Külma sõja lõpuga tekkinud lootus, et suured sõjad jäävad minevikku, muutis ka kaitsetööstust, ütles RKIK-i peadirektor Magnus-Valdemar Saar. Riigid soovisid osta ja varuda väikese koguse võimsaid, kuid kalleid relvi.

"Kui neid ostetakse Afganistani või madala intensiivsusega konflikti jaoks, siis need varud ongi madalamad. Need väga kallid relvad annavad lahinguväljal selge eelise, aga neid saab osta sellepärast, et ei ole vaja osta neid konventsionaalse laiaulatusliku sõja jaoks. Ostetakse käputäis ja teatakse, et nendes madala intensiivsusega konfliktides lastakse neid terve rotatsiooni peale üks või kaks. See on riikidele jõukohane," selgitas Saar.

Kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukraina vastu, siis see muutus. Sellise sõja võitmiseks kulub väga suur kogus laskemoona. See kogus toob samas täiesti teises mõõtkavas hinna.

"Käsitulirelva padrun maksab võib-olla mõnikümmend senti, aga neid käsitulirelva padruneid me ostame kümnetes miljonites," tõi Saar näite.

Selliseid relvi, mida varem kasutati harva, kulub Ukrainas päevas mitu. "See enam ei ole jõukohane," tõdes Saar.

Ehk vaja on leida uus tasakaal – uuesti läbi mõelda, kui palju saab osta kalleid relvi ning kui palju on võimalik varuda küll odavat, aga meeletutes kogustes kuluvat tavapärast laskemoona. See on taas toonud mõttemuutuse ka kaitsetöösturite seas.

"Odavus või jõukohasus, inglise keeles affordable mass [tasukohane mass], on praegu üsna leviv märksõna," ütles Saar.

Tema sõnul mõtlevad kõik suured relvatootjad pingsalt, kuidas tuua turule odavamaid relvasüsteeme.

"Kontorites insenerid väga pingsalt mõtlevad, kuidas teha olemasolevaid süsteeme uutes tingimustes odavamaks. Võib-olla tingimata mitte ainult odavamaks, vaid ka kiiremini, lihtsamini toodetavaks," ütles Saar.

Tarneahelad saab muuta lihtsamaks nii, et kõrgtehnoloogilisi komponente ei pea kaugelt sisse ostma, lisas Saar. Arenguks on tema sõnul üsna palju ruumi.

"Ma olen üsna kindel, et kolme, nelja, viie, kümne aasta jooksul mitme erineva relvasüsteemi puhul mingisugune kerge revolutsiooni moodi asi turul ka kindlasti tuleb. See toob kas mõned uued relvatüübid, mis on suhteliselt odavamad, või täiesti uued süsteemid, mis täidavad samu ülesandeid, vastates leebematele nõutele," selgitas Saar.

Sõdurisaapad saab poehinnaga, aga suurtüki hoolduseks vajalikku toruvõtit mitte

Kui sõdurite seas on levinud nali, et roheline värv on kõige kallim värv, siis see, et toode on mõeldud kaitseväele, tegelikult alati ei tähenda kõrgemat hinda. Eesti kaitsevägi saab näiteks sõdurisaapad 75 euroga, kindad 15 euroga ning välivorm võib maksta 100 eurot. Selliseid asju toodetakse sõjaväele üsna sarnaselt nagu tavalist tarbekaupa.

"Osa sõjalist kaupa, näiteks jalatsid on militaarne off-the-shelf [otse riiulilt] kaup. Seda ei toodeta enamasti konkreetselt tellimuste peale või toodetakse tellimuste peale, aga siiski masstootmise vormis. Hinnad on suhteliselt odavamad ning tarneajad lühemad," ütles Saar.

Tooted võib liigitada tootmisviisi järgi neljaks. Tavalist tarbekaupa toodetakse poeriiulitele ilma kindla tellimuseta. Nii saab toota massiliselt ning odavalt. Teine osa kaubast toodetakse küll sõjaväe nõuetele vastavalt, aga sarnaselt justkui poeriiulile. Ka see on suhteliselt odav.

Kallimaks lähevad tooted, mida toodetakse ainult tellimuse peale. Veel kallimad on tooted, mida muudetakse oluliselt, või täiesti uued tooted, mis on valmistatud eraldi kliendi soovi järgi.

"See on kõige kallim viis midagi osta, kus see toode disainitakse, kujundatakse, võib-olla on seal uurimustööd taga, et seda toodet üldse kliendile välja töötada," ütles Saar.

Kaitseväele mõeldud kaup peab olema töökindel – peab sõjale vastu pidama ja ei tohi olla sõdurile tavalise kasutuse käigus ohtlik.

"Mõtleme haubitsale näiteks – tema toimepidevuse standardid on väga-väga-väga kõrged. Me keegi ei taha, et meie laps, vend või kes iganes on ajateenistuses mingisuguse töötamislõtkude või millegi muu pärast kuskil mehhanismide vahele jääb. Ohutuse ja töökindluse nõuded on nii kõrged," selgitas Saar.

Militaartooted on üldjuhul läbinud palju põhjalikuma testimise kui tavaline tarbekaup – ka see teeb hinna kallimaks. Lõuna-Koreas toodetud K9 suurtükid, mida kaitsevägi kasutab, ei ole mitte ainult head kahurid, vaid ka võrdlemisi odavad, rõhutas Saar. Siiski võib nende hoolduseks vajalik toruvõti maksta pea 900 eurot.

"Kui me vaatame, et Volkswageneid toodetakse mitu miljonit aastas, siis neid K9 suurtükke on läbi ajaloo toodetud 1000 ringis. Kuigi valdav osa sõlmedest on ristkasutatavad teiste süsteemidega, siis ikkagi soomusplatvormi puhul on mingisugused süsteemid, mis on ehitatud ainult selle süsteemi jaoks. Samamoodi need eritööriistad. Need ongi kallid, sest neid toodetakse väga väikses koguses," selgitas Saar.

Targad raketid ja mürsud on väga kallid

Eesti on viimastel aastatel ostnud suures koguses laskemoona. Tehes väga laia üldistuse, võib öelda, et tavaline püssipadrun maksab mõnikümmend senti ning mürsk, rakett või miin, mis on lõhkainet täis pakitud, maksab juba mitu tuhat eurot.

Kui rakett või mürsk lendab elektroonika abil kaugele ja täpselt, siis targad täppisrelvad võivad maksta mitukümmend või lausa mitusada tuhat eurot.

"Selles mõttes on õigus, kui on elektroonika sees – näiteks Javelini rakett mitusada tuhat eurot, Spike'i rakett sajad tuhanded, Mistrali õhutõrjerakett mitusada tuhat eurot," tõi Saar näiteid.

Need on näited tarkadest rakettidest, mida Eesti on seni ostnud, kuid võimekamad on veel kallimad. Näiteks keskmaa õhutõrjeraketid, mida ka Eesti on soetamas, võivad maksta üle miljoni euro. Mitmesaja tuhande euro eest ostetud õhutõrjerakett suudab alla lasta vaid madalalt lendavaid lennukeid, droone ja helikoptereid. Mida kaugemale, kõrgemale ja täpsemalt rakett lendab, seda kallim see on.

"Patrioti [pikamaa õhutõrje] rakett on mitmed miljonid eurod, tootmismahud aastas on väga väikesed. Neid toodetakse aastas sadu, viimaste tootmismahtude laiendamise raames võib-olla mõned tuhanded ühikud terves maailmas. Tegemist on tehnoloogiliselt äärmiselt keerukate süsteemidega. Hiljuti Iraani rünnaku käigus jäi ka silma see, kuidas Arrow 3 [Iisraeli ballistilise raketitõrje süsteem] atmosfääriväliselt ballistilist raketti tabas, väidetavalt vähemalt. Selliste asjade tegemiseks tehnoloogiline keerukus on väga suur ja sellised asjad ongi väga kallid," selgitas Saar.

Iisraeli kõige kallimate rakettide jaoks Eestil raha ei ole. Seega päris Iisraeliga samasugust kaitset Eestis ehitada võimalik ei ole. Kuid Saar ütles, et oht Eesti vastu ei ole kuigi väiksem kui Iisraeli või Lõuna-Korea vastu. Seega on mõistlik nende riikide kombel rohkem kaitsesse investeerida.

"Milline on nüüd on see [kaitsekulude] tase ning milline peaks olema see suhe – kas rohkem tehnoloogiat ja vähem massi või rohkem massi ja vähem tehnoloogiat – see on juba sõjaliste planeerijate otsustada," ütles Saar.

Kui peamine väärtus, mida kaitseinvesteeringud annavad, on kindlus, et Eesti jääb vabaks, siis võiks suurem panus riigikaitsesse tuua Saare hinnangul ka majanduslikku kasu.

"Kindlasti on võimalik siseriikliku suhteliselt kõrge nõudluse tingimustes arendada välja mingeid relvasüsteeme, mida on hiljem võimalik turustada. Kindlasti on võimalik kaitsesektori külge arendada toetavaid tegevusi, mida ongi mõistlik kohapeal teha ja mida täna ka tehakse," ütles ta.

Näiteid, kus kohalikud ettevõtted hooldavad relvasüsteeme või kohandavad neid Eesti oludele, on Saare sõnul juba üsna palju. Kallimaid ja võimsaid relvasüsteeme peab samas tihti ostma välismaalt, mistõttu need hanked nii palju kasu Eesti majandusele ei too.

"Tänane meie hankepoliitika on üles rajatud konkurentsile ja võimalikult suurele investeeringu tootlusele. Mis tähendab seda, et me ostame asju, pidades silmas seda, et iga investeeritud euro tooks tagasi võimalikult palju kaitsevõimet. Seetõttu me enamasti ei maksa asjade eest rohkem, et midagi tehtaks Eestis rohkem. See võib muidugi tulevikus muutuda," rääkis Saar.

Selle, mil määral keskendutakse rohkem kohalikule tootmisele ja tööstusele, sõltub suuresti kaitseväe ja poliitikute tellimusest.