Mida peaksime teadma William Lai või Lai Ching-te kohta? Millised on tema vaated geopoliitikale ja geopoliitiliselt tundlikule küsimusele, milleks on Taiwani suveräänsus?

Lai on karjääripoliitikust endine arst, kes on olnud tegev nii kohalikes omavalitsustes, valitsuses kui ka parlamendis. Ta oli peaminister 2017–2018 ja seejärel asepresident. Nii et ta on selleks positsiooniks hästi ettevalmistatud.

Ma arvan, et tema CV-st olulisem on tõsiasi, et ta kirjeldab end kui pragmaatilist töötajat Taiwani iseseisvuse nimel. Ja seetõttu pooldab ta Taiwani poliitilise staatuse praeguse status quo säilitamist, väites, et see on juba sõltumatu Hiinast. Ja loomulikult panustab suhete tugevdamisele peamiselt USA ja teiste liberaalsete demokraatiatega.

Kuidas Peking Lai presidendiks valimisse suhtub? Kui valite Lai, valite sõja, oli üks tsitaate, mida kampaania ajal Hiinast kuulsime. Milliseid reaktsioone võime nüüd oodata?

Peking on iseloomustanud Laid kui ohtlikku separatisti ja sedatüüpi retoorika kampaania ajal, millele te viitasite, on vahepeal mõnevõrra nõrgenenud. Oleme olnud tunnistajaks teatud leplikule toonimuutusele.

Ja ma arvan, et Peking ei ole ilmselt liiga häiritud asjaolust, et isegi kui Lai jätkab praeguste valitsejate iseseisvuspoliitikat, kaotas DPP, Demokraatlik-Progressiivne partei parlamendis enamuse ja peab vähemusvalitsusena koostööd tegema Kuomintagi opositsioonilise parteiga, mis on traditsiooniliselt pooldanud palju tihedamaid suhteid Hiinaga, jäädes Taiwani autonoomia küsimuses pisut häguseks.

Nii et teatud mõttes võib näha praeguse olukorra järjepidevust, mis on veidi kaldu selle positsiooni poole, mida Hiina Rahvavabariik ehk Peking ja kommunistlik partei võiksid pooldada.

Kas näete kummaltki poolt – nii Pekingist kui Taiwanist – mingit poliitikanihet, mis võiks seda väga habrast geopoliitilist tasakaalu kõigutada?

See on tõepoolest habras geopoliitiline tasakaal. Taiwani väin on väga kitsas ja seda läbib palju rahvusvahelisi laevateid. Muidugi, mistahes suur vastasseis Hiina ja Taiwani vahel võib Ameerika Ühendriigid kaasa tõmmata ja potentsiaalselt viia supervõimude sõjani. Loomulikult pole ühelgi asjaosalisel huvi
selles suunas liikuda.

Ja ma arvan, et see seletab leplikku tooni, mida olete näinud mitte ainult Pekingist, vaid ka Lai sõnavõttudes, kes peab mõistagi tegelema parlamendis tugevnenud opositsiooniga, ega saa seetõttu automaatselt läbi suruda sedatüüpi poliitikat, mida ta instinktiivselt võiks pooldada.

Kuidas teie arvates võib Taiwani poliitiline staatus koos uue presidendiga mõjutada USA rolli selles piirkonnas? USA-s on tulemas valimised, kuid USA on Taiwani autonoomia garant ja selle peamine relvade tarnija. Millised ootused on uuel valitsusel USA suhtes ja kui huvitatud on USA panustamisest?

Uus valitsus jätkab mitmekesistamise poliitikat. On oluline teada, et Taiwani ja Mandri-Hiina vahelised kaubandussuhted on väga sügavad ja ulatuslikud ning kujutavad seetõttu olulist vastutust ja haavatavust Taiwani valitsuse jaoks, kes püüab üha enam oma suhteid mitmekesistada.

Muidugi USA, mis on tema peamine julgeolekugarant, on alati säilitanud mitteametlike suhete mõõdet Taiwaniga. Ka täna saadetud delegatsioon koosneb endistest USA kõrgetest ametnikest. Selline toetus suureneb.

Ma ei näe suurt muutust Pekingi poliitikas, mis seisneb Taiwanis temperatuuri kruttimises läbi torgete õhuruumis ja Taiwani lahes ja avamerel. Selline temperatuuri järkjärguline üles kruvimine võib muidugi teatud hetkel õnnetusena üle keeda. Selliste juhtumite haldamine on üha olulisem.

Seetõttu on see (USA presidendi) Joe Bideni administratsioonile ja tema järglasele, ükskõik kas see on uuesti Biden või Donald Trump, strateegiliselt üha olulisem, et vältida supervõimude sõda, mis oleks kulukas mõlemale poolele.

Vaadates arenguid, kas näete lähiajal regioonis tärkamas geopoliitilist katastroofi või supervõimude sõda?

See on üks kuumemaid kohti maailmas ja oht, et õnnetused lähevad üle käte, on üha ilmsem. Seetõttu tuleb olukorda hallata ettevaatlikult. Kui Trumpi administratsioon selle olukorra tundlikkusega ei arvesta ja ignoreerib Pekingi retoorikat ja proaktiivset kaitsetaktikat, mida Hiina armee regioonis laiemalt näitab, siis on oht, et leek läheb lõõmama. Millal see juhtub, ei tea keegi.

Asjad võivad ka Hiinas muutuda. Süveneva majanduslangusega võib kasvada
surve Pekingi kommunistlikule parteile justkui midagi teha. Ja sel juhul kiputakse poliitikas välgutama identiteedikaarti, et koduseid ühise vaenlase vastu koondada. Prognoositakse, et keskpikas perspektiivis konfliktioht üksnes teravneb.