Läänekristlaste ülestõusmispühade elevusse tungisid Moskva suunalt uudised ühest kummalisest dokumendist, mille ülemaailmne Vene rahvanõukogu oma erakorralisel kongressil, mida juhatas Venemaa Õigeusu Kiriku pea patriarh Kirill, möödunud nädala kolmapäeval vastu võttis. Selles avalduses nimetatakse Venemaa agressiooni ja sõda Ukrainas erioperatsiooniks "Püha sõda".

Teise maailmasõja päevil sai Stalini-aegsel Venemaal helilooja A. V. Aleksandrovi poolt loodud patriootlik-isamaalisest laulust "Püha sõda", millele lõi sõnad V. I. Lebedev-Kumach, ülipopulaarne isamaa kaitsmise hümn. See hüperpatriootlik laul kõlas raadioeetris igal hommikul esimese asjana pärast saatepäeva algust tähistanud Kremli kellade kõlamist.

Kuigi meie jaoks kõlab Ukraina vastu suunatud agressiooni "Pühaks sõjaks" nimetamine õõvastavalt, tekivad Venemaa inimese jaoks mälestuslikud seosed, mida meie – ja veel vähem ülejäänuid lääs – enam luua ei oska. "Püha sõda" ideena taaselustades loovad patriarh Kirill ja Venemaa juht Vladmir Putin otsesed seosed vene rahva jaoks tähendusrikka Suure Isamaasõja ja kangelasliku võitlusega fašistide vastu.

Propagandistlik eesmärk

Võib-olla ei peaks 27. märtsil Moskva Lunastaja Kristuse katedraali kirikukogu (sinodi) saalis toimunud ülemaailmse Vene rahvanõukogu erakorralisel kongressil heaks kiidetud avaldus (vene k наказ) "Vene maailma olevik ja tulevik" pälvima mingit tähelepanu, kuna selle peamine eesmärk on propagandistlik.

Ohtlikuks julgeoleku seisukohalt teeb selle avalduse aga tõsiasi, et ülemaailmne Vene rahvanõukogu kongress, samuti täiskogu ja juhtnõukogu, ei koosne lihtsalt mõnest Uuralite tagusest kolkaküla kommunaalpoliitikust ja külapreestrist, vaid mõjukatest Venemaa poliitikutest, kõrgetest riigiametnikest ja erinevate eluvaldkondade intellektuaalidest, kelle sõnadel ja tegudel on vahetu mõju Venemaa poliitika kujundamisel ja teostamisel.

Vähetähtis, aga samal ajal omajagu piinlik on fakt, et aastast 2005 on ülemaailmsel Vene rahvanõukogul ÜRO ametliku konsultatsioonipartneri staatus.

Kremli ja Venemaa Õigeusu Kiriku, samuti Putini ja Kirilli tegemisi tähelepanelikult jälgijatel pidi sellisest silmi avavast ja Kremli ambitsioone täiesti avalikult presenteerivast dokumendist olema aimu juba eelmise aasta lõpus.

Nimetatud avaldus oli valmis ja seda arutati ülemaailmse Vene rahvanõukogu XXV täiskogu plenaaristungil Moskvas juba 27.–28. novembril 2023. Toonane kogunemine oli pühendatud organisatsiooni asutamise 30. aastapäevale ja kogu foorumi keskseks teemaks oli "Vene maailma olevik ja tulevik".

Novembrikuisel täiskogul osales Sotšist videoühenduse kaudu ka Vladimir Putin isiklikult. Tervitus, millega Putin plenaaristungi eesistuja patriarh Kirilli ja kõigi osalejate poole pöördus, ei olnud oma retoorikas midagi uut, kuid loob konteksti hiljutisele avaldusele. Meie jaoks väärib tähelepanu Putini poolt määratletud "vene maailma" geograafiline ja kultuuriline ulatus, kui ta selgitab:

"Vene maailm hõlmab kõiki meie eelkäijate põlvkondi ja meie järeltulijaid, kes elavad pärast meid. Vene maailm tähendab iidset Venemaad, Moskva tsaaririiki, Vene impeeriumi, Nõukogude Liitu ja kaasaegset Venemaad, mis nõuab tagasi, kindlustab ja suurendab oma suveräänsust globaalse jõuna. Vene maailm ühendab kõiki neid, kes tunnevad hingelist sidet meie kodumaaga, kes peavad end vene keelt kõnelevateks ning Venemaa ajaloo ja kultuuri kandjateks, sõltumata nende rahvusest või usutunnistusest" (Mitteametlik tõlge – UV).

Tähenduslik on patriarh Kirilli vastus Putini tervitusele. Patriarh keskendub väga põhjalikult "Vene maailma" ja "Vene idee" sisustamisele. Seda kõike siinses kommentaaris korrata oleks liiga suur tähelepanuavaldus sellele hirmutavale ideoloogiale, kuid peamiselt refereerib Kirill Putinile vastates üldkogu plenaaristungile esitatud aruannet, mis on ideeliseks ja ideoloogiliseks sisendiks hiljem heaks kiidetud kurjakuulutavale avaldusele "Vene maailma olevik ja tulevik".

Eestis näeme patriarh Kirilli kui agressor Putini partnerit ja mõttekaaslast suurvene ideoloogia ja "Vene maailma" imperialistliku idee teostamisel. Me ei mõista aga kindlasti lõpuni Kirilli mõju vene rahvale.

Vene inimese jaoks on patriarh Kirill pühakulaadne vaimne (ja poliitiline) autoriteet, kelle sarnast iidolit lääne demokraatiaga harjutatud inimesed ei oska isegi ette kujutada. Sellepärast ei tohi alahinnata Kirilli väljaütlemiste autoriteetset mõju ka sellele osale venekeelsest elanikkonnast Eestis, kes vähem või rohkem varjatult toetavad Kremli sõda Ukrainas ning kes olid valmis äsjastel valimistel andma toetushääle Putini jätkamisele Venemaa juhina.

Meie poliitikud ei ole seda mõju varasematel aasta(kümne)tel eriti tõsiselt võtnud. Rahvaloenduse andmed eestimaalaste kõige südamelähedasemate usuliste veendumuste kohta pidid alarmeerima sellest mõjust juba üle-eelmise rahvaloenduse tulemustega 2011. aastal.

Veelgi selgemalt väljendus see mõju 2021. aasta rahvaloendusel. Siis oli Eestis 16 protsenti ehk 180 000 õigeusku omaks pidanud elanikku. Kujukas on fakt, et eestlastest pidas õigeusku kõige omasemaks kõigest 2,8 protsenti, venelastest seevastu 50 protsenti, valgevenelastest 58 protsenti ja ukrainlastest 48 protsenti.

Need arvud näitavad, et massiivse osa venekeelsest elanikkonnast Eestis moodustavad ennast teadlikult õigeusuga siduvad elanikud. Isegi kui peame mingit osa neist seotuks Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga, moodustavad Konstantinoopoli patriarhaadiga kanooniliselt seotud õigeusklikud tõenäoliselt üsna väikese osa kõigist Eesti õigeusklikest.

Riigi ükskõiksus venekeelse elanikkonna usuliste juurte ja vene-ortodoksse identiteedi suhtes on jätnud Eestis elavad venelased, valgevenelased ja suure osa enne sõda siin elanud ukrainlasi suurvene ideoloogia ja "Vene maailma" teadlikult koordineeritud mõjuvälja.

Meie venekeelsetes koolides tegutseb omajagu õpetajaid, kelle arusaam vene kultuurist ja identiteedist on tugevalt mõjutatud Vene Õigeusu Kiriku propageeritud "Vene maailma" ideest. Kui eestikeelsetes koolides usundiõpetus valdavalt puudub, siis venekeelsetes koolides pole seda vajagi, sest kogu koolikeskkond on vene-õigeusu kultuuriidentiteeti toetav ja kujundav.

Siinne venemeelne elanikkond on selle maailmaga omamoodi seeneniidistiku kaudu endiselt tugevalt seotud ning selle niidistiku kaudu levival "Vene maailma" essentsil võib olla Eesti julgeolekule juba fataalne mõju.

Tulemuseks ei ole mitte venekeelses "mullis" elava tavainimese ilmalikustumine või läänelike liberaalsete väärtuste rõõmus avastamine, nagu see on juhtunud eestlastega, vaid vaimselt ja kultuuriliselt seotuks jäämine "emamaa" ehk Venemaaga, nagu ka "emakiriku" ehk Vene Õigeusu Kirikuga. Viimasega on kanooniliselt seotud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK).

Julgeolekuoht Eestile

Arvan, et Eesti riigil on viimane aeg lõpetada suhtumine MPEÕK-sse kui riiki riigis, mille tegemisi distantsilt seiratakse, et vajadusel võtmeisikuid korrale kutsuda. Muidu on see kirik oma toimetamistega jäetud omapäi.

Kui selle kiriku liikmed ja esindajad tajuvad konstantselt, et nad on Eesti jaoks ebamugavad ja võõrad ning Eesti riik peab neid lihtsalt taluma, kuna ei ole selgelt sõnastanud oma ootusi kirikule venekeelse kodanikkonna vaimsel teenimisel, siis vaatavadki selle kiriku esindajad jätkuvalt selles suunas, kuhu nabanöör on kinnitatud, ehk Moskva poole.

Meie poliitikud ja ametnikud peavad pakkuma välja positiivse programmi Vene Õigeusu Kiriku Eestis tegutseva harukiriku juhtide, vaimulike, töötegijate ja liikmete kaasamiseks Eesti igapäevaellu. Riik peab julgustama ja aitama MPEÕK juhte ja liikmeid ennast ise "Vene maailma" mentaliteedist ja ideoloogiast lahti siduda, et leida oma koht oikumeenilisel maastikul nii Eestis kui ka maailmas. Ülal viidatud avaldus võiks anda selleks vajaliku tõuke.

MPEÕK esindajad saavad formaalselt distantseeruda ülemaailmse Vene rahvanõukogu 27. märtsi avaldusest, kuna tegemist ei ole Vene Õigeusu Kiriku organiga, mis selle dokumendi heaks kiitis. Siiski, kui ametliku pressiteate kohaselt on selle "Püha sõja avalduse" vastuvõtmisel osalenud delegaatidena arvukalt Vene Õigeusu Kiriku piiskoppe ja preestreid, sealhulgas nõukogu esimehena ka patriarh Kirill, on ka Eestis tegutsev ja Vene Õigeusu Kirikuga kanooniliselt seotud haru MPEÕK moraalselt selle avaldusega seotud.

Piisab, et lugeda avalduse välispoliitikat puudutava peatüki algust, et näha Venemaa varjamatut imperialistlikku ambitsiooni, mida Vene Õigeusu Kirik oma patriarhi ja teiste kõrgete hierarhide kaudu toetab. Sellest peatükist saame lugeda:

"Venemaast peab saama üks multipolaarse maailma juhtivaid keskusi, mis juhib integratsiooniprotsesse ning tagab julgeoleku ja stabiilse arengu kogu postsovetlikus ruumis. Euraasia geopoliitilise keskusena, mis asub globaalsete telgede lääne-ida ja põhja-lõuna ristumiskohas, peab Venemaa reguleerima strateegiliste huvide tasakaalu ning toimima uues multipolaarses maailmas julgeoleku ja õiglase maailmakorra kaitsevallina. Vene rahva taasühendamine peaks saama üheks Venemaa välispoliitika prioriteediks" (Mitteametlik tõlge – UV).

Kui ma seda avaldust siin Eestimaal ehk "postsovetlikus ruumis" loen ja mõtlen siin elava "vene rahva taasühendamisele" kui Venemaa välispoliitilisele prioriteedile, tunnen ma ennast isiklikult puudutatuna, isegi rünnatuna.

Mind kui eestlast ja iseseisva Eesti Vabariigi kodanikku, kelle eelkäijate hulgas on arvukalt "Vene maailma" ja ühe varasema "püha sõja" juhtide, organiseerijate ja korraldajate ohvreid, teeb see kõik väga murelikuks.

Kui vaadata "Vene maailma" idee reaalset ja vägivaldset teostamist Ukrainas "püha sõja" egiidi alla, peaks selle avalduse tekst panema kõik Eesti kirikud ja kristlased, sealhulgas MPEÕK liikmed ja juhtkonna, sügavalt muretsema ja lakkamata palvetama Eesti iseseisvuse säilimise, Eestimaa rahvaste saatuse ning oma liikmete turvalisuse ja tuleviku pärast.

Kui "Vene maailma" idee kohaselt on Eesti Vabariigi territoorium ja siinne elanikkond vaid omaaegse Tsaari-Venemaa ja endise Nõukogude Liidu aladena praeguse Venemaa mõjusfääris, siis on sellise mõttemalli kasvõi vaikimisi heaks kiitmine Eesti riigile julgeolekuohuks ning saab paratamatult ühel või teisel moel vaikivale kirikule endale saatuslikuks.

Urmas Viilma on EELK peapiiskop, kommentaar väljendab autori isiklikke seisukohti.