seisukohal, kui hakatakse rääkima, et kommunikatsioon on kehv. Euroopa Komisjonis räägiti ka probleemi lauale tulles, et kommunikatsioon on kehv. See on mind alati ajanud muigama. Sa ju ei seleta musta valgeks tänasel päeval. Sa pead rääkima asjadest nagu need on.
Mina võin oma praktikast küll öelda, et see ei ole võimalik, et sa niimoodi ideaalselt otsustad ja käitud, et sa üheski asjas ei eksi.

Siit ongi hea küsida peaministri kohta seoses suvel puhkenud idavedude skandaaliga. Kas ajakirjandus on teinud Kaja Kallasele liiga?
Jah, ma olen Kaja isa, mis te arvate, mis ma peaksin vastama? Muidugi on (teinud liiga - toim)!
Aga ajakirjandust kiruma hakata on nagu endale jalga laskmine. Paraku. Aga jõuab kunagi hiljem ka sellest rääkida. Siis on kindlasti jälle põhjust midagi meenutada, kui ma peaksin riigikogust ära minema näiteks. Kui ma kandideerisin, siis ma mõtlesin, et ma tervet perioodi ei planeeri riigikogus olla. Aga praegu istub see mulle väga ja ma ei kavatse kuskile minna.
Ja Kaja kui peaminister on ikka uskumatu nähtus tegelikult. Eriti see, mida ta on välismaal teinud. Hiljutisel ülemkogu mängis just Kaja peamist rolli, et Ukrainaga liitumisläbirääkimised avatakse. Ta on pikalt seda asja ajanud ja teda natukene kardetakse, temaga ei taheta tüli. See on uskumatu. Ta on tugeva jälje juba ajalukku jätnud. Peaministrina ja erakonna esimehena sai ta 31 000 häält, mida naljalt enam keegi ei korda. Aga see oligi asjaolude kokkulangemine, näiteks Ukraina teema, kus ta võttis väga jõulise positsiooni.
Aga kriitika saamine on peaministri töö osa. Võib-olla mind ennast sõimati peaministrina vähem. Aga kuidas sõimati sedasama Mart Laari, eriti esimeses valitsuses. Mul on kõik need laused meeles, millega teda õnnistati. Vähi sai nii et vähe pole, ta loobuski poliitikast. Palju sõimati ka Savisaart.
Kas Eestile on parem, kui Kaja Kallas jätkaks peaministrina või tema kaheldamatult säravat talenti välispoliitikas tuleks pigem rakendada Brüsselis?
No jutte on igasuguseid, aga täna on ta peaminister ja minu arvates on Eestile kõige parem, kui ta peaministrina valimisteni jätkaks. Vaadake, kui me räägime Euroopa Komisjoni volinikest, siis on olemas väike punt suuri ameteid, näiteks komisjoni president ja nii edasi. Ja kuidas ka ei mõtleks ja kui hea see Kaja maine ka ei oleks, aga eestlane sellele kohale? See oleks midagi fantastilist, kuid ärme neid kulujutte kõikidest tähtsatest ametitest tõsiselt võta.
Euroopa Komisjoni liige on väga äge amet, ma olin seal 10 aastat. Aga see ei ole nii tähtis amet kui on peaminister. Peaminister istub seltskonnas, kus otsustatakse asju. NATO ja Euroopa Liidu laua taga on Eesti peaminister üks võrdsete seas, Olaf Scholz ja Emmanuel Macron on ka üks teiste paljude seas. Seal oleme me ikkagi tegijad.
Enne kui see laudkond kokku tuleb on palju igasuguseid läbirääkimisi. Näiteks Kaja pidas enne Ungari peaministri Viktor Orbaniga kõnelusi, aga põhimõtteliselt otsustavad need kaks laudkonda. Ja siis sõltub peaministri isikust, kui kõva häält ta seal teeb. Ta peab seal kõigiga läbi rääkima, leidma liitlasi. Euroopa Komisjoni liikmena tuli ka tihti asju ministrite nõukogudes kooskõlastada ja läbi suruda. Aga ülemkogu on ikka kõrgem tase.
Kõige parem oleks ikkagi, kui ta jätkaks peaministrina. Siin on olnud mõtteid ja spekulatsioone. Aga minu seisukoht on küll, et ta võiks peaministrina jätkata.
Inimlikust seisukohast oleks komisjoni liige lihtsam olla? Te ise olete olnud mõlemal toolil.
Muidugi on lihtsam, see on päevselge.

Toimetaja: Urmet Kook