Infortar teatas selle nädala alguses, et tegi Tallinki aktsionäridele vabatahtliku ülevõtmispakkumise, mille võttis vastu 21,71 protsenti aktsionäridest ning et peale ostutehingut suurendab Infortar oma osaluse Tallinkis 68,47 protsendini.

Kuigi seda pole välja öeldud, olid suurimad aktsiate müüjad suure tõenäosusega investeerimishiiglasele Citigroupile kuuluvad fondid. See oli viimasel ajal juba mitmes juhtum, kus rahvusvaheline suurinvestor müüb Tallinna börsil noteeritud ettevõtte aktsiad ja lahkub või on lahkumas Eesti aktsiaturult. Seda peetakse ka üheks põhjuseks, miks siinne aktsiaturg on languses.

Tallinna börsi üldindeks on viimase aastaga langenud üle seitsme protsendi. Veel mõned päevad tagasi oli aastane langus olnud pea kümme protsenti. Rahvusvaheliste hiidude, nagu sellesama Citigroupi või BlackRocki, lahkumine Eesti aktsiaturult valmistab muret ning Tallinna börsil räägitakse müügisurvest.

Redgate Capitali juhatuse liige Valeria Kiisk ütles ERR-ile, et Tallinki aktsiate müük Citigroupi poolt hea uudis Tallinna börsile ei ole, eriti arvestades, et Tallinki aktsiad müüdi turuhinnast madalama hinnaga.

"Müügisurvest (Tallinna börsil) on räägitud juba pikemalt, et välisinvestorid ei taha aktsepteerida geopoliitilist riski ja üleüldse näevad väga vähe võimalusi meie turul. See on esimene suuremat sorti, ma ei taha öelda paanikamüük, aga ikkagi negatiivse alatooniga müük, mis on toimunud, sest nad müüsid alla turuhinna ehk see pakkumine oli üsna madal," lausus Kiisk.

"Välisinvestorite lahkumisest on räägitud päris pikalt, et kohe, kui see sõda lahti läks, oleks väga paljud tahtnud lahkuda. Aga samas ei ole seni olnud paanikamüüke, oma varade eest taheti ikkagi korralikku hinda saada," lisas ta.

Infortar pakkus Tallinki aktsionäridele 0,55 eurot aktsia eest, mis oli tõesti allpool turuhinda.

Avaroni investeeringute juht Peter Priisalm ütles ERR-ile, et kuivõrd Citigroupi esindaja on ka Tallinki nõukogus, arutati kindlasti pikalt, kuidas Citigroup saaks võimalikult tulusalt Tallinkist väljuda. Kokkuvõttes oli võitja aga Infortar, kes sai aktsiad hea hinnaga kätte, märkis ta.

"Võib ka järeldada, et Citigroupi fondid ei olnud piisavalt hästi taganud oma võimalusi investeeringust soodsamal viisil väljumiseks ehk olid mänginud ennast mingis mõttes nurka. Aga medali teine külg viitab sellele, et väga pikalt Tallinkis olnud suurinvestorile ei suutnud ettevõte pakkuda atraktiivsemat võimalust väljumiseks, mistõttu selle investeeringu tootlus kujunes nende jaoks ilmselt väga kesiseks. Teine järeldus on see, et Tallinna börsi kaudu väljumine suurinvestorite jaoks ei toimi," lausus Priisalm.

Tallinki aktsiatehing oli negatiivne sõnum ka Eestist väljapoole, märkis Kiisk. "Kui me räägime konkreetselt Tallinkist, siis see signaal, mis tuli, et välisinvestorid lahkuvad, see on kindlasti negatiivne. Ega ka headel aegadel ei olnud neid Eestisse väga kerge meelitada," lausus ta.

Ka Priisalm märkis, et negatiivne mõju sellistel sündmustel on täiesti olemas. "Investeerimisjuhid suhtlevad omavahel rahvusvaheliselt ja kui kellelgi on Balti turul halvad kogemused, siis see info levib ka teiste investoriteni. Selle tulemusel on keerulisem kaasata Balti emissioonidesse märkijatena rahvusvahelisi suurinvestoreid. See mõjutab just emissioone, mille käigus on soov kaasata suuremal hulgal kapitali," lausus ta.

Priisalm lisas, et suuremate institutsionaalsete välisinvestorite roll on Tallinna börsil kokku kuivanud, kuid peamiseks põhjuseks pole kolmandat aasta vältav sõda Ukrainas.

"Üheks põhjuseks on kindlasti see, et börsil on väga vähe atraktiivseid kasvulugusid, millesse üldse on võimalik vähesest likviidsusest tulenevalt miljonites eurodes mõõdetavaid summasid investeerida. Võib ka süüdistada geopoliitilise riski eskaleerumist, kuigi institutsionaalsete investorite aktiivsuse vähenemine on olnud juba pikaajaline trend, mis algas aastaid enne täiemahulise sõja algust Ukrainas," lausus ta

Probleemiks on suurinvestorite jaoks ka aktsiaraamatu ülim läbipaistvus, mis võimaldab igaühel igapäevaselt vaadata, kes paar päeva varem aktsiaid omandas või müüs.

"See on eelis väikeinvestori jaoks, kelle kogused turgu ei mõjuta. Kui aga suurinvestoril on soov üle pikema perioodi aktsiaid osta või müüa ilma turuhinda liigutamata, siis olukorras, kus mõni päev hiljem kihab esimeste kauplemispäevade tehingust juba kogu kohalik investeerimiskommuun, on selle eesmärgi täitmine väga keeruline. Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes tekitab Tallinna börsi pakutav "kokteil" suurinvestorites väga vähe investeerimise isu," lausus Priisalm.

Ettevõtjad võivad otsustada IPO-st loobuda

Samas ei mõjuta ühe-kahe suurinvestori lahkumine siinset aktsiaturgu ülemäära palju; lahkumise suurem mõju on psühholoogiline, lausus Kiisk. Näiteks võivad mõned Eesti ettevõtted, kes on plaanimas aktsiate avalikku esmapakkumist ehk IPO-t, selle teadmata tulevikku lükata, sest rahvusvaheliste suurinvestoritega kaob oluline osa investorite nii-öelda paletist.

"Ma arvan, et seda (IPO) julgust ei ole ja rahvusvaheliste investorite puudumine on väga suur kitsaskoht. Kui mõeldakse börsilemineku peale, siis rahvusvahelised investorid, kes võtavad pikki positsioone, on alati kõige magusam esimene samm, mida tahetakse saavutada. Sul on vaja selliseid investoreid, sest see on see (investorite) kiht, mis tagab hinna stabiilsuse. Ja kui see nii-öelda taburetijalg ära kukub, siis on võimalusi vähem ja see võib tähendada, et ka emissioon kukub läbi, mida ükski ettevõte ei taha, " lausus Kiisk.

Kiisk tõi näiteks Tallinna Sadama IPO, mis tõi Tallinna börsile uued rahvusvahelised investorid.

"Sealt tulid sellised institutsioonid, keda ei olnud Tallinna börsil ja see avas võimaluse ja tee selleks, et nad hakkaks oma positsiooni suurendama. Okei, ei järgnenud väga palju suuri emissioone, kus nad oleks saaks positsioone võtta, sest siis tulid teised kehvad uudised. Aga nüüd rahvusvahelist investorit ei ole ning see on negatiivne uudis, sest see aitaks meie turu likviidsusele ja atraktiivsusele kaasa," lausus Kiisk.

Kas mõni riigifirma võiks suurinvestorid taas Eestisse meelitada?

Tallinna Sadama näite pealt võib oletada, et kui valitsus otsustaks mõne atraktiivse riigifirma börsile viia, oleks selle vastu huvi ka rahvusvaheliselt ning nii oleks võimalik mõni suurinvesteerija taas siinsele aktsiaturule meelitada.

"Uute (börsi)ettevõtete puhul on alati riigiettevõtted väga suur magnet selleks, et mobiliseerida investorid. See on selline seltskond, keda on lihtne kõnetada riigiettevõtete kaudu ja see toob ka uusi investorid kohale," märkis Kiisk.

Priisalme sõnul aitaks Tallinna börsi rahvusvahelisele atraktiivsusele kaasa kõrgema likviidsusega suurettevõtete noteerimine, kuid kahjuks on siinsed riigiettevõtted muu maailma jaoks üsna pisikesed. Ta tõi näiteks, et Enefit Greeniga kaubeldi Tallinna börsi andmetel eelmisel aastal 72 miljoni euro väärtuses ehk alla 300 000 euro päevas ning Tallinna Sadamaga 19 miljoni euro väärtuses alla 100 000 euro päevas.

"Kui välisinvestor sooviks oma positsioonist väljuda näiteks 10 päeva jooksul, olles keskmiselt näiteks 20 protsenti päevasest käibest, siis Tallinna Sadama puhul ei saagi investeerida rohkem kui ligikaudu 150 000 eurot, mis on pigem jõukama eraisikust investori ühe positsiooni suurus. Institutsionaalsed investorid, kes haldavad miljardeid eurosid, üldjuhul nii väikeseid investeeringuid ei tee," ütles Priisalm.

Teistpidi on suurinvestorite lahkumisega Tallinna börsil tekkinud olukord, mis võib panna ka valitsuse börsileviimise otsuseid edasi lükkama.

"Kui ma mõtlen nende riigiettevõtete peale, kes on juba börsile jõudnud, kas või Tallinna Sadam, siis nende praegune aktsiahind on ju madalam, kui oli aktsiaemissiooni hind. See panebki neid valiku ette, et kas teha see emissioon lähitulevikus või pigem kaugemas tulevikus. Kas julgetakse, kas leitakse ankurinvestorid ja institutsioonid? Ma ei oska öelda. Siseriiklikult pensionifondid võib-olla võtavadki mingi positsiooni, aga nemad ei saa ju ka liiga suurt kontsentratsiooni võtta. Selleks ongi meil viimastel aastatel alati olnud rahvusvahelised investorid ja kui see nüüd kokku kukub, siis tekivad uued küsimärgid," lausus Kiisk.

Tuleb keskenduda kohalikele investoritele

Kuivõrd rahvusvahelised hiiglased on siit lahkumas, on Tallinna börs jäänud toetuma kahele vaalale ehk kohalikule jaeinvestorile ja ja kohalikule suurinvestorile ehk suurema bilansimahuga ettevõtetele. Lihtsamalt öeldes toetub siinne börs kohalikule kapitalile.

Jaeinvestorid on iseenesest aktiivsed ja neile ei kandunud üle ka esmaspäevase Tallinki tehingu võimalik negatiivne, märkis Kiisk. "Ei olnud paanikamüüke, mida oleks võinud oodata, kuivõrd jaeinvestor on hästi hästi emotsionaalne – kui tuleb negatiivne uudis, siis kukutakse müüma; tuleb positiivne uudis, siis kukutakse ostma. See oli positiivne," ütles ta.

Kuid jaeinvestorite mõju on väike. Samas on aina tugevamaks muutunud kohalikud suuremad investorid.

"Börsile tulekut kaaluvatel ettevõtetel tasub suunata rohkem fookust sellele, et olla atraktiivne suure arvu kohalike investorite jaoks, sest aastate jooksul on kohalike investorite investeerimisvõimekus oluliselt kasvanud," ütles Priisalm.

Kiisk lisas, et ka ebakindlus majanduses võib lähitulevikus rahvusvahelisi investoreid Eesti ettevõtetest eemal hoida.

"Kui oli Tallinna Sadama börsile minek, siis rahvusvahelistele investoritele tutvustati meie maksusüsteem kui hästi läbipaistvat, et meil on madalam tulumaksumäär ja nii edasi. Nüüd seda ei ole enam. See tekitab uute investorite puhul küsimärgi, et kuivõrd ja läbipaistev on meie maksurežiim, meie poliitiline olukord ja nii edasi. Ma arvan, et meie majanduslik väljavaade ei ole suurepärane, mis teatud investorite puhul on väga negatiivne asjaolu," ütles Kiisk.