Tuumariigid on küll aeg-ajalt konfliktidesse sattunud: India on pidanud piiritülisid Hiina ja Pakistaniga ning Palestiina Hamas ründas oktoobris Iisraeli, millel arvatakse olevat tuumarelvad. Kuid üldiselt on hävingu oht kaitsnud tuumarelvadega riike ulatuslike rünnakute eest ja hoidnud nende vahel rahu.

Ukraina ei ole tuumavõim ja on relvastatud Venemaast kehvemini, kuid Kiiev on suutnud juba üle kolme nädala kontrollida territooriumi, mille pindala on nüüd peaaegu 1300 ruutkilomeetrit. See on üllatav pööre. Aastate jooksul on strateegid sageli ette kujutanud, et NATO riigid võivad haarata Venemaa territooriumi, mitte et seda teeks nõrgem vastane.

Nüüd on lääne liidrid, sõjalised mõtlejad ja tuumateoreetikud hämmingus: mida praegused sündmused tähendavad Venemaa võimaliku eskalatsiooni ja tulevaste sõdade jaoks. Teoreetiline risk seisab silmitsi reaalsuskontrolliga, sundides ümber hindama, millist rolli võivad tuumarelvad heidutuses mängida.

Venemaa avalikustatud tuumadoktriin ütleb, et Moskva kasutaks tuumarelvi ainult siis, kui riigi suveräänsus või territoriaalne terviklikkus on ohus. Kuigi Ukraina kontrollib osa Venemaa territooriumist, ei näi kumbki pool pidavat Kurski piirkonda strateegiliselt oluliseks. Seega Ukraina rünnak — hoolimata sellest, kui piinlik see Kremlile on — ei tundu olevat Venemaa jaoks punase joone ületamine.

Kuid ebaselgus ja ebakindlus on tuumamängude lahutamatu osa.

"Keegi ei tea täpselt, kus Venemaa punane joon on — nad pole kunagi täpsustanud," ütles Nikolai Sokov, endine Nõukogude ja Venemaa relvastuskontrolli läbirääkija. "Võib-olla saame hiljem teada, et me ületasime punase joone juba kaks kuud tagasi," lisas ta.

Üks juhuslik tegur, mida Sokov märgib, on see, et Kreml ja president Vladimir Putin näivad pidavat ohtusid tema režiimile Venemaa suveräänsuse ohtudeks.

Hirm Venemaa punaste joonte ületamise ees on kujundanud USA president Joe Bideni lähenemist sõjale. Ta ei ole soovinud, et see muutuks otseseks võitluseks NATO-ga, ja on kõhelnud, kas Ukrainale anda relvi, mida Kiiev on palunud, sealhulgas tanke, rakette ja hävituslennukeid.

Kiiev sai lõpuks enamiku neist, mis pani ukrainlasi ja nende lääne toetajaid väitma, et Putini punased jooned on paindlikud. Paljud lääne ametnikud, eriti Washingtonis ja Berliinis, jäävad siiski ettevaatlikuks, sest Putin on nii ettearvamatu.

"See on nagu kõnniksime pimedas kalju poole," ütles Christopher Chivvis, kes on hinnanud tuumaohu küsimusi Rand Corporationis ja USA luureametnikuna. "See on seal kuskil. Me lihtsalt ei tea, kus see on."