Praeguse seisuga on kaitsetööstuse liidus umbes 140 ettevõtet. Mida need ettevõtted laias laastus Eestis võimelised tootma on?

Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liidu ettevõtted tänasel päeval jaotuvad alljärgnevalt. On ettevõtted, kes tegelevad erinevate tarkvaralahendustega. See on nii krüptograafia pool kui ka tarkvara, mida saab kasutada nii otsuste vastuvõtmise protsessi kiirendamiseks.

Siis on ettevõtted, kes tegelevad meil mehitamata platvormidega, üks on Milremi näide, mis puudutab maismaa platvorme. Aga meil on ka ettevõtted nagu Threod, Krattworks, kes toodavad lennuvahendeid, nii rootordroone kui ka mehitamata lennukeid. Ja on ettevõtted, kes toodavad mehitamata veesõidukeid. Tuntuim neist on Baltic Workboats Saaremaalt. Ja siin on veel paar ettevõtet turule tulemas oma toodetega, praegu on nad arendusfaasis.

Siis on ettevõtted, kes tegelevad vaatlusseadmetega. Samuti ettevõtted, kes tegelevad elutsükli tagamisega, ehk kaitseväe tehnika remondi ja hooldusega, mis on samuti üks oluline nurgakivi kaitsevõimest.

On ettevõtted, kes tegelevad elektroonilise sõjapidamise vahenditega nagu jammerid (raadioside segajad - toim.) ja droonivastased süsteemid.

Mida Eestis toodetust on võimalik Eesti kaitseväel endal kasutusele võtta?

Olukorra teadlikkuse süsteemid, toome näiteks Defsecinteli, kes hiljaaegu just tegi lepingu meie politsei ja piirivalveametiga idapiiri tugevdamiseks. On seadmed, mis võimaldavad vaadelda paarikümne kilomeetri kaugusele, tuvastada erinevaid objekte.

Teine on kindlasti mehitamata platvormid, mida saab kasutada nii informatsiooni kogumiseks, toetuseks, logistikaks ja meditsiiniülesannete täitmiseks.

Elutsükli tagamine, ettevõtted, kes pakuvad teenuseid, et kaitseväe relvasüsteemid ja tehnika toimiks igal ajahetkel. Ja sidelahendused, on see siis tarkvara poole pealt, kui ka erinevate sidesüsteemide toetamine.

Mis seis meil laskemoona tootmisega on? See on üks elutähtis valdkond, mida kaitseväe poole pealt just kõige kriitilisemaks praegu hinnatakse.

Antud ajahetkel klassikalist laskemoona tootmist Eestis ei ole. On ettevõtted, kes teevad koostöös oma välispartneritega siin erinevaid minilahendusi. Ja loodetavasti me saame ka nüüd siin Eestimaal selle tootmise käima, kui lähiajal avatakse esimene kaitsetööstuspark. Ja aasta pärast peaks olema ka suuremad kaitsetööstuspargid. See on keskkonna loomine, kus saab tulevikus, kas Eesti ettevõtted või koostöös välisettevõtetega hakata selle valdkonna tooteid tootma.
Aga see tootmine sõltub riiginõudlusest ja lepingutest. Leping ongi see alus, mille põhjal ettevõte oma tootmise püsti saab panna, tuleb tellimus ja selle tellimusega põhimõtteliselt saadakse kapital tööstus käima panna. Ja kui on pikaajalised lepingud, siis seda soodsam tuleb ka toote hind. Ja teistpidi on see ka strateegiline partnerlus riigiga. Kui me vaatame lähinaabreid Põhjamaades, siis on tavaliselt laskemoona tootmised kaetud pikaajaliste lepingutega.

Mille poolest Eesti tootmine, kaitsetööstus erineb meie naabrite Läti ja Leedu omadest? On seal mingid märkimisväärsed erinevused?

Meie kaitsetööstus on organiseerunud kaitsetööstuse liitu juba 15 aasta jooksul. Selles suhtes oleme organisatsiooni poole pealt paremini suutnud olla nähtavad ja oma tegevusi koordineerida selles valdkonnas. Võib-olla meie puhul on just see kõrgtehnoloogiliste toodete pool, kui me võtame siin Milremi või Threodi, kes siis puhtalt ainult kaitsevaldkonna tooteid toodavad. Praegu minu teada lõunanaabritel analoogseid ettevõtted ei ole.

Täna on Eesti kaitsetööstusele ka poliitiline toetus igati olemas, kui me räägime koalitsioonileppest, kus on kaitsetööstus tugevalt välja toodud. Selles suhtes Läti ja Leeduga võrreldes oleme natuke nendest ees.

Samas Lätil, Leedul on ette näidata ka edulood suurtest lääne tootmiste, investeeringute koha peale saamisest. Lätis alustab Patria soomukite tootmist ja Leedus Rheinmetall laskemoona tootmist.

See on mündi teine pool. Ettevõtluskeskkond. Siin on jah, Läti ja Leedu reageerinud võib-olla selles julgeolekukeskkonnas välisinvestorite riiki toomise puhul teatud olukordades võib-olla paindlikumalt. Leedu puhul kindlasti tuleb ära märkida Rheinmetalli Leetu laienemine selles võtmes, et Leedul on Saksa
tööstusega olnud pikaajalisem strateegiline koostöö. Leedu kaitseväe riigihanked on enamasti kõik Saksa tööstuse toodetega kaetud, on need iseliikuvad suurtükid, lahingumasinad, rivisõidukid.

Teiseks on seal ka EFP juhtriigiks Saksa brigaad ja tööstuse roll juba selle brigaadi elutsükli tagamisel on päris märkimisväärne. Selles suhtes ma näen, et Rheinmetalli liikumine sinna oli igati loogiline jätk sellele strateegilisele koostööle.

Te mainisite Baltic Workboatsi mehitamata veesõidukeid. Millist tüüpi need on? Kas sinna on paigaldatav ka lõhkelaeng? Ja Threodi droonide kohta küsin sama, kas sinna on võimalik laskemoona peale panna?

Kui me räägime nüüd Threodi lennuvahendist, siis tema ülesanne on tegelikult informatsiooni kogumine, selle järgi on ta disainitud ja kindlasti edasiarenduste puhul on ka võimalik sinna lisada lõhkekeha.

Kui me räägime Baltic Workboatsi mehitamata veesõiduki projektist, siis see on nüüd Euroopa Liidu kaitsefondi projekt, õigemini mehitamata veesõiduki konsortsiumi juhib Baltic Workboats. Sinna on üle 20 välisettevõte kaasatud. Selle projekti eesmärk on 2027. aastaks välja töötada universaalne mereplatvorm. See igati tunnustus meie laevaehitusettevõttele Euroopa kaitsetööstusettevõtete poolt, et selline suurprojekt on meile usaldatud. Kui see platvorm jõuab sellesse faasi, kui algavad merekatsetused, siis saab sinna vajadused disainida peale erinevaid relvasüsteeme, aga täna on ta esialgu disainitud platvormina.

Kui suureks probleemiks te peate seda, et kaitsetööstuse osa moodustab Eesti SKT-st alla protsendi?

Jah, kaitsetööstus on selles suhtes teatud määral nagu nišivõimekusega tööstus olnud. Ja enamasti me oleme ka orienteerunud eksporditurgudele. Kui me vaatame oma müüginumbreid, siis 2023. aasta müügikäibenumbrid olid kuskil 350 miljonit, millest üle 200 miljoni oli eksport. Eesti enda kaitsevaldkonna turg on tagasihoidlik ja et ettevõtted saavutaksid teatud edu, siis siht ongi tegelikult oma toodetega murda välisturgudele.

Kuidas ikkagi Eesti enda riigikaitse ja julgeolek saab Eesti kaitsetööstusest kõige otsesemalt kasu lõigata?

Julgeolekupoolne kasu on see, et need tooted täna, mida me oleme eksportinud Ukrainasse, kõik need toodete referentsid reaalsest lahingukeskkonnast, see on kõige suurem väärtus. Me teame siis, millised tooted on ennast ära õigustanud, nii nagu nad on disainitud ja kui tekib ka Eesti kaitseväel vajadus oma riiki kaitsta, siis on ka tööstuse poolt pakkuda vajalikud tööriistad, mis on oma tuleristsed saanud ja korralikult referentsid lahingutegevusest.

Siin oli juhtum, kus Venemaa pani välja suure autasu Milremi mehitamata sõiduki eest ja mingil hetkel see Ukrainas kätte ka saadi. Kas on teada, millised ohud sellega seoses nüüd üles on kerkinud? Mida peab arvestama selle juures, et millist infot sealt on võimalik kätte saada?

Nii palju kui Milremi tagasiside sellesama vahejuhtumi kohta on, siis nad peale raua midagi kätte sealt ei saanud. Platvormi väärtus ongi see tarkvaraline lahendus, sidesüsteemid. Jah, nad saavad võib-olla sellest mehhaanilisest poolest aimu, kuidas ta on ehitatud, aga kuidas see süsteem tegelikult töötab
lahinguväljal ja mis on tema väärtus, ongi see, et see turvaline side, see turvaline krüpteeritud juhtimisvõimekus. Sellele neil juurdepääsu ei olnud.

Ma saan aru, et Eesti tugevus ongi siin siis sidesüsteemid, IT-lahendused ja olukorrateadlikkuse pilt. Kuidas saab Eesti neid süsteeme kasutada oma võimetes? Ja kuidas nad ühilduvad NATO teiste süsteemidega?

Meie süsteemidega saab teha sõjapidamise otsustusprotsessi kiiremaks. Et kes kiiremini oma lahinguplaanid valmis saab, see ka kiiremini saab lahinguväljal tegutsema hakata. Kaitsetööstuse võimetega me saame anda parema olukorrateadlikkuse meie kaitseväele. Me saame ka oma mehitamata platvormidega toetada kaitseväe sõjalist tegevust. Me saame tagada oma kaitseväe elutsükli toetust, et nende tööriistad, relvasüsteemid, sõidukid oleksid alati lahinguvalmis. Ja me oleme ka valmis koostöös kaitseväega katma neid võimelünkasid või välja arendama neid tööriistu, mida võib-olla täna ei ole, aga, aga vajadus nende järgi on olemas.

Mis on Eesti kaitsetööstuse prioriteedid lähitulevikus? On see saada käima oma laskemoona tootmine või on see mõne uue sõjamasina tootmine, oma soomuki tootmine või oma tanki arendamine?

Kindlasti me tahame arendada ja laiendada toodete portfelli, mis meil täna on.
Kui me räägime siin maismaaplatvormidest, siis selles suhtes arendustegevused ka käivad. On mehitamata platvormid ka Milremil siin tulemas, mis on suuremad masinad kui me täna oleme näinud. Ettevõtted arendavad siin ka erinevat liiki õhuründemoona. Ja, mis puudutab laskemoona tootmist, siis on küsimus ka tellimustes. Kui tulevad riigipoolsed tellimused ja ettevõtluskeskkond ja tootmise keskkond tööstuspargi näol toetab seda kõike, siis ei ole ka välistatud, et Eesti ettevõtted koos partneriga saavad hakata ka tootma laskemoona. Kindlasti on meie ambitsioon pakkuda rohkem tooteid lähitulevikus kui täna on Eesti kaitsetööstusettevõtete portfellides.

Millisest laskemoonast me siinjuures räägime? On see tavapärane suurtükimoon?

Ma ei oska seda kommenteerida. See kõik sõltub sellest, millised on täna kaitseväe vajadused, millised on võimalikud koostöölepingud ja hanked tulevikus. Siin ma ei tahaks spekuleerida, et millal täpselt laskemoona tootmine võib käivituda.

Suur vajadus on ju osta rakette HIMARS raketisüsteemile. Aga see tootmine peab ilmselt käima Ameerika Ühendriikides.

Vastab tõele, et selle tootmine on USA-s, aga kindlasti me oleme ka huvitatud sellest, et kui tekivad suuremad rahvusvahelised kaitsevaldkonna hanked, et siis Eesti ettevõtted saaksid osaleda nende välisettevõtete tarneahelas, on see siis mingisuguse komplekteerimise poole pealt, teatud komponentide tootmise poole pealt. See annab meile nii-öelda selle tarne julgeolekukindluse, et meil on ka Eestimaal olemas nende võimalike süsteemide kompetents.