Rohkem kui 190 maailma riiki on ühinenud Pariisi kliimaleppega, enam-vähem kõik maailma riigid on sellele kas alla kirjutanud või selle ratifitseerinud. Leppega võtsid osalised, Eesti nende seas, kohustuse tegutseda selle nimel, et maakera keskmine õhutemperatuur ei kerkiks üle kahe kraadi, võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga.

Teaduspõhine lähenemine tunnistab, et globaalne soojenemine kestab ja selle kiirenev tempo on seotud tööstusliku keskkonnamõjuga. Seetõttu saab kliimaprobleemi leevendamiseks inimkond tegeleda eelkõige seda soodustavate teguritega, milleks on tööstusliku tootmise ja majanduse struktuurne muutmine.

Eeltoodust tulenevalt viitabki eelnõu nimi kliimakindlale majandusele, mitte lihtsalt kliimale. Nii majanduse väljavaade kui kindluse andmine on ühiskonna jaoks keskkonna alaste väljakutsete lahendamisel kõige olulisemad.

Meil on ühiskonnana vaja teha kokkulepe kliimaneutraalsuse saavutamiseks aastaks 2050 ja mooduse leidmiseks, kuidas selleni jõuame. Eelnõu ette valmistades tegi kliimaministeerium kuude viisi tööd sadade huvigruppide esindajatega, kes koondusid valdkondlikesse töörühmadesse. Ise osalesin metsanduse ja maakasutuse omas, kus kaasatuid võis olla üle 30. Looduskaitsjad, teadlased, metsakasvatajad ja turbatootjad üheskoos.

Seega tuli eelnõu ettevalmistajatel tegeleda sadade ettepanekutega, millest mõned võisid olla ka üksteist välistavad. Metsanduses võis taanduda see tihtipeale diskussioonile elurikkuse säilitamise ja süsiniku sidumise eesmärkide ehk looduse puutumatuse ja tõhusama majandamise vahel. Lõpuni pole sellest vastuolust puhas ka kõnealuse raamseaduse eelnõu.

Olulisemate põhimõtetena võiks välja tuua konkreetsed kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgid eri sektoritele aastateks 2030, 2035, 2040 ja 2050; energiatõhususe saavutamise; ringmajanduse edendamise ja õiglase ülemineku, kus ka haavatavamad osapooled saaksid muutustega kohaneda. Lihtne ei saa see olema.

Majanduse ja ettevõtete kohanemisvõime sõltub sellest, kui kulukaks ja teostatavaks nõutavad muutused kujunevad. Tööstus- ja energeetikasektoris tähendab see investeeringute ja tehnoloogiliste muudatuste vajadust. Transpordis ja logistikas tuleb arvestada nullheitega sõidukite kasutuselevõtuga. Põllumajandusele seatavad heitkoguste vähendamise eesmärgid võivad mingil määral mõjutada traditsioonilisi praktikaid.

Tehnoloogiline väljakutse seisneb selles, et kliimaneutraalsuse saavutamine sõltub tugevalt uute tehnoloogiate väljatöötamisest ja kasutuselevõtust, mis võib olla riskantne ja ettearvamatu. Tõsi, eelnõu tekstis on arvestatud vaid olemasolevate tehnoloogiatega saavutatava tasemega, kuid seda on keskkonnaühendused juba kritiseerinud eelnõu põhimõtete tutvustamise varajases faasis. Kas uusi tehnoloogiaid peale tuleb ja kui rakendatavad need on, seda me ette ei tea.

Kolmas oluline väljakutse seondub administratiivse koormusega. Eelnõuga luuakse mehhanismid eesmärkide seireks ja aruandluseks, et jälgida nende täitmist. See nõuab ressursse ja administratiivset võimekust, mis võib tähendada täiendavat bürokraatiat. Näiteks kohalikud omavalitsused peavad koostama ja ellu viima energia- ja kliimakavasid. Ka riikliku kliimaaruande koostamine eeldab ilmselt andmekorjet ning võib kaasa tuua lisakohustusi ettevõtetele.

Nende väljakutsete realiseerumine või sujuv ületamine sõltub siiski paljuski mitte ainult raamseadusest, vaid sellest, kuidas täitevvõim mõtestab seaduse elluviimise kaasnevates õigusaktides ja tegevustes.

Kui majanduse elavdamise plaanis, mille elluviimise eest on Eesti 200 algusest peale seisnud, suudab valitsus luua rohkem finantsstiimuleid ja toetusi ettevõtetele, saab see julgustada innovatsiooni ja investeeringuid kliimasäästlikesse tehnoloogiatesse. Samuti peaksime suunama peamise jõupingutuse valdkondadele, kus on võimalik saavutada konkurentsieelis.

Eelnõu seletuskirja pikemast loendist jäävad Eesti oluliste tugevustena silma ressursside tõhusam väärindamine puidu näol, kliima- ja keskkonnavaldkonna digilahendused ning pikemas perspektiivis uute maavarade kasutuselevõtt. Taastuvenergia, heitevabade kütuste tootmises, teaduses ja rannikumajanduses konkureerime naabritega ilmselt sarnasematel alustel.

Rohkem koolitusi ja ressursse teadlikkuse tõstmiseks ettevõtetele ja kohalikele omavalitsustele aitab neil kohaneda uute nõuetega. Järkjärguline üleminek tagab, et see saab toimuda sujuvalt. Üldiselt sellega eelnõu ka tegeleb, pakkudes sammupõhist lähenemist kõigile valdkondadele ning omaette puhvrit töötlevale tööstusele, mis peab samaaegselt muutuma kliimaneutraalsemaks, kuid mahu suurenemisel võib valdkonna üldisi heitkoguseid ajutiselt kasvatada.

Tõenäoliselt tuleb arvestada teatud paindlikkusega eesmärkides, kui seisame silmitsi tehnoloogilise määramatusega. Sõltuvalt sellest, kui hästi õnnestub parimaid praktikaid ja tehnoloogiaid juurutada, võib tekkida vajadus eesmärkide kohandamiseks. Aga vähemalt ambitsioon tuleb esialgu sättida kõrgemale.

Kõige eelneva õnnestumise aluseks saab siiski olema liigse administratiivse koormuse vältimine ehk see, kuidas suudame ohjeldada kliimabürokraatia vohamist.

Kõige lihtsama vastupanu tee oleks lugematute nõuete lisamine ettevõtete ja organisatsioonide aruandlusesse, kohustusega kaaluda grammitäpsusega heitkoguseid ja mõõta millimeetri kaupa iga sammu keskkonnajalajälge.

Selliselt võtaksime ettevõtjatelt igasuguse isu olla keskkonnaalaselt kestlikum. Lokkav kliimabürokraatia toodaks ise kasvuhoonegaase ja lükkaks meid nende jõul motivatsioonivaakumis eesmärgist kaugemale.

Selle asemel tuleks teha valikud, millisest senisest aruandlusest võiksime kliimaseire nimel loobuda ja kuidas koguda ning liita andmeid automaatselt nii, et keegi ei pane nende liikumist personaalse riigi IT-taristus tootmiseprotsessi taustal tähelegi.

Struktuurseid muutusi majanduses saavad edendada struktuursed muutused reguleerimises. Tehnoloogilist innovatsiooni aitab sünnitada innovatsioon avalikes teenustes ja riigivalitsemise tõhususes. Vastutustundliku käitumise eeskuju ressursside kasutamisel ringmajanduse edendamiseks peab tulema avalikust sektorist.