Järgnev jutt ei ole tõestisündinud lugu. See on nägemus. See on võimalik tulemus aastaks 2030 või ka 2040, mil meie lapsed on sirgunud ja seisavad Eesti riigi tüüri juures. Nad peavad seisma silmitsi oma vanemate poolt tehtud otsustega. Ja ma ennustan, et uhkust pole meil tehtu pärast põhjust tunda, kui asjad metsanduse valdkonnas nii edasi lähevad, nagu paistab minevat.

Järgneva loo tegelased on välja mõeldud ning täidavad tinglikke rolle. Ka soorolle, kuigi naised on üldjuhul alalhoidlikumad nii perekonnas kui ka ühiskonnas.

Mõistujutt

Kümmekond aastat Brüsselis töötanud Kristiina pere on 2030. aasta lõpuks kodus tagasi. Tallinnas on teda ootamas maja ning tulevikku silmas pidades on ostetud paar korterit ka lastele.

Nüüd on Kristiinal taas aega ka oma väikeses Kesk-Eesti alevis asuva majaköksi jaoks, kust kunagi sai maailma rännatud. "Siia tulen ma tagasi," mõtles ta juba minnes. "Kõpitsemist küll on, aga igal juhul on lapsepõlvekodu kindel koht, kus kord elada kui pensioniaeg käes".

Eluline näidegi on Kristiinal oma kogemusest võtta, kui elektri- ja soojahind koroonapandeemia ajal taevasse kerkisid ning Tallinna linna elamiste eest maksmine pere rahakotile korraliku põntsu pani. "Tule aga koju," ütles isa juba tookord naljatades. "Meil sii mitme aasta kuivad kasepuud riitas ja vändaga kaev kaa veel aia nurkas. Kardul, kanad ja puha..." Lisaks oli isa nii tark olnud, et oma metsatükk jäi tal vaatamata iganädalastele tüütutele telefonikõnedele müümata.

Kristiina arvutab, et oma metsas jalutamas ja marjul-seenil oli ta viimati vist rohkem kui kümme aastat tagasi. Vaja see metsaskäik ka nüüd taas kodupinnal olles ette võtta. Vananaistesuve kena ilm on ka kõva meelitaja.

Nii teebki Kristiina plaane. Plaane lapsepõlvekodu pensionipõlveks korda teha ja oma mets lastelaste heaks korrastada.

Rääkides metsast. Kristiina on väga rahul oma töö tulemustega Brüsselis, sest üks tema ülesanne oli Euroopa Liidu menetletud LULUCF-i tingimustega nõustuda. Prantslastega ei tohtinud ju tülli minna.

Muidugi mitte isiklikult, vaid Eesti riigi nimel. Ikka selle nimel, et Eesti ametnike sõnakuulelikkus au sees püsiks. Eesti inimesed on ju ikka "paavstimad kui paavst ise" ja vaatamata sellele, et europarlament 2024. aasta kevadel taastamismäärust vastu ei võtnud ning uus koosseis selle hoopis päevakorrast maha võttis, otsustas toonane valitsus Eesti ametnike poolt juba pikka aega ette valmistatud plaanid ellu viia. Seega läks kõik nii, nagu tagatubades plaanitud oli.

Ei läinud kaua aega, kui Kristiina moodsa elektriautoga oma isiklikku metsa üle vaatama läks. Ta mäletas hästi selle pisut üle seitsme hektari suuruse maatüki asukohta, milleni viis suurelt maanteelt ühe kollase maja vastast paari kilomeetri pikkune sirge metsatee. Sealt natuke maad üle oja silla teiselt sihilt mõnisada meetrit paremale, mööda kraaviperve oligi piir.

Mingi aeg tagasi oli suur osa sellest metsamassiivist kaitse alla võetud, kuid Kristiina oli õnnelik, et toona nende pere metsatükk sellest kaitsest välja jäi. Nii sai isa oma eluajal veel hektari jagu metsa naabrimehe abil maha müüa. Väike raha kulus pensionärile marjaks ära. Katus tehti korda ja koos emaga käidi selle eest Kanaari saartelgi kord elus puhkamas. Fordi ei ostetud.

Mälestustes figureerinud kollane maja oli täitsa olemas, ehkki selle värv oli pigem juba halliks muutunud. Suhteliselt madala oru põhjas oleva ojani oli oodatava tee asemel hoopis sadakond meetrit lai teega risti kulgev veeväli.

"Mida paganat," kurjustas mõttes Kristiina. "Kus küll on RMK silmad, et sellist asja ei märgata ja korda ei tehta?" Ta märkas, et mõned kuusedki olid surnud. Kuigi RMK nimi oli muudetud ja endisest Riigimetsa Majandamise Keskusest oli saanud Elurikkuse ja Püsimetsanduse MTÜ, siis ometi tõusis temas veel praegugi säilinud mingi jõuetu sisemine viha selle asutuse vastu.

Kristiina ei teadnud, et kaitsealadel enam ammu kraavide puhastustöid ja rekonstrueerimist ei tehta ning ka kopratamme ei lõhuta. Sellest see vesi seal teel.

Auto sinna läbitava tee veerde jäigi. Õnneks olid pagasnikus ka säärikud ning need jalga tõmmanud läks ta üle vee. Peaaegu oleks vesi üle kummiku serva tulnud.

Vahemärkus
Praegu veel vana nimega RMK hallatavatel aladel ja registris olevatel kuivendussüsteemidel on registreeritud Eesti looduse infosüsteemi andmetel järgmised kaitseväärtused: hoiuala 5685 ha; kavandatav kaitseala 62 503 ha; kohalik kaitsealune objekt 1427 ha; looduskaitseala 52 321 ha; maastikukaitseala 5569 ha; rahvuspark 10 347 ha; püsielupaik 38 060 ha. Kokku siis 175 911 ha.
Kuna osa aladest kattuvad, siis RMK ekspertarvamuse kohaselt on neid alasid, mis on kuivendussüsteemide majandamisest väljas, ligikaudu 136 000 ha. Kaitsealadel on ühtlasi ka kopratammide lõhkumine peatatud. Kuivendussüsteemide mõju ei piirne üksnes kaitsealadega. Nende mõju on tunda ka naaberaladel, nii et eelnevale arvule võime rahus juurde lisada isegi kümneid tuhandeid hektareid.

Tuttav kraaviperv, mis Kristiina enda maad ääristas, oli leitud. Ometi oli sellest kraavist võimatu üle saada, sest see oli ääreni vett täis. Ta mäletas, et lapsepõlves vanematega seenil käies oli siin kraavides alati vett, aga see polnud probleem. Segaduses Kristiina liikus veel mõned sajad meetrid oma maa piiridest edasi lootuses kuivemat kohta leida, ent asi läks aina hullemaks.

Ta keeras tagasi ning liikus siis mööda metsateed edasi. Üks ümberkukkunud puu aitas tal vett täis teekraavi ületada, et pääseda naaberkinnistule, mis oli kunagi Eesti ajal soine heinamaa. Pärast sõda seal enam heina ei tehtud ja nii ta metsa kasvas, kuuseseguseks kaasikuks. Aga seal oli Kristiina meelest puudega üks väga kummaline värk. Kasvavate puude juured olid kõikjal maapinnal. Millegipärast oli palju kuuski ümber kukkunud, puud koristamata ja seetõttu lagedamates kohtades oli korralik paakspuu räga. See oli üks päris raske retk.

Vahemärkus

See ongi kõdusoo mets, kus kuivenduse mõjul turvas on vajunud ning puude juured maapeale jäänud. Kui vesi tuli kraavide sulgemise tõttu tagasi, siis muutus ka mets hõredamaks, sest märja pinnase tõttu oli palju kuuski ümber kukkunud.

Neis metsades on aastakümnetega juba välja kujunenud ökosüsteem nagu igas metsas. Taastamine "taastamise pärast" ei too tagasi seda turbakihti, mis süsihappegaasina taevasse lennanud ning taas puudesse kogunenud. Nüüd küll süsiniku emissioon tõenäoliselt väheneb, kuid seal tekib ja hakkab aastakümnete jooksul vee toimel erituma hoopiski metaan (CH4), mille kliimat soojendav potentsiaal on 28 korda võimsam kui süsihappegaasil. Ka puude kasv aeglustub ja ei seo enam sedagi kogust, mis enne uputamisi.

Keskkonnaametisse on saadetud kinnitamiseks LIFE-IP projekti "Loodusrikas Eesti" käigus koostatud "Märgade metsaelupaikade (*9080, *91D0, *91E0, *91F0 ning kõdusoometsad) tegevuskava. Vaatamata sellele, et antud töös on märgitud, et "ökosüsteemi taastamine on suuremahuline ja pikaajaline eksperiment, mille täpne kulg pole prognoositav" (lk 32) ning "kliimamuutuste mõju teadmata" (lk 44), plaanitakse 2030. aastaks ellu viia taastamismeetmeid 13 000 hektaril ning kulutada 2030. aasta lõpuks kokku 23,3 miljonit eurot (lk 61). Toiduahel missugune, ja eks siia olegi koer maetud.

Euroopa komisjoni poolt rahastatud projekti LIFE-IP (2 103 883 eurot) vastutav täitja on Asko Lõhmus ning lisaks temale on veel neli põhitäitjat, nende hulgas kliimaministri nõunik Aveliina Helm.

Kohane on ära märkida ka 2023. aastal Delfile öeldu: "Kuivendame jätkuvalt hoogsalt metsasid ja põllumaid, justkui meil oleks liiga märg nagu Tammsaare ajal. Kuid tingimused on olulisel määral muutunud, juba aastaid aurab Eesti rohkem, kui juurde sajab," selgitas Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm". Ometi näitavad keskkonnaagentuuri pikaajalised andmed vastupidist: aurumata jääb üle 40 protsenti sademetest ja aurumata jääv sademete hulk hoopiski aasta-aastalt suureneb.

Lõpuks ometi jõudis Kristiina oma metsa. See asus kõrgemal põndakul ja kunagi oli üks tema esiisadest selle maa mõisnikult välja ostnud. Sada aastat tagasi hariti siin isegi põldu, kuigi 1940. aastal see heinamaana maha jäi.

Isa raiutud kaasiku asemele oli juba tihe noor mets kasvanud, kus seeni veel polnud. Kuusikust, mille kohta isa aastaid tagasi suure uhkusega kui oma palgimetsast oli rääkinud, olid ellu jäänud vaid üksikud jämedad puud. Naaberkinnistul hukkunud kuuskedelt levinud ürask oli ka siin teinud oma töö. Endine palgimets oli pikali maas ja nende kohal tihe sarapuuvõsa.

Oma metsast leidis ta vaid mõne seene, mida arvas söödava olevat. Ei puravikke ega kuuseriisikaid, mida ta otsima läks. Tagasiteel naaberkinnistut läbides komistas Kristiina puujuurele ja seegi pisku, mis korjatud, lendas korvist välja.

"Mida kuradit siin küll on korda saadetud? Mille nimel ja kelle jaoks?" mõtles Kristiina nördinult, adumata, et ta ise oli aastaid "maailma päästmise" nimel selle sama asja nii iseendale kui ka tulevastele põlvedele "aidanud" ära korraldada.