Haridusleppe eesmärk on Eesti Linnade ja Valdade Liidu jaoks senini ebaselge, kuna omavalitsustele on ülesanded juba seadustega sätestatud ning liit ei näe põhjust, miks peab hea tahte leppega dubleerima seadusega pandud ülesandeid.

Oleme samuti seisukohal, et nii mõnedki töörühmade ettepanekud on Eesti haridusvaldkonna arengutele ja omavalitsustele mittesobivad. Vähendatakse koolipidaja ja koolijuhi autonoomsust, ca 40 protsenti omavalitsustest ja kõik erakoolid kaotavad finantseerimises jne. Meie hinnangul ei ole sisulist arutelu tegelikult toimunud rahastamise, koolivõrgu, koormuse ega ka karjäärimudeli osas.

Ministeeriumi saadetud töömaterjalidel on arusaamatul põhjusel peal kogu aeg olnud asutusesisese kasutamise ehk AK-märge. Liidu hinnangul ei saa selliselt avatult ja ausalt kokkuleppeid sõlmida.

Oleme jätkuvalt seisukohal, et niivõrd olulisi muudatusi haridusvaldkonnas ei saa teha nelja kuuga ning selgeid eesmärke seadmata ja partneritega sisulisi arutelusid pidamata.

Koolipidajatele tullakse nende enda rahaga kosja

Kui haridusleppe rahastuse töörühm esimesel kohtumisel kogunes, oli üks lähteülesanne mõistetav: raha juurde ei tule, vaid olemasolev jagatakse koolipidajate vahel ringi. Miks seda on vaja teha ja milline on rahaliste muudatuste mõju, seda ei ole osanud ministeeriumist keegi selgitada.

Seega on tulnud kohalikel omavalitsustel need mõjud ise ära hinnata olukorras, kus ministeerium omavalitsuste täiendava küsimise peale on jaganud küll omavalitsuste lõikes rahalisi arve, aga täit infot arvestuste aluste kohta mitte.

Võrreldes praeguse rahajaotusega kaotab 40 protsenti omavalitsustest. Rahaline kaotus tuleb eelkõige suuremat tuge vajavate laste, maapiirkondade laste ning koolivõrku korrastanud kohalike omavalitsuste arvelt. Tegusaid omavalitsusi, mis on oma koolivõrku korrastanud, karistatakse. Suure rahalise kaotuse kannavad Tartu linn (-690 000 eurot), Põltsamaa vald (-600 000), Lääneranna vald (-340 000), Võru vald (-580 000), Tõrva vald (-220 000), Põlva vald (-172 000), Pärnu linn (-238 000) jne.

Hariduse kättesaadavus halveneb rahastuse tõttu ka saarelistel aladel. Praegusega võrreldes hakkavad poole vähem raha saama Ruhnu (praegu 162 000, edaspidi 44 000 eurot) ja Vormsi vald (praegu 242 000, edaspidi 133 000 eurot). Kaotavad ka kõik erakoolide pidajad (11 miljonit eurot).

Seega tuleb kohalikel omavalitsustel arvestada, et kui soovitakse hariduse oma piirkonnas mitmekesisust hoida, siis näiteks nii waldorfkoolide kui ka kristlike koolide õpilaste kulude katmise surve langeb suures osas omavalitsustele.

Lisaks soovib ministeerium osa rahast, mis on kohalike omavalitsuste tulubaasi tõstetud, muuta uuesti sihtotstarbeliseks. Kuidas rahastamise muudatused aitavad koolivõrgu arenguid nügida haridusvaldkonna arengukavas seatud eesmärkide suunas, sellele ministeeriumil vastus puudub.

Uus rahastusmudel viib maapiirkonnas uute koolide sulgemiseni, ka seal, kus juba on valusad otsused tehtud ja haridusvõrku korrastatud. Haridusleppe kohtumisel kuuleme ministeeriumi esindajatelt kõlavaid loosungeid laadis, et "iga noor Eestimaal peab saama parima hariduse olenemata sellest, millises asukohas ja oludes ta kasvab".

Maakoolide meetme toetus, millele haridusminister Kristina Kallas on oma sõnavõttudes viidanud, on pisku, sellel aastal 1,3 miljonit eurot ning sellelegi ei kvalifitseeru kõik maal asuvad väikesed koolid, sest kriteerium on jäigalt vaid kuueklassiline kool.

Kummastav on ka olukord, kus regionaalministri suund on jagada tulukamate omavalitsuste tulu vähem tulukamate tulubaasiga omavalitsustele, haridusministri suund on jagada maapiirkondade õpilaste ja õpetajate arvelt raha jällegi suurematele omavalitsustele. Jääb mulje, et valitsuses on kolm erakonda, mis tegutsevad tuntud valmi "Luik, haug ja vähk" stiilis. Pikka plaani kvaliteetse hariduse kättesaadavusele see küll ei ennusta.

Õpetajate puudus suureneb ja õpetajate palk väheneb

Haridusleppe õpetaja töökoormuse töörühmas on käidud välja utoopilisi ideid. Näiteks Eesti Haridustöötajate Liit on avaldanud arvamust, et õpetaja töökoormus ei saa olla suurem kui 16 kontakttundi (see on 12 astronoomilist tundi). Eesti õigusruum on seadnud lühendatud täistööaja 35 tundi nädalas vaid õpetajaametis töötajale.

Keskmiselt on praegu hariduse infosüsteemi andmetele tuginedes igal täistööajaga töötaval õpetajal 22-24 kontakttundi üldtööaja sees. Kui seada jäigad reeglid kontakttundide ülempiiriks, siis on meil praegusega võrreldes juurde vaja vähemalt 15 protsenti õpetajaid (enam kui 2000 uut õpetajat). See ei ole realistlik, eriti praegu, mil eestikeelsele õppele üleminekuks on vaja juurde sadu uusi õpetajaid.

Ministeerium ei ole selgitanud, miks me keelame koolijuhtidel õpetajatega sõlmida õppeainest, õpetaja kogemusest ja muudest eripäradest lähtuvaid kokkuleppeid, kui need tööülesanded mahuvad üldtööaja sisse? Samuti ei ole hinnatud, mida tähendavad muudatused õpetajate järelkasvule. Kui riigieelarvest õpetajate palgakasvuks lisaraha ei tule, siis õpetaja palk mitte ei kasva, vaid kahaneb, või siis on kohalikud omavalitsused sunnitud selle raha oma tulubaasist ja teiste valdkondade arvelt võtma.

Karjäärimudel ei väärtusta õpetajate järelkasvu

Haridusminister on öelnud , et õpetajate karjäärimudel tuleb neljaastmeline ja see on jäigalt seotud riiklike palgaastmetega. Kui laiapõhjaliselt kokku lepitud haridusvaldkonna arengukavas on põhiprobleemiks õpetajate järelkasv, siis on ministri selge sõnum, et noored, tulge kooli, maksame teile miinimumpalka. Kõlab vastuoluliselt.

Tähelepanuta on jäänud ka fakt, et paljud kohalikud omavalitsused väärtustavad noori õpetajaid samaväärselt kogemustega õpetajatega. Kui riik süsteemi kehtestab, siis tuleb kinni maksta ka kõik töölepingutes kokku lepitud töötasud. Analüüsi, kui palju selle süsteemi ülesehitamine, ülalpidamine ja rakendamine hinnanguliselt maksta võib, ei ole minister haridusleppes osalevate partneritega jaganud.

Kuna hea tahte lepe survestab koolipidajaid rahalised kulud katma ka siis, kui minister laiutab käsi, et riigieelarvesse ei ole lisaraha võimalik planeerida, siis on ju selge, et kõik täiendavad kulud tuleb koolipidajatel katta kas õpetaja palga diferentseeritavast osast või kui sellest ei piisa, siis teiste valdkondade arvelt.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb õpetaja kompetentside hindajana praegu koolijuhti. See on mõistlik ja vähekulukas süsteem, sest õpetajaga sõlmib ka töölepingu ja peab arenguvestlusi koolijuht. Selge on aga see, et see saab tulla ainult õpetaja palgakasvu arvelt.

Kuidas sündis haridusleppe idee ja kellele on seda vaja?

Mullu sügisel, 13. septembril, kohtus haridusminister valitsuskomisjoni ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu hariduse-ja noorsootöö eelarveläbirääkimiste töörühma liikmetega. Hariduse "pikka plaani" ehk haridusleppe läbirääkimise ideed siis omavalitsustele esitleda ei olnud.

Vajadust hariduslepet sõlmida ei olnud ja ei ole ka praegu kehtivas koalitsioonilepingus. Haridusleppe läbirääkimise idee tekkis ootamatult siis, kui oli selge, et 2024. aasta riigieelarvest õpetajate palgakasvuks lubatud mahus lisaraha ei saa.

Olles silmitsi streikivate õpetajatega, hakati rääkima haridusleppest ning lubati kõikide õpetajate murede lahendamist. Paraku on hariduslepe pelgalt hea tahte leping, millel puudub õiguslik alus ja õiguslik tähendus. Õpetajate palgakasvuga seonduvas on seni lepitud kokku valitsuskomisjoni ja linnade ja valdade liidu vahelistel riigieelarve läbirääkimistel, õpetaja töö korraldusega seonduv on kirjas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ning õpetaja karjäärimudeli kujundamiseks on nii õpetajatele kui ka koolijuhtidele ja koolipidajatele tööriist loodud ning see on õpetaja kutsestandard.

Seega saab järeldada, et haridusleppe läbirääkimiste näol on tegemist asendustegevusega, sest kõlavaid loosungeid hüüdes saab õpetajate seas koguda poliitilist kapitali ja avalikkuse tähelepanu, hoolimata sellest, et loosungid on sisustamata ja vasturääkivad.

Kokkuvõtteks

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on väitnud, et tema soov on partneritega kokku leppida hea tahte leppes. Aga kui haridusleppele partnerid alla ei kirjuta, siis võib ta kehtestata need reeglid ka ülevalt alla määrusega. Linnade ja valdade liit juhib tähelepanu sellele, et minister saab kehtestada määruseid siis, kui riigikogu talle selleks vastavad volitused annab.

Minister saab olla oma ametis edukas, kui ta saab aru, et Eesti on demokraatlik õigusriik, kus tuleb austada seaduses kokku lepitud vastutust ja rollide jaotust. Kohaliku omavalitsuse, laiemalt koolipidaja ja koolijuhi autonoomsusest ja partnerite sisulise kaasamise vajadusest ei saa ega tohi minister teerulliga üle sõita.