1944. aasta juuli lahingud on eestlaste jaoks märgilise tähendusega – just Sinimägedes peatati mõneks nädalaks punaarmee pealetung. See oli justkui kättemaks 1940. aasta hääletu alistumise eest, lisaks võideti aega, et tuhanded inimesed jõuaksid nõukogude okupatsiooni eest läände põgeneda.

Kaitselahingute aastapäeva oli laupäeval Sinimägedel meenutamas umbes 300 inimest.

"Ma arvasin, et rahvast on rohkem, sest 80 aastat on möödunud. Ma mõistan, millised võivad olla mingid mõtted sellega, et võideldi saksa vägede koosseisus, aga nagu (vaimulik ja ajaloolane) Vello Salo ütles, et munder võis ju vale olla, aga vaenlane oli õige. Ma arvan, et Eesti riigi poliitikud ei peaks ka seda kartma, siin ei ole mõtet valehäbi tunda, tuleb jääda iseendaks," rääkis ajalooõpetaja Andres Toode.

Mälestusürituse korraldajate hinnangul on hukkunute mälestamine ümmarguste aastapäevade tähistamisest tähtsam.

"Neid on oluline meenutada igal aastal. See, et number on täna 80, on lihtsalt see, et number on täna 80. Me oleme tegelikult ju kalmistul, üsna paljud on jäänud siia ja sellepärast see mälestusüritus ongi siin justkui kalmistuüritus. Me ei taha seda teha mingisuguseks festivaliks," rääkis korraldaja Heiki Magnus.

Sinimägedes langenud eestlasi on maetud saksa sõjaväekalmistutele, kuid sõdurite haudu võib kohata ka linnades. Jõhvis taasavatakse pühapäeval ülemleitnant Raul Jüriado ja major Georg Soodeni hauatähis.

"Kui ta (Georg Sooden) langes 1944. aasta juulis, tema soov oli, et teda maetakse Jõhvi vabadussõja ausamba kõrvale ja ta ongi seal. Minu arust ta ei sega mitte kedagi ja need inimesed väärivad mälestust," rääkis Ida-Virumaa vabadusvõitlejate ühenduse liige Arvid Siilak.

Sinimägede kaitselahinguid peetakse Eesti ohvriterohkeimaks. Ainuüksi eestlasi hukkus Sinimägedel ligi kaks ja pool tuhat.