Ma alustan hästi lihtsa küsimusega, mille vastus ajab Eesti rahva viimasel ajal kindlalt kahte leeri. Kas Eestis raiutakse teie arvates metsa liiga palju või liiga vähe?

Ilmselgelt meie metsa raiemahud mõned aastad kasvasid päris kiiresti. Seejärel toimus väike muutus ja suund pigem languse suunas.

Kui me vaatame hetketrendi, siis me enam ida poolt puiduressurssi ei saa. Ja sellest tingituna oli ju ka teatud rahutus raieküsimustes.

Aga põhimõte peaks olema, et meie metsamaa tagavara ei väheneks ja majandusmetsas see, mida me raiuksime, oleks juurdekasvu piires. See tähendab, et Eesti mets, metsamajandus on kestlik ja järgmistele põlvkondadele metsa jagub.

Ehk siis enam-vähem samas mahus lähiaastatel jätkame?

No praegustel andmetel võib nii eeldada. Aga loodus teeb ka omad korrektuurid. Kliimamuutusest tingitult on meile saabunud selline tegelane nagu kooreürask, mille tõttu me aeg-ajalt peame mingeid kohti välja puhastama. Õnneks sel aastal läheb pisut paremini kui eelmine aasta.

Metsanduse arengukava aastani 2030 pole suudetud Eestis vastu võtta. Kas seda üldse on vaja? Arengukava on tekitanud rohkem riidu ja kaklemist kui toonud kokkuleppeid?

Metsanduse arengukava koostamise käigus sai väga palju olulisi teemasid tõesti läbi vaieldud, läbi argumenteeritud ja jõutud ka üsna lähedastele seisukohtadele, mis see kestlik metsamajandamine oleks. Austusest nende inimeste töö vastu, kes sellesse panustasid, võiks tegelikult arengukava siiski riigikogu vastu võtta. Praegu on mõistlik ära oodata suur katusseadus, kliimakindla majanduse seadus, mis on põhimõtteliselt valmis.

See peaks minema peatselt kooskõlastusringile, seal on kirjeldatud ka metsanduse teekond, mis peaks meid viima kliimaneutraalsuse eesmärgini aastaks 2050.

See puiduressurss, mida me metsast välja viime, seda me peaksime väärindama võimalikult kõrgelt ja võimalusel seda mitte põletama, vaid see võiks jääda pikaajalistes toodetes või hoonetes meile kasutusele. Selles osas ju vaidlusi pole.

Siin on oluline veel üks seadus ehk siis looduskaitse seaduse muudatused, mille kallal tegelikult juba riigikogus ja ministeeriumis on tehtud väga palju tööd. Need muudatused seadustavad veelgi kestlikuma metsamajandamise ja vastavad tänapäeva inimeste ootustele rohkem.

Kas te olete maailmavaateliselt rohelisema mõtteviisiga kui teie eelkäija kliimaministeeriumis Kristen Michal?

Tegelikult on ju kogu rohereform selleks, et me suudaksime inimtegevust looduse piiride raamidesse rohkem mahutada. Selleks on meil ikkagi vaja samal ajal tagada see, et kõik inimesed saavad oma igapäevaeluga hakkama. Kui me majandus ei toimi, siis on risk, et osa inimesi ei saa hakkama ja sel juhul on väga raske ka mingisuguseid muutusi ellu viia. 

Selles mõttes kindlasti rohereform on majandusreform. Tänaseks on uus puhas majandus kindlasti ka ainus, mis ettevõtteid hoiab konkurentsis. Meie mõtteviis Kristen Michaliga selles mõttes on ikkagi pigem sarnane. See, et mulle meeldib metsas käia või ma püüan ise elada kestlikult, see on võib-olla teisejärguline.

Ma loen koalitsioonileppest välja, et tööstuse investeeringute ligimeelitamisele pannakse nüüd uue valitsuse ajal oluliselt suuremat rõhku. Kas see peegeldab ka mingit aktsentide muutust Euroopas laiemalt, et selline hurraa-optimism rohepöörde asjus on natukene taltunud?

Me kõnelustel omavahel arutasime, et võib-olla on lihtsalt jõutud realistlikumate sõnastusteni. Ma mainisin ka enne, et muutused majanduses peame suutma läbi viia nii, et kõik ühiskonna liikmed või vähemalt võimalikult suur osa ühiskonna liikmetest saab aru, mis toimub ja tunnetab, et selles on tema elule mingisugune positiivne mõju.  

Mulle tundub, et ka Euroopa Komisjoni tagasivalitud presidendi von der Leyeni praegune plaan räägib täpselt nende samade sõnadega.

Kui rääkida energeetikast, siis väljaminekud ainult kasvavad. Kuskilt otsast pole näha lubatud positiivset mõju. Venemaa elektrivõrgust lahti ühendamine ja üha laialdasem taastuvenergia kasutuselevõtt toob meile tuleval aastal lisamaksu, sest vajame varuelektrit süsteemi tasakaalus hoidmiseks. Maksu suurus on esialgse kalkulatsiooni järgi 5,31 eurot megavatt-tunni eest, mis on viis korda suurem kui Soomes. Meil on eesmärk saavutada tuleva kümnendi alguses olukord, kus kogu elekter tuleb taastuvatest allikatest. See kõik on tohutult kallis. Kas vajame nii kulukaid ambitsioone?

Meie eesmärk on puhas ja taskukohane energia.

Aga seda ei ole ju tulemas.

See kindlasti on tulemas, see on ainus, mis meid saab edasi viia, sest alternatiivi ei ole. Me oleme oma põlevkivi tõttu olnud pisut aeglasemad.  

Praegu oleme endiselt seotud Venemaa sagedusega, see on olukord, mida me loomulikult peame muutma. Selleks on tehtud väga põhjalikke ettevalmistusi ja tuleva aasta veebruaris peaks see toimuma. Lahtiühendamine toob kaasa teatud mõttes siis mitte lõpuni prognoositavaid kulusid. Aga ma arvan, et mitte keegi Eestis ei kahtle selles, et see on väga vajalik samm.

Kuni aastani 2026 peavad meile reservvõimsust tagama põlevkivielektrijaamad. Millal tuleb valitsuse otsus, mis neist jaamadest edasi saab? Kas jätkatakse nende renoveerimist, et tagada elekter ajaks, kui tuult ja päikest ei ole?

Hange on juba välja kuulutatud ja  tulemused peaksid selguma aasta lõpuks. Tavaliselt on energeetikas protsessid väga aeglased, aga seekord tahame kiiresti aasta lõpuks saada selgeks, mis meile selle varustuskindluse tagab: saab see siis olema gaasijaam või on see mingi muu tehnoloogia.

Aga see ei saa olema põlevkivijaamad, need vanad jaamad?

Ma pigem ei usu seda, sest nendesse oleks vaja nii palju investeerida ja põlevkivi teatavasti ei ole ka elektriturul konkurentsivõimeline, nende kasutamine on väga vähe tõenäoline.

Ehk siis aastast 2027 valitseb seal jaamades täielik vaikus, välja arvatud Auvere uus jaam. Ülejäänud tuleb demonteerida?

Nii täpselt ma selle aastaarvu kohta ei hakka veksleid välja andma. Enne pean endale täpsemad andmed hankima ja siis saan vastata teile täpsemalt.

Olete uue tuumajaama rajamise pooldaja?

Esialgu me ei saa rääkida veel uuest tuumajaamast. Praegu on riigikogu ka minu häälega otsustanud, et me peaksime Eestis hoidma ukse avatud uutele tehnoloogiatele, sealhulgas tuumaenergeetikale, ja hakkama siis välja töötama õigusraamistikku.

Nagu ütlesin, energeetikas on protsessid väga pikad, aga taskukohane ja tuumajaama puhul ka siis pidevalt olemasolev energia on aluseks, et meile saaks seda uut puhast tööstust tulla. See on igatahes õige, et me ei pane eos uksi kinni. Küll aga ei saa me selle tõttu, et tegemist on veel väga algusjärgus tehnoloogiaga, mida on maailmas väga vähe, rääkida siin lühiperspektiivist. Kindlasti ei saa me seetõttu jätta tegemata ühtegi investeeringut taastuvenergiasse.

Teie ajal minnakse kindlasti edasi ka meretuuleparkide planeerimise ja arendamisega ja ka sinna maksumaksja sadade miljonite eurode panemisega, et investoritele oleks seal mugavam toimetada?

Meretuule investeeringud tulevad ikkagi eelkõige parkide arendajatelt. Riik saab aidata katta nii-öelda hinnapõrandat ja kõrge hinna puhul saab raha tagasi tootjatelt. Seega on ka võimalus, et riik sealt hoopis raha teenib.

Aga me oleme lubanud tuuleenergia tootjaid toetada maksumaksjatena mitme miljardi euroga kuni aastani 2040?

See on ainult sel juhul, kui tõepoolest hind on väga madal. Aga sellisel juhul on meil olemas väga madala hinnaga elekter, mis tähendab, et seda saab kasutada muu lisandväärtuse loomiseks, mis ju omakorda maksudena tuleb riigile tagasi. See ongi see loogika seal taga, miks riik selliseid garantiisid annab. Me peame puhast  taskukohast energiat garanteerima nii igale Eesti kodule kui ka ettevõtjale.

Kuni regioonis on puudu energia tootmisvõimekusi, senikaua on hinnad kõrgemad, kui me seda sooviksime. Seetõttu ikkagi on iga investeering puhtasse ja taskukohasesse energiasse see, mis meid viib lähemale sinna, et energiahinnad tuleksid alla. See on selle asja loogika.

Millal te kliimakindla majanduse seaduseelnõu avalikustate?

Järgmise nädala lõpus. Kui ma jõuan materjalidega piisavalt põhjalikult tutvuda, siis me sooviksime ta saata kooskõlastusringile.

Te olete kindlasti ikkagi ju seda mustandit või seda varianti lugenud. Mis te ennustate, milline saab olema avalikkuse reaktsioon? Kliimaaktivistid pole rahul sellepärast, et asi sai lahja, ja vana traditsioonilise tööstuse esindajad nimetavad eelnõud tööstuse tapmise eelnõuks?

Kui äärmuslikumate soovidega seltskondades on rahutust, siis võib-olla me olemegi leidnud hea kompromissi, sest kliimakindla majanduse seaduse põhi on ju kliimapoliitika põhialused, mille me oleme kokku leppinud riigikogus. Seal leppisime kokku, et Eesti on aastaks 2050 kliimaneutraalne. Ettevõtjad ju ka tegelikult väga ootavad seadust, et tekiks kindlus ja oma plaane saaks ka siis rajada sellele kindlale alusele.

Kuidas te üldse suhtute radikaalsetesse kliimaaktivistidesse? Neljapäeval ronisid nad Frankfurdi lennujaama ruleerimisrajale. Kui nad Tallinnas lennujaama traatvõrgust läbi ronivad protestima, kas te mõistate säärase tegevuse hukka või tervitate seda kui sammu, mis tuletab meelde, kui suure süsihappegaasi jalajäljega on lendamine?

Ma arvan, et inimesed on siiski oma käitumises vabad ja ma ei tahaks kellelegi ette öelda, milliste vahenditega nad oma eesmärke peaksid saavutama. Muidugi on eriti hea, kui see toimub siiski seaduse piires ja enda elu ohtu seadmata.

Aga ma kindlasti olen ka ise pigem murelik, kas me suudame ikkagi kogu maailmas teha piisavalt selleks, et kliimamuutustest tingitud ühiskondlikud rahutused ja kannatused ei oleks lihtsalt nii suured. Kahjuks kõik prognoosid näitavad, et meil on ikkagi väga tõsiseid probleeme.

Eesti on loomulikult oma looduse tõttu ja hajusa eluviisi tõttu  üsna soositud olukorras.  Aga ka meil on ju  sagenemas äärmuslikud ilmaolud ja ka kulud, mis on kliimamuutustest tingitud. Meenutagem siis hiljutist tormi, mis katuseid rebis. Mõned aastad tagasi viljasaak põua tõttu 40 protsenti vähenes ja  nii edasi. Kindlasti on inimkond olukorras, kus tuleb muutusi teha.