"Pealtnägija" esitleb: automaksumaksjate edetabel
Praegu teist lugemist ootav automaksu eelnõu on üks tulisemaid vaidlusteemasid. Selle ühed suuremad kriitikud on autokollektsionäärid, kellest mõne kogus on mitusada masinat, mille pealt tuleks hakata maksma isegi kuni 100 000 eurot aastas. "Pealtnägija" võttis appi eksperdid ja koostas mitteametliku edetabeli, kellest saaks eelduslikult suurimad automaksumaksjad Eestis.
Rahandusminister Mart Võrklaev ja Tartu ettevõtja Tarmo Uffert on rangelt võttes mõlemad autokollektsionäärid, kuid täiesti spektri eri otsetes. Autoärimees Ufferti kaheksa aastat tagasi 100 000 euroga ostetud iluduse maks tuleb nüüd 2000 eurot aastas ja Eesti teedel on sellega sõidetud kokku vaid 350 kilomeetrit.
"See on aastast 2002 Lamborghini Murcielago. See on väga haruldane auto ajalooliselt, et ta on manuaalkäigukastiga ja 2001 üldse hakati teda tootma. Euroopa turul hakati müüma teda 2002," rääkis Uffert, kelle sõnul pole taolised autod mõeldud sõitmiseks või mahamüümiseks, vaid selleks, et näidata inimestele, milliseid autosid on kunagi tehtud ja kuidas on arenenud autotööstus.
Võrklaeva ja Uffertit võib ühendada huvi vanasõidukite vastu, aga lahutab suhtumine automaksu, mille suurim eestkõneleja on reformierakondlasest rahandusminister ja juhtivmenetleja riigikogus sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski.
Võrklaev kinnitab järjekindlalt, et automaksuga tahab valitsus täita kliimaeesmärke ja vähem tähtsam ei ole ka riigieelarve olukord, mis eeskätt rahandusministrile muret teeb. "Meil on vaja riigieelarvesse täiendavaid vahendeid ja seda selleks, et rahastada siis olulisi tegevuse riigis, et kindlasti näiteks teedeehitus, mis on alarahastatud ühistransport," ütles minister.
"See mootorsõidukimaks keskkonna vaatevinklist nagu seda eesmärki ei täida täna, see on nagu omandimaks: kui sa omad, siis maksad. See on juba põhimõtteliselt vale lähenemine," leiab autokollektsionäär Üllar Suvemaa.
Eesti Vanatehnika Klubide Liidu juht Tõnu Piibur täiendab, et kui maks oleks kasutuspõhine, siis see oleks võib-olla keskkonna hüvanguks. "Aga kui see on omandipõhine, siis see on veidi sellise kommunistliku taustaga, et võtame nendelt, kellel on."

Praegu riigikogus menetletav eelnõu sätestab lihtsalt öeldes, et kõigi sõiduautode pealt tuleks tasuda Eestisse registreerimisel ühekordne lõiv ja tasuda iga-aastast maksu sõltuvalt vanusest ning mootori võimsusest. Mis aga autokollektsionäärid, nagu Üllar Suvemaa, Tõnu Piiburi ja Tarmo Ufferti tigedaks teeb, on see, et suurkollektsionääridele ja eramuuseumidele ei ole erandit.
Näiteks Suvemaa Laitse Rallypargis on teiste uunikumide kõrval üle saja-aastane, maailma esimene seeriatootmise auto Ford-T, millega keegi tegelikult ei liikle, kuid millelt tuleks hakata tasuma aasta 924 eurot maksu.
"Kas otsustajad ei saa aru või nad ei taha aru saada või näitavad, et nad ei saa aru, et mida nad teevad? Ega nad seal ju rumalad ei ole, aga ülbed ja nahaalsed on küll," sõnas Suvemaa.
Eelnõu näeb põhimõtteliselt ette, et 20-aastase ja vanema sõiduki – nagu Võrklaeva 70-ndate algusest pärit GAZ – puhul maksaks eraisik aastas vaid 50 eurot, sõltumata võimsusest. Juriidilistele isikutele sellist erandit pole. Paraku on paljud kollektsionäärid vormistanud hulga autosid just firmade või MTÜ-de nimele. Võrklaeva ja Ossinovski sõnul ongi eelnõu loogika, et kui vanad masinad on firma nimel, siis eelduslikult aetakse nendega mingit äri.
"Ma ei pea päris õigeks seda, et memm maal maksab 50 eurot ja minul, kellel on hobiauto või kellelgi teisel Lamborghini, seda ei maksa. Ma arvan, et see on selline võrdsuse küsimus," põhjendas Võrklaev.
Kõnealune automaks ei puuduta veokeid ja busse ning kohtleb leebemalt uusi säästlikke autosid. Kuigi ka näiteks autorendifirrma Bolt hakkab oma tuhande masinaga autopargi pealt maksma hinnanguliselt 100 000-eurost maksu, siis ühtedeks suuremateks automaksukohuslasteks saavad Eestis autokollektsionäärid, kelle masinad küll seisavad, aga on juriidilise isiku nimel.
Näiteks Turbas asuvas mootorispordi muuseumis on 250 eksponaati, aga enamik neist on võidusõiduautod ja pole üldse tänavasõidumasinad. Lisaks on suur osa eraisiku nimel ning pääsevad seega 50 euroga aastas.
Suurimate maksjate edetabel
"Pealtnägija" pani asjatundjate abil kokku edetabeli, kes kollektsionääridest oleks suurimad automaksu maksjad.
Mitteametliku pingerea 8. kohale asetub juba tuttav Tarmo Uffert. Tema kogus on 73 masinat, millest kaks kolmandikku on eraisiku nimel või pole üldse registris, aga 22 sõidukit on siiski tema ettevõtte hingekirjas ja see tähendab arvestuslikult iga-aastast maksu kokku 17 000 eurot.
"Mille pärast peab maksma nende autode eest maksu, mis ei ole üldse liikluses? Nad seisavad nii-öelda laos näitamiseks inimestele ja ma pean selle eest, et ma näitan inimestele tasuta neid autosid, veel maksu ka maksma," ei mõista Uffert.
Varsti 20 aastat autosid kogunud Uffert unistab muuseumi avamisest, aga lubab praegugi temaga ühendust võtvatel huvilistel masinaid uudistama tulla.
7. kohal on Pärnumaal Halingal asuv automuuseum, mida juhib endine autoärimees Peeter Kalli. Tema firma nimel on 28 autot, mis tähendab talle 23 000 eurot maksu aastas.
Muuseum on kevadest sügiseni huvilistele avatud. Muuseumi eksponaadid on vähemalt 50 aastat vanad ja teedel Kalli nendega ringi ei sõida, kui välja arvata mõned väljanäitusele. Kõige enam on kogus nõukogude autotööstuse toodangut.

Halinga muuseumist napilt suuremat automaksu hakkab maksma Järva-Jaani vanatehnika varjupaik, kes peaks aastas tasuma 24 000 eurot. Kohaliku tuletõrje seltsi peetavas muuseumis on kokku 591 ühikut erinevat tehnikat ja fookus pigem päästesõidukitel, aga kogusse kuulub ka 34 MTÜ nimel registris olevat sõiduautot, mis lähevad praeguse väljavaate kohaselt maksu alla.
Pingerea viiendalt kohalt leiame toidukaupluste keti omaniku Oleg Grossi. Tema neljas saalis laiuvas kollektsioonis Rakvere külje all on kokku ligemale sada nelja- ja kaherattalist, millest Grossiga seotud MTÜ nimele on registreeritud 56 autot ja nende eest peab arvestuslikult välja käima 41 000 eurot aastas.
Automaksu maksjate mitteametliku edetabeli kohal number neli on Laitse Rallypark, mille avalikus ekspositsioonis on sadakond erinevat sõidukit, millest 89 autot on ettevõtte nimel.
Üllar Suvemaa hakkas kodukandi heinamaale 18 aastat tagasi rajama rallikrossirada, kuid ei saanud enda sõnul pidama. Nüüd asub üle 10 miljoni maksnud kompleksi juures ka soliidne automuuseum, mille fookus on motoajalugu sisepõlemismootori kasutuselevõtust alates. Seal on koopia nii maailma esimesest motokaarikust, esimesest elektriautost kui ka ehtne tööstusliku autotootmise ikoon Ford T.
Selle Ford T arvestuslik maks oleks praegu kavandatavate valemite järgi 924 eurot ning ainuüksi Suvemaa firma nimel oleva autopargi maksukoormus kokku 70 000 eurot aastas, sinna otsa veel eraisiku nimel autod.
"Pealtnägija" pingerea pronksikohale platseerub Mave Varahaldus OÜ, mis haldab 2016. aastal avariis hukkunud ehitus- ja kinnisvaraettevõtja Mati Heinsarest maha jäänud uunikume, mille seas rohkelt nõukogude nostalgiat, aga ka Mercedeseid. Suurettevõtja pärijate kontrollitava firma nimel on 96 autot, mis tähendab maksuna eeldatavasti 77 000-eurost täiendavat väljaminekut aastas.
Auväärsel teisel kohal maandub Mercedeseid maale toov Silberauto ja selle omanik Väino Kaldoja. Suurettevõtja Rakveres hoitavas kollektsioonis on 91 erinevat Mercedest ning - nagu ta ise ütleb - nostalgiaautot, mille eest tuleb hakata maksu tasuma 82 000 eurot aastas. Tegemist on erakollektsiooniga ja kuigi uksed iga päev lahti pole, siis kokkuleppel lastakse inimesi ka neid masinaid uudistama.
Mitteametliku pingerea esimesele kohale platseerub Tartus asuv ja ärimees Neinar Selile kuuluv autokollektsioon, kus on üle 200 sõiduki, kusjuures kõik masinad on sõidukõlbulikud.

Autokollektsionäär ise jäi tagasihoidlikuks ja ei soovinud kaamera ees automaksust rääkida, aga arusaadavalt on plaanitaval maksul selge mõju ka temale.
Täpsemalt on suurettevõtja firma nimel 138 autot ja seega tuleb automaks 100 000 eurot aastas, mis on teadaolevalt kollektsionääride seas kõrgeim.
Lisaks Tartu autokuninga enda kasutuses olnud ulatuslikule autopargile kuuluvad kogusse uhked limusiinid, millest ühes istunud näiteks Rootsi kuninganna Silvia. Samuti rariteetne väikebuss, mida maailmas vaid 20, uhked Tšaikad, 1958. aasta Rolls-Royce ja näiteks kunagine ETV ülekandebuss. Suurima osa Seli kogust moodustavad nõukogudeaegsed nii-öelda igapäevaautod.
Tartu Kammivabriku tsehhis asuv väljapanek ei ole klassikalises mõttes muuseum, kuhu igaüks saab tänavalt sisse jalutada, aga Tartu aukodaniku kollektsiooni juurde korraldatakse siiski aeg-ajalt ekskursioone.
Ühelt poolt võib öelda, et Eestis on registris umbes miljon autot, millest liikluses osaleb suurusjärgus 650 000 sõidukit. Ajaloolisi muuseumiautosid on nende seas hinnanguliselt mõned tuhanded, mis on justkui väike hulk. Teisalt rõhutavad nimekirja liikmed, et tegu ei ole tarbeautode või luksusega, vaid ajaloo talletamise ning kultuuriga, millele nad ise kõvasti peale maksavad.
Rahandusminister Mart Võrklaev pakub kriitilistele kollektsionääridele kaks väljapääsu: esiteks, vormistada autod ümber eraisikute nimele, mis tähendab palju soodsamat maksu nagu tema enda GAZ-i puhul, ja teiseks luuakse tema sõnul muuseumipidajatele kultuuritoetus.
Autokollektsionäärid aga ei usu poliitikute lubadusi ning nimetavad kavandatavat toetusskeemi asjatu bürokraatia loomiseks.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi