Et minna lõunarindel sinna, kus ukrainlastel õnnestus kõige rohkem edeneda, on vaja läbida Orihhivi linna. Kui pool aastat tagasi oli linna jäänud umbes 800 elanikku, siis praeguseks on sinna alles jäänud mitte rohkem kui 300 inimest, peamiselt pensionärid.

"Minu tütred pakuvad mulle, et ma koliksin nende juurde. Sõbrad ja sugulased, kes maal elavad, pakuvad sama. Ma ei taha siit kuhugi minna. Minu kodu on minu kodu," rääkis Orihhivisse elama jäänud Vera, kes ei hooli sellest, et kodu on maatasa tehtud.

"Mis siis! Ma ei taha kuhugi minna. Mis peab juhtuma, see juhtub, selle eest ei põgene. Paljud juba kolisid Orihhivist Zaporižžesse ja said seal surma," ütles ta.

Pärast Orihhivit avaneb lage maa – põllud. Aga need kõik on mineeritud. Need alad olid venelaste okupatsiooni all poolteist aastat, nii et neil oli piisavalt aega, et need kõik korralikult mineerida.

Ukraina demineerijaid ei ohusta seal mitte ainult miinid põllul, vaid ka kõik, mis võib taevast alla kukkuda.

"Kohe, kui sind drooni abil märgatakse, avatakse miinipilduja tuli. Siis peame kohe kiiresti varjuma. Ootame, kuni pommitamine lõpeb, või taganeme kohe ohutumasse kaugusesse. Hea, kui on, kuhu varjuda, aga tihti sellist võimalust ei ole," rääkis Ukraina sõjaväelane hüüdnimega Sepp.

Ukraina tankistid tahaksid rünnakule minna, kuid võimaluse selleks peavad neile looma demineerijad.

"See siin on tihedalt mineeritud ala. Miinide read on lõputud. Neid on palju nii varjatuna kui ka nähtavana," sõnas Ukraina sõjaväelane kutsungiga Säde.

"Iga kolme-nelja meetri tagant leiad miini. Et tehnika siit läbi pääseks, on vaja puhastada vähemalt kümne meetri laiune koridor. See tähendab, et üles tuleb
korjata terve hunnik miine. Vaenlane on väga lähedal, nii et töötame pideva
miinipildujatule all. See ei lase meil eriti oma tööd teha," rääkis Ukraina sõjaväelane hüüdnimega Kotkas.

"Ükskord leidsime kümnelt ruutmeetrilt üle 20 tankitõrjemiini ja nende vahele olid asetatud ka jalaväemiinid," ütles Ukraina sõjaväelane, keda kutsutakse nimega Hulk.

Hulk on kogenud demineerija. Ta näitas "Aktuaalsele kaamerale" jalaväemiinide arsenali, mida Vene väed Ukraina vägede vastu kasutavad.

"Kõige ohtlikum neist, mida te siin näete, on miin OZM-72. Seda kutsutakse ka konnaks või nõiaks. Ta hüppab umbes meetri kõrgusele. Korpus jääb maha, laeng lendab välja ning toimub plahvatus. Selle miini sees on 2400 kildu. Siin ei aita mitte miski, isegi pikaliheitmine mitte. 30 meetri raadiuses on elavjõu tabamus 100-protsendiline," kirjeldas Hulk.

Kõige ohtlikumaks Vene miiniks peab Hulk aga Ohhotat ehk Jahti. Tema sõnul on tegemist terve omavahel ühendatud miinide süsteemiga.

"Põhimõte on selline – seismiline andur tunneb ära sihtmärgi juba 100 meetri kauguselt. Eksimustõenäosus on väga väike – 0,0014. See tunneb ära jooksmise, jalutamise, roomamise ja isegi suuskadel liikumise. Siis reageerib sihtmärgile kõige lähedam miin ja kui inimene jõuab 15 meetri raadiusesse, see miin plahvatab. Kui hakatakse hukkunut või haavatut evakueerima, siis plahvatab järgmine miin. Ja nii kuni viis korda järjest. Selleks, et aru saada, et see oli Ohhota, võib langeda viis inimest," rääkis ta.

Selle asemel, et küsida, miks Ukraina vastupealetung edeneb nii aeglaselt, võiks lääs ukrainlasi rohkem aidata, arvab tankist Säde.

"Miinid on meie jaoks väga valus teema. Meil napib miinivastaseid seadmeid. Hea oleks lääne partneritelt neid saada," ütles ta.