Vastan Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanuse kommentaarile, mis puudutas õigeusu ajalugu Eestis.

Alustame metropoliit Stefanuse tsitaadiga: "Kui Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Jeremias II andis Moskva kirikule autokefaalia 1590. aastal, siis soovis Konstantinoopol anda Moskva kiriku jurisdiktsiooni alla ka Balti riigid, ent Moskva keeldus sellest põhjendusega, et Balti riikides puuduvad venelastest õigeusklikud".

Julgen väita, et kuigi ajalugu on humanitaarteadus, on see siiski täpne teadus. Kõik avalikud väljaütlemised ajaloolistel teemadel, välja arvatud juhul, kui tegemist on üldtuntud ja vaieldamatu faktiga, peavad olema toetatud viidetega allikatele.

"Moskva ja kogu Venemaa patriarhaat..."

Esiteks tuleb selgitada, et patriarh Jeremias, kes algselt keeldus patriarhaadi loomisest Venemaal ilma eelneva aruteluta teiste Ida patriarhidega, mõistes iseseisva otsuse langetamise ebanormaalsust, kuna see ei ole kooskõlas kogulikkuse põhimõtetega kanoonilise õiguse rakendamisel, ülendas sellest hoolimata, ehkki vastumeelselt, Moskva metropoliidi Iiobi 26. jaanuaril 1589 patriarhi seisusesse.

Peatselt kinnitati Venemaal patriarhaadi loomise kanoonilist fakti kirjalikult tsaari kantseleis koostatud asutamisdokumendis ("Ulozhennaja Gramota"). Levinud arvamuse kohaselt oli patriarh Jeremijas sunnitud asutama Venemaal patriarhaadi, et tal lubataks lõpuks ometi kodumaale naasta ning seetõttu olevat Moskva patriarhaat väljamõeldis.

Kui aga patriarh Jeremias oleks Vene patriarhaadi vastu oma tahtmist asutanud, oleks ta koju jõudes esimese asjana asutamisdokumendi tühistanud. Jeremias teeb aga vastupidist: kutsub kaks korda (aastatel 1590 ja 1593) Konstantinoopolis kokku kirikukogud, kus Ida patriarhid kiidavad heaks patriarh Jeremijase allkirjastatud asutamisdokumendi ja kinnitavad Moskva patriarhaadi staatuse.

Kui patriarh Jeremiase viibimist Vene tsaari külalisena võib veel pidada "magusaks vangistuseks", siis Konstantinoopolisse naastes ei avaldanud keegi talle mingit survet, rääkimata mõlema kirikukogu ülejäänud liikmetest, kes andsid Moskva patriarhile Jeruusalemma patriarhi järel tähtsuselt viienda koha. Sellest kõigest kirjutab üksikasjalikult silmapaistev kirikuloolane Anton Kartašev oma teoses "Esseed Vene kiriku ajaloost".

"...ja põhjamaade"

Mis puudutab metropoliit Stefanuse mainitud "Moskva keeldumist" patriarhaadi moodustamise ajal laiendada oma jurisdiktsiooni Balti riikidele, siis puuduvad kirjalikud tõendid nii võimaliku ettepaneku kui ka keeldumise kohta.

Siiski leiab 1593. aasta Konstantinoopoli Ida patriarhide kirikukogu aktides otseseid tõendeid selle kohta, et Moskva patriarhaadi kanooniline territoorium ulatus väljapoole Vene tsaaririigi piire ja hõlmas päris kindlasti ka praeguste Balti riikide alasid.

Nüanss peitub Moskva patriarhi tiitlis. Tänapäeval kannab Vene õigeusu kiriku eestseisja teatavasti "Moskva ja kogu Venemaa patriarhi" tiitlit, millest mõned järeldavad, et Vene patriarhaadi loomisel kattusid kanoonilised piirid riigipiiriga ja tänapäeva Eesti ala ei kuulunud Vene keisririigi koosseisu ning oli osa nn põhjamaadest.

Siinkohal viitame meeleldi metropoliit Grigoriose (Papathomase) raamatule "Õnnetus olla väike kirik väikesel maal", milles autor kirjutab järgmist: "Muide, ammusel ajal Põhja-Euroopa alasid geograafi pilguga uurides nimetasid bütsantslased Baltimaid "Põhjamaaks, mis asub "väljaspool Venemaad"".

Uue patriarhi tiitel oli 1593. aasta Püha ja Suure Kirikukogu aktis sõnastatud järgmiselt: "Πατριάρχης Μοσκόβου καὶ πάσης Ῥωσίας καὶ τῶν ὑπερβορείων μερῶν" (Moskva ja kogu Venemaa ning põhjamaade patriarh). Seega kinnitas metropoliit Grigorios ise, et Ida patriarhide kirikukogu tunnistas praeguse Eesti territooriumi vast loodud patriarhaadi osana.

Seega, täpselt nii: Moskva patriarhaadi loomise ajal peeti Baltimaid väljaspool Venemaad asuvateks aladeks, kuid mitte väljaspool Vene kirikut. Seetõttu märkisid Moskva patriarhi idapoolsed vennad tema tiitlisse läbi sidekriipsu "ja põhjamaade", mis näitab Moskva patriarhaadi kanoonilise territooriumi laiumist üle Vene riigi 16. sajandi lõpu piiride.

Lisaks oli 16. sajand Petseri püha Korneliuse tegevusaeg, kes jutlustas mitte ainult praeguse Eestimaa lõunapiirides, vaid jõudis oma tegevuses Narvani, asutas kogudusi Neuhausenis (Vastseliinas) ja muudes kohtades. Ta oli ülemaks mungakloostris, mille asutamine on seotud Jurjevist (Tartust) tagakiusamisest pääsenud pühade Joona ja Vassa nimega. Seega polnud need alad kuidagi väljaspool Vene kiriku hoolitsust.

"Ma teile kirjutan…"

Stefanuse kommentaaris on veel üks ebatäpsus. "Tsaar Peeter I küsis Konstantinoopolilt õigust laiendada vene õigeusukiriku jurisdiktsiooni Eesti- ja Liivimaale 1710. aastal, kuid toonane patriarh Athanasius V keeldus sellest..."

Teatavasti on Peeter I kirjavahetus, alustades aritmeetikaülesannetest, kogutud ja digitaliseeritud. Tsaar Peetri ja patriarh Athanasius V kirjavahetust seal pole. Kui neid kirju dokumentide seas pole, siis suure tõenäosusega polnud neid ka olemas. Tsaari ja patriarhi kirjavahetus ei saanud jäljetult kaduda.

Seevastu võib sealt leida 30. septembrist 1721 pärinev kiri patriarh Jeremias III-le, milles tsaar Peeter jagab Konstantinoopoli patriarhiga oma rõõmu Baltimaade liitmise üle ning palub Tema Pühadusel avaldada "kiitust ja tänu Jumalale ning palvetada Tema poole "õitsengu, rahu ja vaikuse eest" Vene riigile". Muid palveid kirjas pole.

Ja see on loomulik, sest tsaar Peetri meelest ei saanud Läänemere piirkonda kuidagi seostada Konstantinoopoli patriarhiga. Tema jaoks oli see maa baltisakslaste pärusmaaks, kelle luterliku usu, piirkonna elukorralduse, sh kirikuõigusega, tsaar ka tegelikult arvestas.

Metropoliit Stefanus märgib oma kommentaaris: "1978. aastal esitas sama taotluse toonane Moskva patriarh Aleksius II, ent toonane oikumeeniline patriarh Demetrios I keeldus sellest taas, rõhutades, et kõikjal maailmas elavad Eesti õigeusklikud kuuluvad Konstantinoopoli patriarhaadi haldusalasse. Konstantinoopoli patriarh siiski soostus sellega, et Moskva õigeusu kirik võib pakkuda okupeeritud Eestis õigeusklikele hingelist tuge, ent ei midagi muud".

Olen sunnitud vastu vaidlema.

1978. aastal oli patriarh Aleksius II veel Tallinna ja Eesti metropoliit. Ainus arhiivis leiduv kirjalik tõend tema suhtlemisest patriarh Demetriusega sel aastal on Aleksiuse telegramm tänuavaldusega nimepäevaõnnitluse eest. Võib-olla pidas Stefanus silmas patriarh Aleksius I-st, kuid too suri veel 1970. aastal. Toonane Moskva ja kogu Venemaa patriarh Pimen kirjutas tõepoolest 1978. aastal eri teemadel Konstantinoopoli patriarhile Demetriusele, kuid Eestit nende teemade seas polnud. Arhiiviandmed seda ei kinnita.

Ent olulisem on muu. Metropoliit Stefanuse väited 1978. aasta patriarhide kirjavahetusest on vastuolus avalikult kättesaadavate ja avaldatud dokumentide sisuga.

Need on esiteks patriarh Demetriuse ja Konstantinoopoli Patriarhaadi Püha Sinodi määrus 13. aprillist 1978 ning teiseks patriarh Demetriuse 3. mail 1978 saadetud kiri Skandinaavia metropoliit Paulusele, keda teavitatakse vastavalt ülaltoodud määrusele 1923. aasta tomose lõpetamisest ja ainult väliseesti koguduste jätkamisest metropoliit Pauluse hoole all. Põhjus oli lihtne: "Seoses II maailmasõja järgsete poliitiliste muutustega sai võimalikuks, et püha Vene Õigeusu Kirik, mille koosseisu kuulus varem õigeusklik Eesti Kirik, teostab viimasega normaalseid kanoonilisi kontakte."

Mis toimub?

Tahes-tahtmata tekib seoses Stefanuse kommentaariga küsimus, et mis see oli.

Viga, mida on lihtne seletada metropoliidi liigse usalduslikkusega mõne vastutustundetu ajaloolase vastu või ühiskonna tahtliku eksitamisega lootuses, et tema sõnu jäädakse uskuma ja keegi ei hakka neid kontrollima arhiivides ja teaduskirjanduses leiduva teabe abil?

Igal juhul ei salli ajalugu ebatäpsusi ja nende kasutamist avaliku arvamusega manipuleerimiseks.