Viimastel nädalatel on olnud kuulda palju poleemikat teemal, et erametsi ei saa piisava intensiivsusega majandada ning looduskaitseliste regulatsioonidega on liiale mindud. Samal ajal leidub muidugi ka palju metsaomanikke, kes leiavad vastupidiselt, et metsade lageraiumisega on mindud liiale ning meie metsad vajavad paremat kaitset.

Milline võiks olla sobiv kesktee nii metsade eri väärtuste hoidmiseks kui ka tarviliku puidu varumiseks?

Tuntud mõiste on säästev metsandus, mis tähendab arvestamist majanduslike, kultuuriliste, ökoloogiliste ja sotsiaalsete väärtustega. Kohustus majandada metsi säästlikult tuleneb metsaseadusest, eelmise sajandi lõpul riigikogus vastu võetud metsapoliitikast ja mitmetest rahvusvahelistest lepetest.

Paraku oleme ühiskonnana üpris kaugel sellest, et need väärtused oleks võrdselt arvestatud. Meie metsandus on jätkuvalt tugevalt kaldu majanduslike hüvede, eriti puidutulu poole. Valdav osa metsast on ju nime poolestki majandusmets. Teen aga mõtteeksperimendi ja püüan kirjeldada, kuidas Eesti metsade kasutamisel tõepoolest arvestataks kõigi nende väärtustega võrdselt.

Kaitsealad pole kaitstud ja raiemaht on läbi aegade suurim

Enne, kui liigume mõtteeksperimendiga edasi, kaardistan lühidalt praeguse seisu.

Eesti raiemahud ei ole kunagi olnud nii suured, kui viimasel kümnendil. Igal aastal raiutakse metsast välja suurusjärgus 11 miljonit tihumeetrit puitu. Kümnendi peale on uuendusraieid (mis peamiselt tähendab lageraiet) tehtud 334 000 hektari jagu. See on rohkem metsa kui Saaremaa ja Muhumaa pindalad kokku. Valdavaks raieviisiks on lageraie, mis moodustab kõigist raietest ligi 80 protsenti.

Meie kaitsealade metsi raiutakse järjest lagedaks, kasutades selle jaoks erinevaid JOKK-skeeme. Analüüs näitab, et kaitsealade kaitsekord on läinud alates 2015. aastast üha lõdvemaks ning andnud paremaid võimalusi loodusväärtuslike metsade raieteks.

Erametsades tehakse jätkuvalt raieid ka lindude pesitsusajal, viimatine teade selle kohta tuli eelmisel nädalal. Meie metsade elurikkus on vähenemas. Vanu elurikkaid loodusmetsi on alles vaid ca kaks protsenti metsamaast. Metsalindude arvukus on püsivalt languses, vähenedes ligemale 60 000 haudepaari võrra aastas.

Samal ajal joonistub arvamusuuringutest välja, et Eesti inimesed on ühel meelel selles, et metsa võiks vähem raiuda.

Eelneva valguses on kummastav kuulda väiteid, et looduskaitsega on mindud liiale. Vastupidi, metsaraie on läbi aegade intensiivseim ning kahju metsaelustikule ja maastikele läinud üle taluvuspiiri.

Visioon metsandusest, mis arvestab võrdselt eri väärtustega

Milline võiks olla mets, kui erinevad väärtused on võrdsel pulgal? Üks võimalik mõtteeksperiment on see, et jagame metsa kolmeks: kolmandik metsa oleks majandamiseks, kolmandik inimestele vajalikud kodu- ja puhkemetsad ning kolmas kolmandik jääks loodusele hoidmiseks. Sellist jaotust võib siis mõttes võrrelda praeguse olukorraga Eesti metsades.

Tegelikkuses muidugi nii lihtsalt joonlauaga jagada ei saa. Proovin kirjeldada nägemust metsast, milles arvestataks võrdselt metsa erinevaid väärtusi.

Esmalt oleksid raiemahud siis umbes poole võrra väiksemad. See aitaks tagada metsade elurikkuse säilimise ja süsiniku sidumise võime. Samuti oleks märgatavalt väiksem uuendusraiete osakaal.

Lageraie kõrval kasutataks alternatiive nagu näiteks püsimetsandus, mis võimaldab saada metsast püsivat tulu ilma platsi lagedaks raiumata. See arvestab ühelt poolt metsaliikide elupaikade säilimisega, mis lageraie tagajärjel kaovad. Teisalt ei muutuks nõnda drastiliselt inimestele tuttavad ja kallid maastikud.

Püsimetsandust kasutatakse üha enam ka meie lähiriikides. Näiteks Soomes on püsimetsandus suures osas riigimetsades lausa kohustuseks. Kui arvestaksime tõesti metsa eri väärtuste hoidmisega, siis oleks kogu metsamaast vähemalt viiendik range kaitse all ja valdavat osa metsa majandataks lageraie vabalt püsimetsana (praegu alla ühe protsendi).

Kindlasti ei oleks loodusväärtuste võrdsel arvestamisel lubatud kaitsealadel suuri metsalahmakaid lagedaks raiuda, ei lageraiega ega eri majandamisvõtete kombineerimisega. Kaitsealal oleksid loodusväärtused esikohal ja mets hoidmiseks mõeldud. Kui on tarvis, siis saaks puitu varuda vaid leebema piiranguga metsades (ehk piiranguvööndis) ning seda samuti püsimetsana majandades.

Tingimata jäetaks kaitsealadel metsad kuivendamata, kuna kuivendus mõjub halvasti nii kliima kui ka elurikkuse vaates. See kõik aitaks metsade looduslikkusel suureneda kaitsemetsas ja majandusmetsaski.

Kui arvestataks võrdselt metsa eri väärtusi, oleks meil ja tulevastel põlvedel jätkuvalt kodumetsad, kus matkata ja marjul käia. Samuti säiliksid metsad, mis kannavad kohalikku kultuuripärandit, näiteks on seal pühapaigad või ristipuud. Kogukondadele olulisi kodumetsi tuleks samuti majandada püsimetsana, sest lagedaks raiutud kodumets neid olulisi rolle ei täida.

Kui arvestataks võrdselt metsa eri väärtusi, siis innustaks ja väärtustaks riik rohkem metsaomanike huvi loodust kaitsta. Paraku on praegu suur osa metsandussüsteemis pakutavatest toetustest ja nõustamisest rakendatud intensiivse majandamise vankri ette. Siis oleksid aga esikohale seatud just loodussõbralik majandamine ja loodushoid. Loomulikult oleksid looduse hoidmise eest omal maal asjakohased toetused, kuid ei tohi ka eeldada, et kõike saab rahasse ümber hinnata. Osa vastutusest on ja jääb ka iga omaniku enda kohuseks.

Tulles tagasi tänapäeva tuleb nentida, et oleme kaugel sellest, et ökoloogilised, kultuurilised või sotsiaalsed hüved oleksid võrdsel pulgal puiduvarumisega. Kuigi tegelikult oleks metsade looduslikkuse suurendamine nii kaitsealadel, majandus- kui ka kodumetsades praegu iseäranis oluline.

Looduslik mets on tervem ja tugevam ning suudab paremini seista vastu oludes, kus kliimakriis on süvenemas, tormid ja põuad sagenemas. Sestap aitab looduslikum mets meil paremini kasvatada varumiseks sobivat puitu, hoida ja suurendada elurikkust ning pakkuda inimestele harjumuspärast ja hädavajalikku elu- ja puhkepaika.