Viimasel ajal on üha rohkem kõlama jäänud mõte, et loodust on vaja taastada. Taastamisökoloogia koolkond räägib, et loodus on vaja taastada selliseks, nagu see oli aastakümneid või aastasadu tagasi. Õigem on see, et kui jätame looduse rahule, siis see taastab end ise, ilma meie sekkumiseta. Idee tundub esmapilgul mõistlik ja isegi lohutav: anname loodusele ruumi ja aeg parandab haavad. Aga kas see on tegelikult nii lihtne?

Kui puhtalt looduslikud protsessid on kõige paremad, siis miks on inimesed viimase paari tuhande aasta jooksul üldse vaeva näinud süsteemide loomisega, mille eesmärk on toota taimseid ja loomseid saadusi? Miks on põllumehed ja nende abilised paljude põlvkondade jooksul katsetanud ja töötanud välja meetodid, et toota toitu, kiudu ning energiat, mida me kõik igapäevaselt vajame?

Põllumajandus pole tekkinud iseenesest. See on inimkonna väga pika ja sageli valuliku õppetunni tulemus: korilusest ja jahipidamisest üksinda ei piisanud. Oli vaja leida lahendus, kuidas saada toitu ka siis, kui metsloomi või söödavaid taimi polnud saada. Nii algas esmane põllumajandus kariloomade kodustamise ning mullapinna liigutamise ja seemnete külvamisega.

Hiljem tuli alepõllundus ja veel hiljem rauast põllutööriistad. Ja nii edasi kuni tänapäevase tipptehnoloogilise põllumajanduseni välja, mis kasutab uusimaid teaduslahendusi juhituna digitaalsetest tehnoloogiatest.

Kui mõni nostalgitseb, et "vanasti oli kõik parem ja puhtam", tasub meenutada, et vaid sada aastat tagasi töötas põllumajanduses ligikaudu pool Eesti rahvastikust, tänapäeval saab sama töö tehtud vaid umbes 1,6 protsendi inimeste abil. See areng pole sündinud iseeneslikult, vaid tänu põllumajanduse tohutule efektiivsuse kasvule.

Tänu sellele, et enamik inimesi ei pea enam igapäevaselt toidu kasvatamisega tegelema, on neil võimalus keskenduda haridusele, teadusele, meditsiinile, kultuurile... ja ka taastamisökoloogiale. Ilma põllumajanduse arenguta ei oleks inimestel vaba aega ega ressursse looduse kaitsmise ja taastamise teemadel üldse arutleda.

Miks ei saa loodus lihtsalt "ennast taastada"?

Siit jõuame olulise vastuoluni. Taastamisökoloogia ideed ei arvesta sageli seda, miks põllumajandus üldse eksisteerib. Arvamus, et vähem inimtegevust tooks automaatselt parema tulemuse, kõlab ilusasti teoorias, kuid igapäevane tegelikkus maal on sellest kaugel.

Põllumees seisab iga päev silmitsi otsustega, mis mõjutavad mitte ainult tema saagikust ja sissetulekut, vaid ka pinnase tervist, loomade heaolu ja laiemalt kogu maastikku. Kui tõesti kehtiks reegel, et vähem tehes saad rohkem, oleks põllumehed ammu loobunud väetistest, taimekaitsevahenditest ja hoolikast planeerimisest.

See ei tähenda, et põllumees ei mõista loodust. Vastupidi, just põllumees peab loodust tundma sügavamalt kui keegi teine. Taimede kasv, mullaelustik, kahjurite ja haiguste tsüklid, selle kõige teadmine ja vajalikus suunas mõjutamine on taimekasvataja töö sisu.

Põllumajanduses pole kohta lihtsatel lahendustel. Keskkond muutub, ilm muutub, kahjustajad muutuvad. Põllumees mitte ainult ei pea neid muutusi märkama, vaid ka aru saama nende mõjudest, et osata õigesti oma tegevust suunata. Põllumees peab suutma kohaneda ja samas toota kvaliteetset toitu, mille järele tarbija nõudlus ei kao. Esmane on olla taimede ja loomadega heas kontaktis. Nagu on öelnud Jaan Läänemets, üks esimesi aasta põllumehi: "Tuleb käia põldu kuulamas.".

Kui ühiskond soovib tõsimeelselt looduse heaolusse panustada, ei saa protsessis mööda vaadata neist, kes tegelikult suurimat osa maast kasutavad ehk põllumeestest ja metsameestest. Teistsugune lähenemine, mis kujutab põllumeest kui keskkonnakahju allikat, loob vaid vastasseisu ja umbusaldust, mitte koostööd ega lahendusi.

Põllumajanduslik ja looduslik ökosüsteem – kaks erinevat maailma

Ökosüsteemidest rääkides meeldib mulle kasutada jõe metafoori: ei saa kaks korda astuda samasse jõkke, sest vesi või kallas on muutunud. Samamoodi on ka ökosüsteemid pidevas muutumises. Pole võimalik taastada täpselt endist seisundit, sest maailm meie ümber on muutunud ja muutub jätkuvalt.

Põhimõtteliselt võime eristada kahte tüüpi ökosüsteeme: looduslik ja inimese loodu ehk põllumajanduslik. Looduslik ökosüsteem toimib isereguleeruva süsteemina, kus kõik, mis sünnib, ka laguneb ja naaseb ringlusesse. Põllumajandusliku ökosüsteemi on loonud inimene eesmärgiga saada toitu, kiudu, ravimeid ja muid väärtuslikke ressursse. Need süsteemid on olemuslikult täiesti erinevad.

Looduslik ökosüsteem eeldab suurt elurikkust ja püüdleb tasakaalu poole. Põllumajanduslik ökosüsteem seevastu suunatakse tootlikkusele. Selle eesmärk pole taastada iseennast, vaid anda inimestele tarbitavat saaki. See ei tähenda, et põllumajandus ei oleks keskkonnasõbralik või looduslähedane. Kõik, mis põllul, aias või kariloomadega toimub, on loomulik ja bioloogiline protsess. Inimeste poolt tehtud mõjutamise tulemusena on võimalik lõpptulemusena saada meile kõigile vajalikke taime- ja loomakasvatussaadusi.

Sellest vaatenurgast tekibki sageli konflikt: looduskaitsjad ja põllumehed räägivad justkui eri keeltes, sest nende arusaam ideaalmaastikust ja selle kasutamisest on erinev. Kui looduskaitsja soovib näha mitmekesist, looduslikku maastikku, siis põllumehe jaoks peab tema kasutuses olev maa andma konkreetset toodangut. Nõudmised ja kvaliteedistandardid sellele on viimaste aastakümnetega hüppeliselt kasvanud, mis sunnib ka põllumehi järjest rohkem ja täpsemalt mõjutama taimede ja loomade elu ning heaolu.

Kas põllumajandus saab olla "looduslikum"?

Sageli küsitakse, kas ei võiks põllumajandus toimida ilma taimekaitsevahenditeta. Võiks ju, kuid küsimus on, mida see tähendaks reaalses elus.

Põllumees suudaks kindlasti ise toime tulla, aktsepteerides väiksemaid ja ebastabiilsemaid saake. Kuid tarbija? Kas me oleksime valmis aktsepteerima oluliselt kallimat toitu, väiksemat valikut ja suuremat näljariski? Ilmselt mitte, nagu näitab ka mahetoodete tarbimise suhteliselt väike osakaal inimeste toidukorvis.

Ajaloolised andmed annavad meile perspektiivi: 1939. aastal oli Eestis umbes kaks miljonit hektarit põllumajanduslikku maad. Nüüdseks on sellest säilinud vaid umbes miljon hektarit. Ülejäänud maa on antud tagasi loodusele, see on metsastunud, soostunud või saanud muul viisil n-ö tavalooduseks. Samal ajal on maailma rahvaarv kasvanud ning nõudlus toidu järele suurenenud. Et inimesi toita, on vaja olnud kasvatada saagikust.

Praegused põllumajandustehnikad ei ole tingimata kahjulikumad kui sajand tagasi kasutatud meetodid. Elu ja arusaamad on lihtsalt muutunud, teistsugused on nii tarbijate ootused, keskkonnatingimused kui ka majanduslikud võimalused.

Kuidas edasi?

Me ei saa pöörduda tagasi "vana hea aja" juurde, sest see aeg ise on möödunud. Ühiskonna ootused ja vajadused on teised. Me vajame uut mõtteviisi, mis suudaks ühendada kaks näiliselt vastandlikku eesmärki: toota piisavalt toitu ja hoida tervislikku elukeskkonda.

See nõuab, et teadlased ja põllumehed räägiksid rohkem omavahel, mitte üksteisest mööda. Mõlemas leeris on teadmisi ja kogemusi, mis teineteist täiustaksid. Mitte vastandumine, vaid koostöö on see, mis viib edasi.

Kui soovime loodust hoida, peame mõistma, et see ei tähenda inimtegevusest loobumist. See tähendab ka teadlikke, targalt juhitud tegevusi, kus põllumajandus ja looduskaitse suudavad koos eksisteerida. Nii nagu jõgi ei ole kunagi täpselt sama, pole ka meie maailm kunagi valmis või lõplik. Meie ülesanne on kohaneda ja liikuda edasi ning teha seda mõistvalt, austavalt ja vastutustundlikult.