Miks nimetati asepresidendikandidaadiks Tim Walz, kes avalikkusele on üsna tundmatu?

Esimese asjana tulebki möönda, et tegelikult suurem osa kubernere ehk siis osariikide kõrgemaid poliitilisi ametnikke on väljaspool oma osariiki suhteliselt madala profiiliga. Selles mõttes ei ole kunagi valik väga hea.

Teine asi on see, et ajalugu ja statistika ei näita, et oleks väga oluline, kes asepresidendikandidaadiks valitakse, see ei mõjuta tõenäoliselt väga palju valimistulemust. Aga kui proovida nüüd demokraatide eeldatava presidendikandidaadi Kamala Harrise vaatenurgast vaadata, mille vahel tal strateegilises plaanis valida oli, siis kaalutlused olid järgmised. 

Esimene kaalutlus on see, kas proovida asepresidendikandidaadiks värvata mõni ennekõike kuberner või teatud juhtudel ka senaator, kes aitaks demokraate valimispäeval mõnes kaalukeele osariigis. Teadupärast valitakse presidenti 50 osariigis, aga ainult mõned neist, kuus–seitse osariiki, on niinimetatud kaalukeele osariigid, mis tõenäoliselt määravad ära selle, kes presidendiks saab.

Mitu kandidaati, keda ta kaalus, oligi nendest osariikidest, aga ühel või teisel põhjusel ta neid ei valinud. Üks põhjuseid kindlasti ongi see, mida ma just ütlesin, et tegelikult ajalugu ei näita, et asepresidendikandidaadist oleks määrav kasu presidendivalimise päeval.

Teine oluline kaalutlus võib olla see, et proovida valida mõni selline asepresidendikandidaat, kes justkui laiendaks su valijabaasi ehk kelle tugevused täiendaksid sinu tugevusi või isegi kompenseeriks sinu nõrkusi.

Kui näiteks Kamala Harris on California taustaga endine prokurör ja senaator musta nahavärviga, siis kindlasti asepresidendikandidaat võiks olla keegi, kes apelleerib valgele ja meessoost valjale. Kamala Harris on teadupärast naisterahvas ja seetõttu osad kandidaadid või valdav osa kandidaatidest olidki kõik valged, keskealised või hilises keskeas olevad mehed.

Kolmas kaalutluskoht kindlasti oli see, kas proovida poliitika valdkonniti mõeldes leida mõni selline kandidaat, kes oleks tugev nendes valdkondades, kus sina nii tugev ei ole. Näiteks Kamala Harrise puhul võiks olla välis- ja julgeolekupoliitika need valdkonnad, kus tema usutavus ei ole väga suur. Samuti majanduspoliitika, kus Donald Trumpi usutavus on parem.

Ka näiteks Arizona senaator Marc Kelly, endine astronaut, on kindlasti julgeolekupoliitikas kõrgema usutavusega kui Harris. Aga ometi valis ta enda kõrvale asepresidendikandidaadiks Minnesota kuberneri Tim Walzi, kelle tugevused ei ole tõenäoliselt ükski eelnimetatud kaalutluskohtadest. Tugevus on hoopis demokraatide olemasolevat valijabaasi veel enam tugevdav või neile justkui täiendavaid kinnitusi andev profiil. Selle all mõtlen, et tal on väga progressiivsed vaated täna demokraatide valijabaasile olulistes küsimustes, ennekõike sotsiaalpoliitikas, abordipoliitikas, ka mitmes majandus- ja kaubanduspoliitika küsimuses. Nendes on ta selgelt progressiivne või Ameerika mõistes vasakpoolne, Euroopa mõistes tegelikult võrdlemisi tsentristlik või isegi paremtsentristlik. 

Eks need olid need põhilised kaalutluskohad, kuigi tuleb öelda, et Tim Walz, erinevalt sellest, et vabariiklased kindlasti proovivad talle väga progressiivse kandidaadi silti panna, ei ole seda tegelikult päris klassikalises mõistes. Ta on näiteks Ameerika Relvaassotsiatsiooni hinnangul A-kategooria kandidaat just selles mõttes, et ta on alati toetanud relvakandmisvabadusi, ta on ise relvaomanik, ta käib ise jahil, kütib loomi ja linde ja hea meelega postitab sellest ka oma sotsiaalmeedia kontodel.

Kindlasti ei ole tegemist tavapärase linnastunud, ütleme noore kolledži tudengi valija häälele orienteeritud demokraadiga, vaid siiski mitmekülgsema poliitikuga.

Just Tim Walzi taustast on esile toodud, et ta on pärit sinikraede perest, töötas suviti maal perefarmis, teenis armees, töötas õpetajana. New York Timesist loen, et eilsel kampaaniaüritusel ründas ta teravalt Donald Trumpi. Esile on toodud tsitaadid: "Ta ei tea mitte midagi avalikkuse teenimisest, ta ei tea seda, kuna on hõivatud enda teenimisega." Või siis teine tsitaat, mis on esile toodud: "Vägivallakuriteod kasvasid Donald Trumpi võimu ajal, arvestamata neid kuritegusid, mida Trump ise toime pani." See oli siis Walzi tsitaat. Kas Walz kuidagi resoneerub ka Donald Trumpi asepresidendikandidaadiks valitud J. D. Vance'iga?

Sõltub, kuidas vaadata. Mingis mõttes kindlasti.

J. D. Vance teadupärast, vaatamata sellele, et ta on oma hilises karjääris väga jõukas riskiinvestor olnud, alustas nii-öelda Apalatši vanadest kaevandus- ja tööstuslinnadest, alkoholismi ja narkootikumide küüsis olevast perest. Ta tuleb väga-väga rasketest oludest.

Selles mõttes Kamala Harrise kõrval, kes kindlasti on oma taustalt ja karjäärilt nii-öelda eliidi esindaja, on Tim Walz täpselt see tavaline ameerika mees, kes ise on töölisklassist pärit ja võitleb ka teiste töölisklassi inimeste eest, pole unustanud seda eluviisi ja neid hobisid, mis olid talle olulised tema lapsepõlves. Ta ei ole lahkunud sellest elust. Just teda on võimalik sotsiaalmeedias ja ka muidu näha halli T-särgiga ringi käimas või seesama jahil käimise teema ja relvad ja nii-öelda ameerika elu.

Walz on ka 24 aastat teeninud Ameerika rahvuskaardis, tegelikult ka kogu oma poliitilise karjääri, mille hulgas oli ka 12 aastat kongressis võidelnud näiteks veteranide õiguste, veteranide vaimse tervise teenuste ja igas mõttes Ameerika veteranide toetamise eest. Ta kindlasti on selles mõttes hea vaste Vance'ile, olles samamoodi pärit väga kesistest oludest, aga samas jäänuna truuks sellele samale kogukonnale või taustale, kust ta pärit on.

Lõpetuseks ma küsin üldist hinnangut valimiskampaania seisule Kamala Harris versus Donald Trump, nüüd kui mõned nädalad on möödunud sellest, kui Kamala Harris 59-aastane, asus Joe Bideni asemele, kuidas on see muutnud kampaania teemasid, dünaamikat, käiku, kus vastamisi on siis nagu öeldud, 59-aastane Kamala Harris ja teisel pool siis 78-aastane Donald Trump ja võtame arvesse ka uudised maailma majandusest, börside langus nädala alguses ja USA tööpuuduse kerge kasv 4,3 protsendi tasemele, mis viitab tööturu jahtumisele.

Ma arvan, et kampaania hetkeseisust on mõlemal poolel võimalik lugeda välja endale positiivseid ilminguid.

Just see Ameerika majanduse võbelev hetkeseis on midagi sellist, mis kindlasti peaks soosima Donald Trumpi. Vabariiklaste ja tema enda usutavus uuringute järgi majandusküsimustes on nagunii kõrgem kui demokraatide oma. Ja kui valija jaoks on põhiküsimus nii-öelda majanduse hetkeseis, siis see peaks igal juhul soosima vabariiklasi, Donald Trumpi ja J. D. Vance'i.

Teiselt poolt, kui valija ei peaks hetkel otsuseid tegema nii-öelda poliitika positsioonide ja poliitikateemade usutavuse põhjal ja puhtalt sellise, nii nagu öeldakse tänapäeval vibe'i või energia ja entusiasmi põhjal, mis on oluline osa poliitilise valiku langetamise loogikast, siis on kindlasti demokraatidel hetkel mingisugune eelisseisund. Kindlasti nad naudivad natukene veel selle otsuse järelkajasid. Biden siiski oli nõus lahkuma ja tegema ruumi nooremale kandidaadile, see on oluliselt tõstnud demokraatide seas aktiivsust, entusiasmi, seda ka uuringute põhjal, mille puudus oli need viimased aasta aega neid sügavalt vaevanud. 

Pooled demokraadid ütlesid järjepidevalt uuringutes, et nad eelistaksid tegelikult sedeli peal näha mõnda teist kandidaati peale Bideni. Nüüd nad on teise kandidaadi saanud, õigemini juba kaks kandidaati koos asepresidendikandidaadiga ja see on oluliselt seda entusiasmi tõstnud. Kui me räägime sellest, et valimispäeval otsustab see, kumma valijaid rohkem välja tuleb, siis täna on kindlasti demokraatidel mingis mõttes eelisseisund tänu sellele uuele energiale, mida nad on saanud.

Me ei tohi unustada üht asja. Donald Trumpi kõige suurem vaenlane on endiselt tema ise.

Vaatamata sellele, et tal on justkui kättevõidetud vabariiklaste nominatsioon, on ta endiselt läbi aegade kõige ebapopulaarsem kandidaat. Ta ei meeldi üldse inimestele väljaspool vabariiklaste valijabaasi. Tal oli hiilgav võimalus pärast seda traagilist vahejuhtumit, kui luhtunud atentaadikatses hukkus tema kandidaadirallil pealtvaataja, muutuda natuke teistsuguseks kandidaadiks. Kandidaadiks, kes rohkem ühendab, kui lahutab Ameerika valijaid, aga hetkel tundub, et pärast esimest paari päeva on ta langenud tagasi oma vanasse rööpasse, mida vabariiklased talle ka ette heidavad. Näiteks ründab ta Kamala Harrist tema nahavärvi pärast, mis on tänases Ameerikas arulage, eriti arvestades, et Trumpil oli tegelikult viimastel kuudel ja aastatel väga palju tööd tehtud selle nimel, et noorte mustanahaliste meeste seas tõsta enda toetust. Kui ta nüüd ei muuda sellel teemal ründamist, siis ta lõhub ise ära oma raske tööga kättevõidetu.