Eesti tööstuse eksport kukub kivina. Lühidalt öeldes tähendab see, et üks etapp Eesti majanduse loos on nüüd läbi. See oli umbes 30-aastane periood, kui eestlane teenis raha nii, et näiteks sakslane saatis meile enda väljamõeldud uue toote joonised, eestlane tootis tükid valmis ja pani kokku.

Niimoodi eestlasele muidugi eriti palju raha ei jäänud. Läänepoolsete riikide rahvas riisus koore ning nii nad meist mitu korda rikkamad ongi. Sellest oli aga nii palju kasu, et me saime kiiresti oma tööstuse nõukaaegsest raiskamisest välja rebitud. Praeguseks on Eesti tööstus tehnoloogiliselt Euroopa tipptasemel.

Küll aga ootame endiselt, et piiri tagant tuleksid joonised, mille järgi saaksime midagi valmis toota ja et naaber saaks selle kümme korda kallimalt maha müüa. Ei tundu ju kõige mõistlikum olukord? Oleks palju parem ise tooteid nii välja mõelda, toota kui ka lõpuks klientidele maha müüa. Seda sealjuures nii, et kogu protsessis loodavast väärtusest võimalikult palju jääb meile endale.

Kas nüüd või mitte kunagi

Oma toodete poole liikumisest on Eestis pikalt räägitud, aga mis seal salata, lähiriikide tellimuste täitmine on olnud päris mugav eluviis. Niimoodi langesimegi samm-sammult paljukirutud keskmise sissetuleku lõksu. Me ei tee enam kõige odavamat nii-öelda musta tööd. Aga me ei saa ka maailmaturul rikkaks. Oleme tublid sulased.

Seetõttu ongi praegune tööstuse kriis võib-olla Eesti majanduse selle inimpõlve suurim võimalus. Avanenud on võimaluste aken, et päriselt tõsta Eesti Euroopa jõukamate maade sekka. Teha eestlased sama rikkaks kui näiteks rootslased. Soomlastest igatahes rikkamaks.

Eestlased oskavad ehitada masinaid ja seadmeid, millest paremat maailmas ei ole. Samm-sammult oleme ka vaid tootmise juurest kõrgemale roninud. Viimasel ajal on Skandinaavia firmad aina enam tellinud Eestist ka toodete konstrueerimist, väljaarendamist ja disaini. Endalegi märkamatult ületame siin juba nii mõnegi vana Euroopa tööstusriigi taset.

Miks ei maga ameeriklane Eestis valminud voodis?

Nii on tasahilju loksunud kõik vajalikud tükid mängulaual paika, et teha hoopis uuel tasemel käik ja murda Eesti majandusega uude liigasse. Meil on nüüdseks kõik vajalik olemas, et ise nullist luua tarbijale tooteid ning neid lõpuni välja ise turustada. See on suuresti teadvustamata, aga ülivõimas majandusressurss. Otsekui hiiglaslik kullamaardla, mille peal iga päev tammume, saamata aru, et rikkus on tegelikult käeulatuses.

Võtame lühidalt mõned hästi konkreetsed näited. Eestis on olemas täielik puidutööstuse kompetents ja ka mõningane tooraine, et toota kõrgkvaliteedilist mööblit kodudesse ja kontoritesse. Eestlaste disainitud mööbel on näiteks Google'i ja Amazoni kontoris. Aga seda saaks kümneid kordi laiendada. IKEA on eilne päev, nende ärimudeli aluseks on odav tooraine ja odav tööjõud, mis kumbki rohepöörde ajastul ei kesta. Tõusev trend on tooted, mis kestavad inimpõlve. Selliseid oskavad eestlased teha.

Eesti elektrirattad on saanud tähelepanu pigem seoses ettevõtete omandamise ja börsiteadetega. Aga see pole anomaalia, et meil on mitmeid rattatootjaid tekkinud. Meil ongi tugev insenertehniline baas, et nii materjalide, tootmise, lisatehnoloogia kui ka vastupidavuse mõttes uue ajastu keskkonnasäästlikke rattaid turule tuua. Kui läänemaailma suurlinnad lähevad autodelt paljuski ratastele üle – mida nad samm-sammult juba teevad –, siis peaksid miljonid prantslased ja ameeriklased sõitma Eesti ratastega.

Või ka näide igaühe lähedalt. Nutiseadmete järgmine arengusamm on meie kõigi argielu tehnoloogia abil mugavamaks, säästlikumaks ja tervislikumaks muutmine. Aina rohkem juhib automaatika meie tubast temperatuuri, õhku ja valgust, nutikell suudab aina täielikumalt jälgida inimese tervist ning anda soovitusi. Nutiseadmetes on põimitud tarkvara, inseneeria ning lihtsalt praktiline mõtlemine, milles kõiges on eestlased maailma tipus. Kodusid ja tervist võiksid üle maailma aidata juhtida Eestis loodud seadmed.

Eestis on kõik vajalikud teadmised ning oskused selliste ja teiste sarnaste võimaluste ärakasutamiseks olemas. Eesti uue põlvkonna inseneride tasemest annab aimu näiteks see, et sportlikes erialaoskuste mõõduvõttudes löövad Eesti inseneeriatudengid juba aastaid järjepidevalt eakaaslasi enamikust teistest riikidest ja ülikoolidest. Sealjuures on konkurentide käsutuses meie poistest ja tüdrukutest kümneid kordi suuremad ressursid.

Seega on Eesti noored insenerid tõestatult maailma tipus. Seda kinnitab ka see, et nagu IT-spetsialistide, nii ka inseneride palgad on Eestis maailmatasemel, kaks-kolm korda üle riigi keskmise.

Vaja on raha, kunsti ja nahaalset müüki

Mida on konkreetselt vaja, et kriisi ära kasutada ja Eesti tublist sulasest ise tooteid arendavaks peremeheks tõsta? Muidugi on vaja kapitali. Siit üleskutse kõigile, kes nuputavad, kus näiteks IT-, finants- või kinnisvarasektorist teenitud miljonite eurodega edasi tegutseda. Leia ambitsioonikas Eesti tööstusettevõte ning tee neile võit-võit pakkumine.

Teiseks on vaja julgust olla loominguline. Kiituse kõrval tuleb ka kriitiliselt peeglisse vaadata: Eesti insenerikultuur on siiamaani väga tehniline ja n-ö kõvade teadmiste keskne. Seda ei tohi kaotada. Aga lisaks on vaja innustada noortes insenerides loovust ja julgust leiutada-katsetada. On astutud esimesi samme, et kokku põimida Tallinna Tehnikaülikooli ja kunstiakadeemia õppekavasid. Selliseid ettevõtmisi peaks aga mitu korda rohkem olema. Leidlikkuse ja kujutlusvõime arendamine peaks olema iga tulevase inseneri hariduse osa.

Ning kolmanda ja võib-olla kõige tähtsamana tuleb nentida, et vaja on häbitult müüa. On loomulik, et eestlane on tüüpiline põhjamaalane, pigem nokitseja kui naerataja. Aga kui rootslased on õppinud oma tooteid enesekindlalt üle maailma müüma, saame seda teha ka meie.

Lisaks inseneride põuale on Eestis ka tööstuse müügiinimeste põud. Sellest ülesaamiseks võiksid teha koostööd tehnika- ja ärikõrgkoolid. On vaja inimesi, kes saavad aru tööstuse sõnavarast ning loogikast, aga on piltlikult öeldes valmis, kui uksest sisse ei lasta ja aken on kinni, lendama drooniga katusele ja pugema müügi ärategemiseks kliendi korstnast sisse, sest Eesti tööstuse toodang on lihtsalt nii hea, et võimalus seda osta on sisuliselt jõulukink.

Selliseid inseneride hädavajalikke kolleege peaks igal aastal Eesti tööturule tulema vähemalt sada. Siin peitub võimalus inseneridega võrdväärset kahe- ja enamakordset keskmist palka teenida ka humanitaarkalduvustega noortel.

Tegutsema peaksid kõik ja kohe

Loomulikult, kes esimesena jaole saab, selle saak on kõige rammusam. Miski ei takista kohe praegu ettevõtjal otsustada, millise seni tellimuse peale toodetud seadme valdkonnas saaks turule tuua oma toote, ning minna ja julgelt küsida selle plaani jaoks investoritelt või pankadelt raha.

Miski ei takista ka tooteideega inseneril või disaineril koputada julgelt ettevõtte juhi uksele ja ütelda, et teeme selle idee teoks. Iga seni võib-olla võõrkapitali teenistuses olnud müügihunt saab minna ja öelda Eesti ettevõttele, et ma viin su toote mulle tuntud turule ja jagame kasumit.

Muidugi saab iga poliitik ja ametnik, kellele Eesti majandus ja inimeste sissetulek korda läheb, leida viisi, kuidas millegi algatamise, toetamise või ka mittesegamisega Eestit tootearendajate ja globaalsete müüjate maaks nügida. IT-s me seda juba oleme. Teeme nüüd tööstuses sama.