Eesti rakenduskõrgkoolidel on põhjust uut kooliaastat optimistlikult tervitada. Võisime tänavu rõõmu tunda rekordilisest sisseastujate arvust: koolidele laekus ligi 10 000 avaldust ja keskmine konkurss oli 5,7 soovijat õppekohale. Valitsuse suvine värskendus tõi samuti kauaoodatud sõnumeid. Koalitsioon leppis kokku talendipoliitika koostamises ja rakenduskõrghariduse õppekohtade kasvatamises.

Just kaks viimast küsimust on need, mille osas nii rakenduskõrgkoolid kui ka tööandjad pakiliselt lahendust vajavad. Samal ajal teevad kärpeläbirääkimised nende lubaduste suhtes ettevaatlikuks.

Talendipoliitika

Alustame talendipoliitikast, sest meie valmisolek teiste riikide tudengeid vastu võtta ja tööjõuturule väärtuslikeks spetsialistideks koolitada, mõjutab ka teist küsimust ehk õppekohtade arvu kasvatamist.

Teame kõik, et ühelt poolt on Eestis tööjõupuudus ja teiselt poolt kummitab vananeva rahvastiku vajadus sotsiaal- ja tervishoiuteenuste järele. Seepärast on oluline, et Eesti saaks ja püsiks välistalentidele avatud ja atraktiivse sihtriigina ning mõistagi on oluline ka hariduse regionaalne kättesaadavus.

Paraku on rakenduskõrgkoolide viimaste aastate kogemus vastupidine. Eesti piirid suletakse välistalentidele aina tihedamalt ning paljud kõrgetasemelised kandidaadid, kes on meie koolide range vastuvõtusõela läbinud, jäävad riiki saabumata, sest nende viisataotlused lükatakse tagasi. Kui muidu võis arvata, et probleem puudutab ainult rakenduskõrgkoole ja ülikoole, siis äsjane ja üpris kurioosne uudis räägib sellest, et üliõpilaste kõrval käsitletakse julgeolekuohuna ka sportlasi.

Välistudengite- ja tööjõu tõrjumisel on lühike ja pikk mõju. 56 protsenti välisüliõpilastest käib õpingute kõrvalt ka tööl, panustab majandusse ja tasub Eesti riigile makse. Statistikaameti andmetel maksid välisüliõpilased õppeaasta 2022/2023 jooksul Eesti tulumaksu 5,6 miljonit eurot ja sotsiaalmaksu 11 miljonit eurot, seejuures tõid kõige suuremat tulu just Aasia päritolu tudengid. Samal aastal jäi 58 protsenti lõpetajatest ka Eestisse tööle ehk nad jätkasid Eesti majandusse panustamist ka peale õpingute lõpetamist.

Pikk mõju peegeldub juba nüüd meie majanduses ja tööjõuturul. Viimase kolme aastaga on välistudengite arv Eestis 17 protsenti langenud ning see tähendab vähem kõrgharitud ja Eestis kohanenud eksperttööjõudu siinsetele ettevõtetele ja asutustele. Arvestades kriitilist olukorda nii riigieelarve puhul kui ka majanduses ja tööjõu olukorras, on välistalentide tõrjumine otsesõnu öeldes lühinägelik. Loodame, et lubatud talendipoliitika olukorra selgeks teeb ja võimalused välistudengite kaasamiseks paranevad.

Kärped

Nüüd jõuamegi järgmise küsimuseni, milleks on õppekohad ja kärped. Ühest küljest on koolitusmahtu lubatud kasvatada ning seda eesmärki toetab ka tööandjate põletav vajadus praktilise hariduse saanud tippspetsialistide järele. Eesti rakenduskõrgkoolid on oma spetsiifika tõttu tööandjatega tihedas kontaktis ja võib öelda, et tööandjad on kaasatud kõrgkoolide juhtimisse nii läbi nõunike kogude kui ka õppetöö. Seeläbi on rakenduskõrgkoolid tööelu vajadustest, ootustest ja võimalustest igapäevaselt informeeritud.

Lisaks on rakenduskõrgkoolid piisavalt väikesed ja see võimaldab olla paindlik õppetöö korraldamisel ja uute õppekavade avamisel tööelu vajadustest lähtuvalt.

Kärpekõnelustelt tulevad sõnumid ei ole õppemahtude kasvatamise osas just julgustavad või toetavad. Haridusminister Kristina Kallas ütles ERR-ile antud intervjuus, et järgmise kolme aasta jooksul tuleb kokkuhoid kümne protsendi mahus ja see puudutab kõiki, ka rakenduskõrgkoole.

Kvaliteetne rakenduskõrgharidus eeldab rahastust, mis vastaks hariduse kvaliteedinõuetele. Me ei paku haridust, mida saab omandada lihtsalt klassiruumis, vaid õppekeskkonnaks on kõrgtehnoloogilised ruumid ja laborid. Eelarve piiramisel tuleb kõrgkoolidel paratamatult vähendada koolituskohti ehk õpetada vähemate vahenditega vähem inimesi.

See omakorda tooks vaid mõne aasta perspektiivis kaasa veelgi suurema oskustööjõu puuduse. Kuigi minister Kristina Kallas ütles, et kärped peavad olema solidaarsed, tuleks solidaarsust vaadelda laiemalt ning mõnes kohas ehk kärpidagi rohkem, et tagada mujal vajalike õppekavade maht järjepidevana ja selle kaudu vajalikud töötajad.

Seega on vajalik kaasav ja avatud arutelu selle üle, milline on Eesti hariduse visioon ja plaan tulevikuks. Hariduse rahastamismudeli juures soovivad Eesti rakenduskõrgkoolid paremat tasakaalu rakendusliku ja akadeemilise kõrghariduse toetamises ning arendamises, mida saab kujundada nii eelarvepoliitika kui ka riikliku koolitustellimuse kaudu.

Ära otsustada tuleb seegi, kui palju toetame õppimist avaliku raha eest ja milline saab olema iga õppuri enda või, miks mitte, ka tulevase tööandja panus kutse- või kõrghariduse omandamisel. See tähendab, et ka tasulise õppimise võimalusi tuleb senisest avaramaks muuta. See, et teatud erialade vastu on huvi, kuid tudeng ei saa oma raha eest õppida, pole riigile kasulik ning tekitab ka õppijates nördimust ja küsimusi.

Koalitsoonileppes on kokku lepitud, et "tasuta kõrghariduse kõrval anname ülikoolidele võimaluse küsida teatud juhtudel õppetasu ka eestikeelsetel õppekavadel ja võtame eesmärgiks suurendada õppimisvõimalusi rakenduskõrghariduses".

See pole rakenduskõrgkoolidele uus, vaid unustatud vana, nagu ka ülikoolidele. Enne aastat 2017 sarnane praktika toimis ning eraraha koos motiveeritud õppijatega oli kõrghariduses tavapärane. Iseenesest on teema laual olnud juba mõnda aega ja ilmselt on igas rakenduskõrgkoolis olemas need õppekavad, kuhu jaguks piisavalt eraraha toel õppijaid. Olgu õppekoha rahastajaks siis eraisik või organisatsioon.

Eesti ees seisab mitu suurt väljakutset üheaegselt. Majanduslangus on kestnud kolm aastat ja tööandjad ei väsi kordamast, kui suurt rolli mängib seejuures kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus. Rahvastiku vananemine seab suure pinge alla vajalike teenuste pakkumise võime ning riigieelarve vajab hädasti tulusid. Rakenduskõrgkoolid näevad endal vastutust ja ülesandeid kõigi nende väljakutsete leevendamisel ja lahendamisel. Seda koostöös heade partneritega – tööandjate ja poliitikakujundajatega –, kes on sarnaselt meiega veendunud, et mida raskem on riigil, seda tähtsam on haridus.