Eesti metsandusel on pikk ajalugu ning meie metsad kujutavad endast üht suurimat loodusressurssi. Samuti on meil erakordselt täpsed ja maailmatasemel metsaandmed, mis võimaldavad efektiivset metsamajandamist.

Viimastel aastatel on aga meie arenguid pärssinud suur ebakindlus tulevikus kättesaadava puiduressursi osas. Arutelu on jõudnud küsimuseni, kas seaduse tasemel tuleks määratleda, et 70 protsenti metsadest on majandatavad? See oleks tööstuse jaoks äärmiselt oluline, et taastada investeerimiskindlus. Kusjuures ei räägita raiemahtude suurendamisest, vaid praeguste mahtude kõrgema väärindamise võimalikkusest.

Majanduslik potentsiaal ja ekspordi suurendamine

Eesti puidutööstus on juba suurim tööstusharu, kus töötab 60 000 inimest. Lihtsa rehkendusega võime öelda, et sektori majanduslik potentsiaal ulatub vähemalt 1,75 miljardi euroni. Ekspordime umbes 2,5 miljonit tihumeetrit paberipuitu, mille lisandväärtus on alla 100 euro tihumeetri kohta.

Kui suudaksime puidu väärindamist biorafineerimise abil tõsta, siis oleks võimalik praegu palgina eksporditava ressursi lisandväärtus tõsta 800 eurole tihumeetri kohta. Selleks tuleb aga rakendada uusi tehnoloogiaid, et toota puidust kõrgema lisandväärtusega tooteid. Ehk mitte teha ümarpalgist pelleteid, vaid keskenduda puidu väärindamisel fossiilsete toormete asendamisele.

Biorafineerimine on tulevik

Biorafineerimine pakub võimalusi taastuvate ressursside kasutamiseks, asendades fossiilsed toorained. Eestis on selleks olemas metsavarud ja teaduslik tugi ülikoolidest. AS-i Metrosert rakendusuuringute keskus aitab ettevõtetel saada ligipääsu teadlastele ja laboritele innovatsiooni loomiseks. Biorafineerimisega saab puidust toota mitte ainult paberit ja puitplaate, vaid ka bioplastikuid, biokütuseid ja farmaatsiatooteid. See vähendab fossiilsete ressursside kaevandamist ja süsinikuemissiooni ning suurendab puidutööstuse konkurentsivõimet.

Näiteks puidu väärindamine biokeemiatooteks nagu ibuprofeen, on potentsiaalselt tunduvalt ökonoomsem kui nafta baasil samade toodete tootmine. Puidust lähtematerjali puhul tuleb teha kaks sünteesi, nafta puhul on vaja teha seitse. See tähendab, et kui me suudame arendada välja tehnoloogiad, mis võimaldavad puidu väärindamist kõrgema lisandväärtusega toodeteks, suudame muuta Eesti puidutööstuse maailmatasemel konkurentsivõimeliseks.

Sellealased esimesed head näited on meie ettevõtete näol ka olemas: Fibenol, mis toodab ligniini ja näiteks Äio tech, mis väärindab ligniini suhkruks. Sellised näited saavad olema Eesti tuleviku eduloo alused, kus kohalik materjal ning meie oma inimeste ja teadlaste nutikus põimitakse väärtuslikuks tooteks.

CO₂ sidumine: võimalus ja kohustus

Puidu biorafineerimisel on üheks olulisimaks eeliseks CO₂ sidumise potentsiaal. Eesti metsad toimivad looduslike süsiniku salvestajatena ja on võtmetähtsusega rohelise majanduse ülesehitamisel. Selleks, et tagada tegelik kasu, peab CO₂ sidumine jääma Eestisse, mitte toote ekspordiga liikuma.

Globaalne CO₂ heide muutub üha tähtsamaks ja meie metsaressursside kasutamine peab aitama saavutada süsinikuneutraalsuse eesmärke. Kõrgemalt väärindatud tooted ei tähenda ühiskonnale ainult kõrgemate teadmistega tööjõudu ja kõrgemaid palkasid vaid ka eeliseid kasvuhoonegaasidega kauplemisel.

Mida rohkem suudame siduda süsinikku pikkaajalistesse toodetesse, seda vähem peame emissioone teistelt riikidelt ostma ning võimalik, et saaksime neid tulevikus isegi müüa.

Kohalik kapital ja ökosüsteemi areng vajavad otsust

Eesti puidutööstuse potentsiaali realiseerimine eeldab kohaliku kapitali investeeringuid mitte ainult puidu töötlemisse, vaid ka toodete arendamisse ning teadus- ja arendustegevusse.

Ettevõtjate valmisolek investeerida kõrgtehnoloogilistesse lahendustesse ja uutesse lõpptoodetesse vajab soodsat keskkonda. Selle tagamiseks on oluline kindel teadmine tulevikus tööstuses kasutatava ressursi suuruse kohta.

Pikk ebakindlus raiemahtude ja kliimaseaduse osas peab saama lahenduse. Oluliseks sammuks oleks metsaseaduses 70 protsendi majandatavate metsade osakaalu sätestamine, mis tagaks tugevate loodusväärtuste kaitse ja annaks kindluse tööstuse jaoks. Oluline on siinkohal ka öelda, et meie naaberriikides on majandatavate metsade osakaal 80–90 protsenti.

Kokkuvõte

Eesti puidutööstuse potentsiaal on kasvatada SKP-d viis protsenti ja eksporti kümme protsenti, kuid selle potentsiaali eelduseks on investeerimiskindluse taastamine. Me oleme loodusrikkustega riik ning meil on väga palju, mida kaitsta.

Kui looduskaitseliselt oleme tõmbamas piiri, et 30 protsenti maismaast peab olema kaitse all, siis on mõistlik teha sama ka majandatavate metsadega ja anda meie suurimale majanduse mootorile kindlus, et 70 protsenti metsadest on majandatavad. Nii teavad kõik, milliste ressursside vastu saab investeeringuid teha, mis viivad meie tööstuse järgmisele tasemele.