Harkivi linnapea: suhtumine venemaalastesse halveneb iga päevaga
Ukraina kirdeosas, Venemaa piiri lähistel asuva Harkivi linnapea kirjeldas ERR-ile oma jõupingutusi Vene vägede purustatud linnas elektrivarustuse taastamisel ning tunnistas, et linlaste suhtumine naaberriigi elanikesse on nüüdseks juba negatiivsem kui Vene-vastase meelsuse poolest tuntud Lääne-Ukraina elanikel.
Ukraina suuruselt teine linn Harkiv on muutunud Venemaa rakettide pidevaks sihtmärgiks. Selle tulemusena on linn kaotanud praktiliselt kõik energiarajatised. Mais alanud Vene vägede uus pealetung Harkivi oblasti põhjaosas muutis olukorra veelgi keerulisemaks. Sellest, kuidas linn elab või õigemini ellu jääb, rääkis ERR-i venekeelsete uudiste portaalile Rus.ERR.ee linnapea Igor Terehhov.
Iga kord, kui me teiega räägime, rõhutate, et vaatamata pidevale tulistamisele tuleb jätkata taastamistöid. Te lähete peagi Saksamaale Ukraina taastamise konverentsile ja peate seal veenma lääne partnereid investeerima Harkivi taastamisse. Mis argumendid teil selle jaoks on?
Kõigepealt tahan öelda, et täna on Harkiv tõepoolest pideva tule all. Ja iga päev käib kahjuks linna hävitamine. Kõige halvem on, et me kaotame inimesi hukkunutena ja palju on ka haavatuid. Ja näete ise, milline on täna olukord Harkivis. Ehkki võib tunduda, et kuni selle põrgu lõpuni pole võimalik midagi taastada, siis mina usun, et pole vaja oodata sõja lõppu. See on inimestele, nende emotsionaalsele seisundile väga oluline. Jah, muidugi, praegu on väga raske aeg, aga kui ma inimestega räägin, siis nad ütlevad, et loodavad elamumajanduse ja mis kõige tähtsam kommunaalteenuste ehk siis energia- ja soojusvarustuse taastamist. Ees on väga raske kütteperiood, aga me peame sellest üle saama.
Saksamaa konverentsil tutvustame investeerimisprojekte ja osa neist vajab vaatamata sõjalistele riskidele juba täna elluviimist. Pean silmas energiavaldkonda, eelkõige soojusjaamasid.
Aga ilmselt on ka asju, mida saab teha alles pärast sõjategevuse lõppu?
Jah, osa sellest on tõesti tuleviku jaoks. See puudutab üleüldisemat taastamist, teadusparke, tööstusparke, sest see on majandus, see on linna tegelik elu. Ja see on väga raske, sest täna ei anna keegi sentigi enne, kui usub, et sõjalisi riske enam pole.
See (linna üldise taastamise ette valmistamine – toim.) saab olema väga vaevarikas. Seda ei saa alustada alles pärast sõja lõppu, vaid tuleb alustada juba täna, et inimesed teeksid enda jaoks teatud plaanid ja kalkulatsioonid. See protsess võtab väga kaua aega. Kui me täna oma suutlikkust välispartneritele ja -investoritele ei demonstreeri, siis jõuame olukorda, kus pärast sõja lõppu kulub palju aega sellele, et oma välispartneritele meie võimalusi selgitada.
Nii et see kõik on osa minu ja minu meeskonna tööst: tervikliku investeerimisprojekti loomine. Seda tööd ei saa alustada alles pärast sõja lõppu – projekteerimist, arvutusi, majanduslikke kaalutlusi on vaja teha juba praegu, sõja ajal.
Seega on olemas nii seda, mis vajab taastamist kohe ja ka seda, mida kavatsete alles pärast sõja lõppu ette võtta. Mida linnaelanikud teilt ootavad? Milliseid küsimusi nad teilt küsivad, mille kohta nad pärivad?
Täna on põhiküsimus, miks taevas Harkivi kohal pole suletud, miks puudub õhutõrje, miks toimuvad pidevad õhurünnakud? See on linnaelanike peamine küsimus, aga sellele on väga raske vastata. Kui linnal oleks võimalus õhutõrjetehnika soetada, siis, uskuge mind, me teeksime seda: leiaksime kõik võimalused, teeksime kõik võimaliku ja võimatu, võtaksime laenu ja kaasaksime kõik võimalikud annetajad. Kuid see kõik on riikidevaheliste kokkulepete küsimus. Meie ei saa seda tehnikat endale täna osta. Me lihtsalt ei saa, ükskõik kui palju see ka ei maksaks. Vajame rahvusvahelisi partnereid, kes meile selle annaks ja see põhineb riikidevahelistel lepingutel, nagu ma juba ütlesin. Aga ilma selleta ei tunne inimesed end turvaliselt ja me mõistame seda väga hästi. See on peamine teema, mida ma rahvusvaheliste partneritega, Ukraina ja välisajakirjanikega suheldes alati rõhutan. See on väga tähtis, meie jaoks on see küsimus number üks.

Kui palju inimesi on Harkivis ilma koduta jäänud? Aasta alguses räägiti umbes 150 000 inimesest.
Kahjuks on neid rohkem. Enamik neist on elanud erasektori pindadel. Kokku räägime umbes 160 000 inimesest.
Näeme, et venelased ründavad linna infrastruktuuri, sealhulgas energiarajatisi. Milline on hetkeseis selles sektoris?
Energeetikasektor sai 23. märtsil väga tõsiselt õhurünnakutes pihta. Täna pole meil linnas töökorras ühtegi oma elektrijaama ja peame saama elektrit teistest linnadest. Olukord on väga raske, oleme piiri peal, mõistame seda väga hästi. Talvele sellise elektrivarustussüsteemiga vastu minna on võimatu, sest elektrist sõltub kogu ülejäänud kommunaalsektor, alustades veevarustusest ning lõpetades gaasi- ja soojusvarustusega. Seetõttu on energiavaldkonna investeeringuid vaja praegu, kohe täna. Valitsusega on täna teatud kokkulepe kütteperioodiks valmistumise toetuse osas tehtud. Me kulutame need vahendid ainult koostootmisjaamadele ja elektrigeneraatoritele.
Nii et kasutame selleks nii linnaeelarve vahendeid kui ka tulevasi toetusi ning lisaks on mul täna kokkulepe allkirjastada Berliinis leping, et eraldada meile kiiremas korras sel eesmärgil 25 miljonit eurot. EBRD on meile juba saatnud lepingu projekti ja ma loodan nende vahendite eest vastavad seadmed ära osta.
Kuid ma tahan teile öelda, et see on väga keeruline protsess, kuna selliste seadmete tootmine võtab mitu kuud. Seetõttu oleme pidanud läbirääkimisi kõigi selliseid seadmeid tootvate ettevõtetega – need on ainult välismaised ettevõtted – ning reserveerinud teatud osa meie garantiiga. Sest me ei saa seda protsessi edasi lükata, meie jaoks on väga oluline, et see kõik saaks [õigeks ajaks] tehtud.
Aga kui energiavarustust vajalikul määral taastada ei õnnestu, siis peab vähemalt osa harkivlastest lihtsalt talveks linnast lahkuma?
Töötame selle nimel, et kõigi Harkivi elanike soojavarustus oleks tagatud. Teeme selle saavutamiseks kõik endast oleneva. Seda, mida meie peame täna tegema, pole teinud ükski linn maailmas. Peame ümber tegema kogu energiavarustuse, veevarustuse ja küttesüsteemi. Ja meil on kõige selle tegemiseks aega vaid mõni kuu. Meie idee on ehitada väikesed jaamad, mille tootmisvõimsus oleks 1–3 MW, mitte rohkem. Neid kõiki on võimatu hävitada.
Kui paljude jaoks sellest piisab? Ma mõtlen, mitme elaniku jaoks?
Meil on vastav linnakaart, märkisime kõik selle peale. Me teame, kuidas seda kõike korraldada. Kuid kõik sõltub rahalistest vahenditest, mida suudame kaasata.
Tuleme tagasi Ukraina taastamise konverentsi juurde. Millised on praegused kaotused, mida Harkiv on Venemaa agressiooni tõttu kandnud?
Aasta tagasi ütlesin, et see on ligikaudu 8–8,5 miljardit dollarit. Täna on see juba üle kümne miljardi dollari. Ja iga õhurünnak, iga tabamus tähendab uut kahju.
Kui palju ajutiselt ümberasustatud inimesi on täna Harkivis? Pean silmas pagulasi okupeeritud aladelt.
Enne praegust Venemaa pealetungi oli Harkivis üle 200 000 põgeniku, nüüd on lisandunud üle 11 000. Nii et kokku umbes 211 000 – 215 000 inimest.
Aga kui palju linnas üldse inimesi on?
Rohkem kui üks miljon.
Ja neist üle 200 000 on põgenikud?
Jah.
Kuidas on praegune Venemaa rünnak Harkivi oblasti põhjaosas linna elu mõjutanud? Kuidas linn põgenikega hakkama saab?
Linna elu mõjutavad kaks tegurit. Ennekõike on need õhurünnakud, nagu ma juba ütlesin. Teine tegur on 10. mail Venemaa alustatud pealetung. See mõjutab ka inimeste meeleolu. Ma olen uhke iga Harkivi elaniku üle, aga te saate ju aru, et inimestel on emotsioonid neist ei saa lahti. Mis puudutab põgenikke, siis neid on palju. Nad tulevad Kupjanskist, Vovtšanskist. Mõned neist jäävad Harkivisse, teised liiguvad edasi. Aga enamik neist inimestest jääb ikkagi siia. Viimase nädala jooksul oleme majutanud üle 11 000 inimese. Need inimesed on mures, pehmelt öeldes ei ole nende emotsionaalne seisund kõige parem. Paigutame need ühiselamutesse ja anname dokumendid neile, kellel neid pole. Nad leidsid end ilma ühegi asjata ja me peame lahendama nüüd kõik nende küsimused: mida nad tegema hakkavad, kus töötama, kus nende lapsed õppima hakkavad, kuidas nad saavad arstiabi, kuidas nad oma vaba aega veedavad.
Enne Vene invasiooni suhtlesid inimesed Harkivis vene, ukraina ja suržiku keeles (segu vene ja ukraina keelest – A.A.). Kuidas muutis sõda Harkivi elanikke? Paljudel on ju sugulased ja sõbrad teisel pool piiri...
See on tegelikult väga oluline küsimus. Juhtunu mõjutas inimesi ja nende suhtumist. See, mida sa nimetasid suržikuks, on meie slobožani keel. See on väga sarnane vene keelega, kuid sisaldab ka ukraina sõnu ja väljendeid. Suhtlesime igapäevaelus ja suhtleme nüüd slobožanski keeles, kuid päris ukraina keelt kostab üha rohkem. Mõned inimesed vahetavad teadlikult, teised vajavad seda töö jaoks jne. Mis puudutab suhtumist Venemaasse, siis see on tõesti muutunud.
Teil on õigus, peaaegu igal kolmandal harkivlasel olid seal varem kas sõbrad või sugulased, inimesed suhtlesid peaaegu iga päev. Meie juures Harkivis käis palju venelasi. Mäletan, kui avasime oma keskpargi, oli seal palju Vene numbriga autosid. Venelased tulid nädalavahetustel ja kulutasid siin raha. Neid koheldi nagu omasid. Ja näete, kuidas kõik muutus pärast sõja algust. Alates sõja esimestest päevadest, kui Vene väed piiri ületasid, hakkasid nad tulistama tsiviilelanikke, nad tulistasid Harkivit ja selle eeslinnasid tankidest, soomustransportööridest ja liikursuurtükkidest... Nii et ma usun, et täna on Harkivi inimesed radikaalsemad kui lääneukrainlased.
Sest nad tunnevad seda sõda sõna otseses mõttes enda nahal?
Venelastesse suhtuti varem teistmoodi. Meile tundus, et sellist asja ei saa juhtuda. Paljud usuvad, et neid mitte ainult ei reedetud, vaid tahetakse tappa, tahetakse nad maatasa teha. Seetõttu valitsebki täna Harkivis selline vastupanu vaim. Inimesed on solvunud, sügavalt solvunud venemaalaste peale. Ja iga päev saab see tunne uut kinnitust. Iga õhurünnak, iga hoone purustamine, iga kaotatud elu, iga haavatu, iga õhuhäire kinnitab seda. Suhtumine venemaalastesse läheb iga päevaga hullemaks. Aga kui kaugele see üldse minna saab?
Toimetaja: Mait Ots