Euroopa riigijuhtidest on vägede Ukrainasse saatmisest kõige selgemalt rääkinud Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Seda, et lääne sõdurid võiksid hakata Ukrainas väljaõpet andma, on öelnud ka Leedu välisminister Gabrielus Lansbergis. Eestis on seda mõtet mõistlikuks nimetanud tulevane kaitseväe juhataja Andrus Merilo. Saan ma õigesti aru, et see ei ole enam teema, mida viisakas seltskonnas ei arutata. Vastupidi, seda arutatakse nii Eestis kui mujal Lääne-Euroopas, selle kohta valmivad memod ja analüüsid.

Tõsi on see, et teemat arutatakse ja kõige kõrgemal tasandil oleme me seda arutanud viimasel Euroopa Liidu kaitseministrite kohtumisel, kus siis Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Josep Borell selle mõtte ka omalt poolt lauale pani, et me peame Ukraina abipalvele vastu tulema, kui neil see abipalve on. Ja kuna meil oli siis videoühendus ka Ukraina kaitseminister Rustem Umeroviga, kes selle samamoodi tõstatas, siis loomulikult me seda arutame.

Meie oleme nende arutelude juures kõige suurema küsimusena tõstnud, mis on selle riski ja kasu suhe. Me koolitame ukrainlasi praegu Poolas. Ukrainast Poola sõita ei ole nüüd väga pikk maa. Kui me räägime näiteks Lääne-Ukrainas koolituste läbiviimisest, mis võiksid olla Lvivist lääne pool, siis Lvivist Poola sõitmine on mõned tunnid bussisõitu. Et kas see viis-kuus tundi bussisõitu kaalub üles selle riski, mida lääneliitlased võtaksid oma instruktorite saatmisega Ukraina territooriumile.

Seal on ka väga palju tehnilisi nüansse, et kui suurtes gruppides oleks seda võimalik teha. Kas me räägime väikestest demineerimisüksustest või suurtest kuni brigaadi tasandi üksuste väljaõppest? Seal neid nüansse on ääretult palju.

Seetõttu käis Prantsuse eelmeeskond Ukrainas ja praegu hoitakse seda arutelude tasandil, et selgitada välja võimalikud riskid, küsimused ja siis vaadata, kas ja kuidas me saame nende otsustega edasi minna.

Muidugi praegu on kõige suurema pitseri nendele aruteludele pannud  Prantsusmaa presidendi otsus Prantsuse parlament laiali saata. See kindlasti mõjutab ka Prantsusmaa edasisi käike näiteks sellesama initsiatiivi edasiviimisel.

Kas Prantsusmaa armee kindralstaabi juht saatis Eestile ka kirja, et kutsuda meid väljaõppemissioonis osalema?

Meil on erinevaid suhtlusi ja me loomulikult oleme huvitatud sellest, et me oleme nendes inforingides sees. Me oleme kindlasti Ukraina abistamise üks suuremaid vedureid. Ka meie otsus saata õhutõrjesüsteeme Mistral – ma sain eile ka Ukraina kaitseministrilt väga sooja sõnumi, et suur tänu ja et Eesti on jätkuvalt näitamas teed.

Loomulikult meie huvi on nendes debattides olla. Aga meil on oma ratsionaalsed seisukohad ja nendele seisukohtadele me vajame vastust. On selge, et keegi sinna kauboid mängima ei lähe.

Lääneriigid on viimastel aastatel andnud väljaõpet enam 130 000 Ukraina sõdurile. Teie mainisite Poolat, väljaõpet antakse ka Saksamaal ja Suurbritannias, ka Eestis on antud. Mida ütlevad Ukrainas väljaõppe andmise toetajad, kas kasu nähakse tõesti ainult mõnes tunnis bussisõidus?

Eks see kõige suurem kasu ikkagi poliitilis-strateegilisel tasandil on heidutus ja sõnum Venemaale, et me ei jäta Ukrainat ja et me oleme valmis Ukraina abistamiseks minema veelgi kaugemale. Sest  meenutame, et tegelikult on juba 2014. aastast iga natukese aja tagant räägitud, et kas üks või järgmine samm on eskaleeriv või mitte.

No arutati seda, et kas suurtükkide saatmine on eskaleeriv. Eesti saatis suurtükid, teisedki riigid saatsid suurtükke – ei midagi. Siis arutati, kas tankide saatmine on eskaleeriv. Jälle oli Venemaal hirmus kampaania, et see on eskaleeriv, sellele järgnevad sammud. Siis tuli F-16 koalitsioon ja küsimus, kas hävitajate saatmine on eskaleeriv. Siis tuli kaugmaarakettide küsimus, et kas see on eskaleeriv. Kogu aeg on jutt sellest, et see on eskaleeriv.

Nüüd on Venemaa väga tugeva hoiaku võtnud, et kui lääneliitlased on Ukraina pinnal, siis see on eskaleeriv. Kogu aeg me kuuleme seda juttu, aga teisest küljest me teame, et see poliitilis-strateegiliste sõnumite saatmine omab selget rolli ka sõja kulgemises. Nii et võib-olla on see kõige suurem otsustuskoht, mis tuleb teha.

Ja sealt edasi, kui me räägime demineerimisest, mida leedukad on vedanud, siis seda saab teha väga väikestes rühmades, väga turvalises konspiratsioonis või varjatuses. Seal on riskid suhteliselt madalad.

Kui me räägime brigaadi tasandi õppusest, kus osaleb 3000-5000 meest või ka pataljonist, kus on 500-800 meest, siis nii need üksused, mida me välja õpetame kui ka need, kes välja õpetavad, lähevad juba nii suureks, et need ei jää märkamata.

See tähendab, et nad muutuvad sihtmärkideks ja kindlasti soovib Venemaa oma kauglöökidega Ukraina väljaõpet mõjutada. Need on need kohad, kus me tegelikult arutamegi, et mis on mõistlik, mis ei ole mõistlik, mis on need kasud. Aga kindlasti üks suuremaid osi sellest on poliitilise sõnumi saatmine Venemaale.

Selleks, et välja õpetada tuhat võitlejat, peab kohapeal olev instruktorite kontingent olema mitmesajapealine?

See sõltub väga palju sellest, kuidas väljaõpet tehakse. Kui me võtame näiteks Euroopa Liidu missiooni EUMAM või brittide veetavat Interflexi, kus muuseas ka Eesti instruktorid on, siis need väljaõppemissioonid on tõesti sellised, kus tegelikult rühmasuurune üksus ehk 30-40 inimest õpetab välja kompaniitasandi üksust. Ehk suhe on enam-vähem üks kolmele. Aga väljaõpet on kindlasti võimalik teha ka väiksemas mahus.

Mõned ütlevad, et Ukrainas kohapeal väljaõppe läbiviimise pluss on just nimelt see, et saab kasutada läbisegi lääne ja Ukraina instruktoreid.

Tõsi, aga arvestama peab ka sellega, mida suuremaks sa lähed üksusega, seda rohkem on sul vaja maa-ala, sest sa pead tegema ka mingisuguseid liikumisi maastikul. See ei ole lihtsalt niimoodi, et ma lähen klassiruumi, näitan neile relva ja siis teeme mõned laskeharjutused.

Kindlasti üks osa sellest väljaõppearutelust on olnud ka instruktorite väljaõpetamine. Võib-olla me saame tõesti välja õpetada Ukraina instruktorid, saame välja õpetada näiteks demineerijad, need on sellised väikesed grupid ja neid on võimalik tõesti üsna turvaliselt teha.

Kui lääne sõjaväelased on Ukrainas väljaõppemissioonil, kas nad on tingimata legitiimne sihtmärk? Kas nad on kombatandid?

Ka hetkel on Ukrainas lääneriikide kaitseväelased. Loomulikult nad ei ole klassikalises mõttes kombatandid. Ka ükski instruktor ei ole kombatant. Ta on küll kaitseväelane, aga ta on seal lähetuses. Ka kaitseatašeed, keda Eestil on Ukrainas kaks, aga erinevatel riikidel ka väga palju rohkem, on professionaalsed kaitseväelased. Aga nad ei ole kombatandid, nad on lähetuses. Ja nende instruktorite puhul on läänes räägitud, et nad ei ole kombatandid, et lääneriigid kindlasti ei lähe Ukrainasse sõdima.

Aga nad peaksid ikkagi minema koos relvadega, sest väekaitset on ikkagi vaja.

See on üks küsimusi, mis on ka meil lauale pandud. Üks asi on tõesti see kasu ja kahju ja riskid. Aga teiselt poolt väga suur element sellest on tõesti väekaitse pool ehk kaitse võimalike õhurünnakute ja võimalike diversioonide vastu. Sellepärast, et kindlasti on venelastel mööda Ukrainat laiali suur hulk nuhke, kes Vene luurele erinevat infot edastavad. Seetõttu tegelikult see väekaitse pool on äraütlemata oluline. Sellepärast me ütlemegi, et me oleme pragmaatilised. Et me tahame saada väga paljudele küsimustele enne selgeid vastuseid, kui me saame selle aruteluga üldse edasi minna.

Kui kiire selle otsusega on?

Ta ei ole nii-öelda ühe päeva küsimus, sest väljaõpe toimib. Mina ütlesin ka kolleegidele viimasel kohtumisel, et tegelikult kõige lihtsam on meil saata nii Venemaale kui kõikidele oma liitlastele sõnum, et tõstame Euroopa Liidu väljaõppemissiooni kuuekümnelt tuhandelt sajale tuhandele, tõstame Interflexi samamoodi sajale tuhandele. See on esimene sõnum, mille me saame väga kiiresti teha ja ma arvan, et kõik liitlased oleksid valmis sellega kaasa tulema. Seal on nüüd teine konks, et kas ukrainlastel on kedagi saata?

Ehk mina alustasin sellest, et me kõigepealt suurendaksime Euroopa Liidu Interflexi väljaõpet. Ja kui need väljaõppemahud on täis ja kui need muud küsimused on vastatud, siis me saame edasi arutada, kas ja millises tempos me liigume edasi Ukraina territooriumil väiksemate koolituste läbiviimisega.

Aga praegu tundub, et sellist poliitilist vedurit Prantsusmaa näol sellele hetkel ei ole. Me peame ära ootama, mis saab 30. juunil ja 7. juulil, kui toimuvad Prantsuse parlamendivalimiste kaks vooru.

Vaatamata sellele, et Lääne-Euroopas see väljaõpe toimib, küsivad ukrainlased ise üha aktiivsemalt seda, et väljaõpe võiks toimuda Ukrainas. Kas nende põhiline argument on ka seesama sõnum Venemaale?

No nemad vaatavad kindlasti ka seda ajafaktorit ja paljusid muid väikseid detaile: piiriületused, keelekeskkond, kodusemad olud, riskide vähendamine, et keegi väljaõppele saadetud meestest nii-öelda ära hüppab. Seal on hulk Ukraina jaoks positiivseid märke, aga nagu ma ütlesin, et need kasud ja riskid on vaja kõik läbi käia.

Aga kirjeldage veidi veel neid riske. Kas peamine risk on see paljuräägitud eskalatsioonitrepp või on põhiline risk konkreetne kineetiline oht väekontingendile? Ehk mis seda otsust takistab?

Eks põhiline on risk liitlaste instruktoritele. Kui need instruktorid peaksid seal olema, siis Venemaa kindlasti sooviks teha provokatsiooni või otsest rünnakut. Ja kui selle tagajärjel mõni lääne instruktor, olgu ta prantslane või leedukas, hukka saab, siis tekib ju automaatselt küsimus nii Prantsusmaal kui Leedus, et mis on meie vastus. Või kas meil üldse on vastust.

Me ei saa seda võrrelda näiteks niisuguse olukorraga, kus mõni kaitseatašee saab õhurünnaku tulemusel vigastada või – hoidku jumal selle eest – hukka. See sõnum on kindlasti teistsugune, kui väljaõppe käigus saab vigastada või hukka meie instruktor.

Olen ma teie jutust õigesti aru saanud, teie peate sellisest suurest väljaõppemissioonist tõenäolisemaks näiteks väiksemat demineerimismissiooni?

Hetkel ei ole meil ühtegi otsust. Ja me ei ole isegi pidanud praegu kaitseministeeriumis vajalikuks, et me läheksime detailsema analüüsiga valitsusse. Me oleme valitsust informeerinud, et sellised arutelud on ja see ei ole kellelegi saladus. Aga loomulikult need arutelu sisud, mida me arutame, peavad olema väga kitsas ringis. Ja siis me saame teha adekvaatse otsuse.

Aga kui me võtame nii-öelda riski ja kasu erinevusi, siis kindlasti väikeste gruppide spetsiifiline treening, kasvõi instruktorite väljaõpe on hoopis teise iseloomuga kui suurte üksuste, olgu siis pataljoni või brigaadi tasandi üksuse väljaõpe.

Kas kahtlemata peab see küsimus käima läbi riigikogu suurest saalist? Kas kahtlemata peab küsima mandaati või saab selliseks puhuks kasutada ka nii-öelda blankomandaati, mille riigikogu igal aastal annab ja millega valitsus võib otsustada saja kaitseväelase saatmise kuhugi kriisipiirkonda?

Need erinevad võimalused on tegelikult kõik avatud. Esiteks on võimalik kasutada blankomandaati, mille parlament on tõesti valitsusele andnud. Teiseks on võimalik kasutada sarnast nii-öelda rahvusvahelise koostöö sätet, mis on riigikaitseseaduses ja mille alusel näiteks läksid Eesti kaitseliitlased Poola piirile.

On võimalik kasutada ka lähetuse formaati, mida me praegu väljaõppe puhul kasutame. Sest ka Interflexi raames on tegemist teise riiki minemisega. Ehk meie skaudid, kes on Suurbritannias ukrainlasi välja õpetamas, on sinna lähetatud.

Aga tõepoolest on võimalik ka rääkida sellest, et me ikkagi parlamendi suures saalis arutame seda teemat. Aga praegu ei ole veel selleks aeg küps. Ja ei ole ka otsest vajadust seda arutada. Aga kindlasti riigikaitsekomisjon hoiab ennast kogu aeg sellega kursis ja mina hoian neid sellega kursis, et millised arengud on. Ja eks me siis teeme selle kõige õigema otsuse.

Aga nendest erinevatest variantidest, kui oluliseks te peate seda, et mandaadi annaks suur saal?

See sõltub väga palju sellest, mis see iseloom on. Kui me räägime väga väikeste üksuste spetsiifilisest väljaõppest, siis on riskid kindlasti madalamad ja on võimalik rääkida ka lihtsalt lühiajalisest lähetusest. Siis võib-olla ei pea suurt saali koormama. Kui me räägime juba mingisugusest suuremast väljaõppest, siis on parlamendi informeerimine ja kaasamine moel või teisel kindlasti vajalik.

Ma olen palunud kaitseministeeriumi õigusosakonnast ka täpsema analüüsi selle kohta, et mis on riigikaitseseaduse ja põhiseaduse koostoime. Põhiseaduse säte ütleb tõepoolest seda, et Eesti kaitseväelaste rahvusvahelistele kohustustele saatmine on parlamendi suure saali otsus. Riigikaitseseadus täpsustab seda sätet öeldes, mis on rahvusvaheline koostöö ja mis on sõjaline missioon.

Sõjaline missioon 100 protsenti vajab parlamendi heakskiitu, rahvusvaheline koostöö ei vaja. Nii et see ongi küsimus, et millise sätte alla see tegevus võiks minna. Aga ma pean veel kord kordama, et praegu on veel liiga vara sellest üldse midagi rääkida, et kaugel me oleme.

Aga see blankomandaat lubaks minna ka sõjalisele missioonile?

Teoreetiliselt ta lubaks, sellepärast, et blankomandaat ei ole missioonipiirkonnaga seotud.

Kuna britid on üsna avalikult rääkinud, et nende sõjalised nõuandjad või ütleme erioperaatorid Ukrainas tegutsevad ja ka prantslased on maininud, et teatud relvade sihitamisel aitavad nende inimesed kaasa, siis küsin, et kas ja mida meie operaatorid Ukrainas teevad?

Avalikest andmetest on läbi käinud, et rahuajal me tegime väljaõpet. Ja loomulikult meil erinevaid kaitseväe inimesi on Ukrainas käinud ka sõja ajal päris palju, kuni kaitseväe juhatajani välja.

Peamiselt me käime ikkagi seal infot kogumas. Aga näiteks endine kaitseliidu ülem kindral Ühtegi on seal käinud viimasel ajal mõlemasuunalist, ehk nii nõustamas kui infot kogumas. Eks me käime seal ikka. Aga me ei saa rääkida mingisugusest sellisest tegevusest, mis on praegu arutelu all Prantsuse initsiatiivi raames. Need teemad tuleb selgelt lahutada.

Ehk me käime vaatamas seal näiteks seda, et mis relvi on neil vaja ja missugune on lääne abi mõju?

No näiteks õhuväelased on käinud seal tutvumas sellega, kuidas me saame droonisõda ära hoida, kuidas selle vastu valmistuda ja kuidas teha näiteks teavitussüsteemi inimestele. Kevadtormi ajal, kui inimesed Lõuna-Eestis said SMS-teavituse või kui pandi tööle õhuhäire, siis seal oli ka palju mõtteid, mida me olime Ukrainast üles korjanud.

Samamoodi on näiteks Ole Valmis äppi tulemas võimalus, et kui inimene näeb mingisugust lendavat objekti ja teeb sellest pildi, siis see läheb automaatselt õhuvalvekeskusesse. Need on näiteks asjad, mida meie õhuväelased on käinud Ukraina õhuväelastega arutamas.

Ja samamoodi käime me ise koolitamas?

Meil ei ole selles mõttes koolitusmissiooni. Nagu ma ütlesin, need üksikud kaitseväelased, kes on Ukrainas käinud, on seal käinud läbi lähetuse.

Operaatorite kohta te vist rääkida ei taha ja ei saa?

Mul ei ole midagi siin kommenteerida selles mõttes. Nagu ma ütlesin, et need inimesed, kes on Ukrainas käinud, on käinud seal läbi lähetuse. Ja ega siin rohkem ei olegi midagi öelda.

Kaitseministeeriumi haldusalas on ka välisluureamet, kes on kindlasti Ukrainas sees. Nii, nagu seal on vist sees kõik maailma agentuurid?

Mõistetavatel põhjustel, sõltumata sellest, kas ja kus meie luurajad üht või teist tegevust teevad, ei kuulu see ega meetodid ega vahendid avalikustamisele.